President Kersti Kaljulaid andis esmaspäeval armu kaheldatavate tõendite alusel nelikmõrvas süüdi mõistetud ja eluks ajaks vangi pandud Anatoli Nikolajevile, kes vabanes täna Tartu vanglast. Nii mitmegi justiitseksperdi hinnangul süütu mees jõudis hiljem suurt kriitikat pälvinud kohtuotsuse alusel trellide taga veeta 7281 päeva.

Nikolajev oli ainus armuandmist taotlenud kinnipeetav, kellele riigipea oma otsusega armu andis. Nii mitmegi justiitseksperdi hinnangul süütu mees jõudis hiljem suurt kriitikat pälvinud kohtuotsuse alusel trellide taga veeta 7281 päeva, vahendas BNS.

Detsembris kirjutas Anatoli Nikolajev armuandmispalves, et elus tuleb vahel teha saatuslikke valikuid. “Normaalne, alalhoidlik inimene valib sellistes olukordades mugavama tee, valib vähem probleeme. Uurijatel oli valik – piinata või mitte piinata Ilja Sjomikut; ähvardada või mitte ähvardada mind ja mu lapsi; lõpetada minu kahtlustamine ja jätta mind rahule – aga see oleks tähendanud, et tuleb hakata otsima tõelist tapjat. Alustada nullist. Nad valisid mugavama tee. Juhtum oli ju vaja lahendada. Kohtunikul oli valik – nõustuda prokuröriga ja mõista mind tõendite puudumise tõttu õigeks – aga see oleks tähendanud igavest vihavaenu kohalike uurijatega ja mine tea, mida veel. Ka Teil, austatud president, on valik – ja ma täiesti mõistan, et mugavam on jätta mind siia, kus ma olen. Võibolla on Eesti riik veel liiga noor selliseks raputuseks – selle suure vea tunnistamiseks ja Teile hakataks esitama ebamugavaid küsimusi,” kirjutas Nikolajev presidendile.

“Võibolla tekkis Teil küsimus – kas ma olen nende inimeste peale vihane, kes osalesid minu süüdilavastamises? Ehk soovin koguni kellelegi kätte maksta? Kindlasti mitte! Vastupidi! Ma olen kõigile neile inimestele tänulik, sest ainult tänu neile olen ma praegu elus. Olen täiesti veendunud, et mind oleks maha lastud samal päeval või samal nädalal, kui nad oleks mind arestimajast vabastanud või õigeks mõistnud. Sellised olid tookord kirjutamata seadused, ja nagu minu kohtuasjast välja tuleb, ega kirjutatud seadused polnud palju paremad. Nii et jah – ma olen õnnelik ja tänulik, et olen elus,” lisas Nikolajev.

Samas märkis mees, et ei taha vanglas surra. “Ma ei ole seda ära teeninud. Ma kinnitan Teile, et olen väärt seda, et surra vaba mehena, sest ma ei ole kunagi kedagi tapnud, ma ei kuulu siia ja ma ei vääri seda alandust – surra vanglas. Minu ainus süü oli, et ma ei suutnud, ei osanud tõestada enda süütust, kuigi ma tõesti üritasin.“

Nikolajevi kaasusega aastaid tegelenud kirikuõpetaja Avo Üpruse sõnul on Nikolajev praegu turvalises paigas ja ümbritsetud sõpradest. “Ta vajab aega ja rahu, et harjuda 20 aasta jooksul tundmatuseni muutunud Eestiga. Loodame, et meedia ei asu teda jahtima. Anatoli räägib enda läbielamistest, kui on selleks valmis,” märkis Üprus.

2000. aasta 31. jaanuaril jättis Viru ringkonnakohus muutmata Nikolajevile Kohtla-Järve linnakohtus nelja inimese tapmise eest määratud eluaegse vanglakaristuse. Sama aasta aprillis jättis otsuse jõusse ka riigikohus.

Nikolajev on hiljem korduvalt kinnitanud, et ta pole kedagi tapnud ning süütõendeid tema vastu tegelikult ei olnud.

Süüdistuse järgi tulistas Nikolajev 1998. aasta 19. aprilli õhtul Kohtla-Järvel Põhja allee ühe elamu korteris surnuks Jelena Erlichi (39), Alla Berdikova (36), Andrei Ovtšinnikovi (28) ning viimaseid kuid lapseootel Tatjana Tširkova (25). Järgmisel päeval pidas politsei roimades kahtlustatavana kinni Erlichi elukaaslase Nikolajevi, kes alguses tunnistas tapmised üles.

Hiljem on Nikolajev korduvalt kinnitanud, et võttis süü oma peale uurijate survel ning ta pole kedagi tapnud.