NII NUNNU, JA NII TÜLIKAS: mõelge enne sada korda, kui mõne eksootilise looma soetate, rõhutab haruldase kaslase pidaja

"Minu tavaline päev on ikka päris hull, ja on tunne, et elan ainult tema pärast," tunnistab Olesja Raag, kes peab koduloomana kõrbekassi: servalit. Ametnike ja loomakaitsjate töögrupp arutas hiljuti, kuidas Eestis eksootiliste loomade pidamist seadustega raamidesse suruda. Kõik, kes soovivad Instagrami postitada vahvaid pilte endast ja oma sõbrast, paraku ei mõista, kui palju pühendumist nõuab eksootiline lemmik - ja nii nad sageli hüljataksegi.

Pilt: Svetlana Aleksejeva

NII NUNNU, JA NII TÜLIKAS: mõelge enne sada korda, kui mõne eksootilise looma soetate, rõhutab haruldase kaslase pidaja

Virkko Lepassalu

"Minu tavaline päev on ikka päris hull, ja on tunne, et elan ainult tema pärast," tunnistab Olesja Raag, kes peab koduloomana kõrbekassi: servalit. Ametnike ja loomakaitsjate töögrupp arutas hiljuti, kuidas Eestis eksootiliste loomade pidamist seadustega raamidesse suruda. Kõik, kes soovivad Instagrami postitada vahvaid pilte endast ja oma sõbrast, paraku ei mõista, kui palju pühendumist nõuab eksootiline lemmik - ja nii nad sageli hüljataksegi.

Täna on Eestis väga keeruline midagi peale hakata ebatavaliste lemmikutega – olgu need tuhkrud, maod, kilpkonnad, ahvid või papagoid - kui omanikud neist kas loobuda tahavad, mõni peremehetuna leitakse või omanik ootamatult sureb. Eesti seadused lubavad lemmikuna pidada kasvõi tiigrit või lõvi – kui suudetakse elukat korralikus puuris pidada ja loomal on paberid, et ta pole pärit loodusest, vaid kunstlikest tingimustest.

Kõige kummalisem, et samal ajal kui nõutakse koerte ja kasside kiipimist, ei ole kellelgi ülevaadet eksootiliste koduloomade maailmast ja nende kohta ei peeta ühtegi spetsiaalset registrit. Puudub ka eksootiliste loomade varjupaik. Ja ometi pole keelatud neid tänavale või avalikku randa kaasa võtta, kus nad võivad jalga lasta või pahandust teha, ehkki boamadu või ahv pole koer või kass.

Äratuskell kõlas 2003. a, kui kodune šimpans talle juhuslikult lähedale sattunud poisil tüki kõrvast ära hammustas. Vähemalt on meie suguses väikeriigis teaduse panus üleliigsete loomade juurde tekkimisse sisuliselt olematu ja meil ei tule pead murda, mida teha "ammendatud" pärdikutega.

Õnnetused, kus eksootiline koduloom kedagi ründab, on tänapäeval õnneks harvad, aga mitte olematud. Sageli satub ohvriks lihtsalt inimeste närvikava.

Möödunud aasta suvel oli Tartumaal näiteks kokku kaks ja pool päeva "jooksus" aeda jalutama lastud boamadu, seejuures looma omanik teavitas sellest küllakommuuni päevajagu hiljem, kui esimesed otsingud ebaõnnestusid.

Omaniku sõber pani üles kuulutuse, milles hoiatas ära peitma lapsevankreid ning lukustama garaaže seitsme taba taha. Boa pole mürgine, ega kuku ka vastujuhtuvat inimest kägistama – iseasi, kelle aju on selliseks analüüsiks võimeline, kui kohtub 3-4 meetri pikkuse tundmatu "ussiga". Tänavu suvel ujutati üht boad nii Harku kui Stroomi randades – arusaamatuks jäi omaniku enesekindlus selles osas, et kas madu järsku pikemat ekskursiooni ei plaani. Seadus ei luba lemmiklooma avalikus rannas ujutada, aga ükski seadus ei keela boal rannas ringi roomamist, lapseemade paanikasse ajamist ning vanurite surnuks ehmatamist.

Intsidendi kohta, mis juhtus ühe kaslasega veidi enam kui kuu aega tagasi Nõmmel, jääb munitsipaalpolitsei esialgu sõnaahtraks. Ja see on ka mõistetav, sest taolistes konfliktides jääb kõikidel osapooltel õigust ülegi, aga peategelast ei saa küsitleda. Üks suuremat sorti kaslane pures Nõmmel inimest nii, et too oli sattunud EMOsse.

Mupo kõneisik Meeli Hunt jääb sõnaahtraks ja ütleb, et on veel vara teha mingeid järeldusi või otsuseid.

Ilmselt polnud tegemist paljude teiste maade lemmikukaubanduse "moehiti" - servaliga. Neid elab Eestis kaks ja omanikud on teada. Ilmselt oli see mingi tegemist mingi teise tavakassist suurem kaslasega.

Ometi sobiks just serval tuua näiteks, et inimestel puudub ilma põhjaliku eeltööta vähimgi ettekujutus, millise koorma nad pealtnäha nunnu "kassikese" näol, kes aga vabas looduses võib ka antiloobi maha murda, endi õlule võtavad.

Loom pole aksessuaar

Ühes lemmikloomaväljaandes on servalit hellitavalt nimetatud "kallistavaks savannikiisuks" ja "suurte kõrvadega kassikeseks". Võib ette kujutada inimese reaktsiooni, kes pikkade jalgade ja suurte kõrvadega kassi pilte näeb ja sellist iseloomustust loeb. Jah, just teda – teda ma tahan!

Reaalsuses on selline kass siiski ilvese mõõtu. Vestlus ühe Eestis elava servali perenaise Olesja Raagiga mõjuks potentsiaalsele "kassipidajale" külma dushina. Üritasin lugeda, kui palju minu vähem kui pooletunnises vestluses servali perenaise Olesja Raagiga kordus tema jutus sõna "vastutus". Aga umbes pärast kümnendat korda läks järjepidamine sassi.

"Ta on nagu laps – see on ikka väga suur vastutus", räägib Olesja. "Ma olen väga vastu, kui keegi oma fotosid koos servaliga Instagrami üles paneb ja poseerib. Sellest tekib ikka väga vale arusaam nii sellest loomast kui temaga kaasnevast vastutusest. Minu tavaline päev on ikka päris hull, ja mul on tunne, et elan ainult tema pärast. Nii ei tohi, et sa võtad selle looma, ja kui ei saa hakkama, ütled, et mine nüüd ära metsa. Serval võtab enda omaniku väga südamesse. Ta jääb haigeks, kui peremeest läheduses pole. Samas on see loom natuke nagu bipolaarne. Üks päev hea, teine päev paha tuju. Ja seega – miks ma servaleid ei müü ja ei anna teistele ka kontakti, kust neid saab – ma ei usu, et keegi päriselt oleks nõus kandma selle loomaga kaasnevat vastutust."

Meie idanaabri juures on servalite pidamine vägagi moes. Siia pole selle ilvese mõõtu kaslase lauspidamine koduloomana õnneks jõudnud. Internetiavarustest õnnestus leida üks 2016. a pärit, nüüdseks aegunud kuulutus, kus servalipoega pakuti 7000 euro eest.

Kui serval peaks plehku panema, või vastutustundetu omanik tahab temast lahti saada, sest pidamine on tõesti kulukas, oleks muret küllaga. Ilmselt rakendaks serval enda elatamiseks ürgset jahiinstinkti. Ohtu satuksid väiksemad koduloomad. Teisalt jääks ta ise Eesti kliimas ruttu hätta, sest on ju pärit kõrbelistelt aladelt.

Tõenäoliselt ongi see Olesja Raagi suure südametunnistuse teene, et servalid Eestis pole levinud. Sisuliselt valvab ta Kerberosena väravat, sest teab, kui raske on seda looma pidada. Niisama lihtsalt – õnneks! - servalit aga ei soeta. Olesja enda serval nimega Matzu on pärit Saksamaalt – ja saabunud siia väga pika protseduuri ja igasuguste lepingute tulemusena. Teine serval – jõudnud siia Olesja kaudu samuti Saksamaalt – eluneb Saaremaal. Tegemist on selles mõttes eeskuju vääriva näidisega, et mõlemad servalid on kiibitud Saksamaal ja nendel on Euroopa passid. Kui mõlemad loomad olid jõudnud Eestisse, said nad Eesti loomapassi ja kiibi number on siin meie kohalikku registrisse pannud. Mõlemal on luba, et nende siin paiknemine vastab rahvusvahelisele loomade kaitse konventsioonile (CITES), mis on väga oluline.

Muidugi pole kõikide eksootiliste lemmikutega nii nagu servaliga, et tuleb loobuda mehega üheskoos puhkusel käimisest, sest loomale on seltsi vaja. Ja tasuda suuri summasid toidu sissetoomise eest näiteks Saksamaalt, sest meie kohaliku toiduga kiduks loom ära.

Väga sageli ei saada hakkama servalist palju vähem pretensioonikate lemmikutega, kes soetatud tavaliselt hetketuju ajel.

Hüljatud papagoi kaubanduskeskuses

Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti hooldusosakonna peaspetsialist Hellika Landsmann räägib, et keskmiselt tuleb tegeleda paarikümne eksootilise looma hülgamis- või koduotsimisjuhtumiga aastas. Vahel läheb loom või lind kogemata kaotsi. Tavaliselt on tegemist punakõrv- ilukilpkonnade, hamstri või merisea sarnaste deegude või ka papagoidega, keda üles korjatakse või taga aetakse.

"Papagoi puhul mäletan viimast hülgamisjuhtumit tänavu juunist, kus keegi oli linnu lihtsalt kaubanduskeskuse tualettruumi lahti lasknud," ütleb Landsmann.

Üks Eestis tegutsev loomakaitseselts peab kuni nende loomuliku surmani nelja papagoid, kes omaniku käes olid liiga kitsastes puurides piinelnud ja sulestikku lõhkunud.

Eesti Loomakaitse Liidu juhatuse liige Kadri Võrel räägib omakorda loo kolmest Tartu boamaost, keda peeti niivõrd kesistes oludes - väikestes, katkistes ja madudele ohtlikes terraariumites - et nad võinuksid linna peale roomata. Elukad võeti niikauaks hoiule, kuni nende omanik suutis korralikud terraariumid soetada.

Asjatundjad kutsuvad ebatavalisi lemmikloomi lühidalt "eksootikuteks". Kuna neid kusagil registris arvele võtma ei pea, võib ainult oletada, kui palju neid kas Tallinnas, või siis terves Eestis kodudes leidub.

Kadri Võrel märgib, et tema tütar oli teinud uurimistöö kodus peetavatest madudest Eestis. "Vastajaid oli üle saja, kellest omakorda kolmel-neljal kodus madu," räägib Võrel. Õnneks tegelevad mürgiste madudega väljaspool loomaaeda siiski vaid mõned üksikud entusiastid.

"Tuginedes kaudsele infole võib arvata, et Eestis peetavate eksootiliste lemmikloomade koguarv on üpris suur," nendib veterinaar- ja toiduameti loomatervise ja-heaolu osakonna juhtivspetsialist Ainike Nõmmisto. Milline olukord laiemalt selles osas valitseb, jääb üle ainult oletada. "Hetkel puudub ülevaade kui palju ja millistesse liikidesse kuuluvaid lemmikloomi Eestis peetakse," möönab Nõmmisto. "Samuti pole teada, millistes oludes neid peetakse."

Tema sõnul kohustab loomakaitseseadus omanikke küll tagama looma liigile vastavad pidamistingimused. Igapäevaelu näitab aga, et eksootiliste lemmikute omanikud isegi ei tea, milliseid tingimusi nende lemmikud eluks vajavad.

Tagajärgedega puutuvad kokku näiteks loomakliinikud, kui eksootilise lemmiku ülevaatusel selgub, et looma halb seisund ja haigused on põhjustatud valest kohtlemisest. Ja nii võibki loom osutuda kas tülikaks, ülearuseks või suisa ohtlikuks. Rünnaku alla võib langeda keegi inimestest või koduloomadest.

Kogenud loomaarst Andrus Joost räägib, et kõige sagedamini tuuakse ravimiseks kilpkonni, aga ka madusid, kameeleone, sisalikke.

Kilpkonnad kui "kingakarbikultuuri" ohvrid

"Vähemalt kilpkonnade osas on nn kingakarbikultuur taandumas ning inimesed on aru saanud, et korraliku terraariumi saab väga lihtsalt soetada," räägib Joost. Tänu Dr Google´ile leidub patsientide hulgas juba märksa vähem nn svammkilpkonni, kes mineraalide puudusel pehmeks ja nõrgaks muutunud. Taaskord leiab kinnitust asjaolu, et inimesed ei mõtle lemmikut soetades tema pikale elueale. Nii pakub kliinik peavarju stepikilpkonnale, kelle omanik vanadekodusse viidi. Ja lisaks veel ühele peremehetule punakõrvkilpkonnale.

"Terviseoht seisneb veel selles, et eksootilised lemmikloomad võivad kanda edasi haigusi, millesse nakatuvad teised loomad või ka inimesed," nendib jutivspetsialist Ainike Nõmmisto. Veterinaar- ja Toiduamet puutub eksootiliste lemmikloomade teemaga kokku vihjete või kaebuste kontrollimisel. "Vihjeid, et keegi loomaomanik ei hoolda oma eksootilist lemmikut nii nagu peaks, ei esine küll palju, kuid enamasti on kaebused põhjendatud," lisab Nõmmisto.

Veterinaar- ja toiduametil lasub kohustus, et nad peavad valvama loomakaitseseaduse täitmise üle.

Kuna ilmselgelt ei saa lõpmatuseni kesta segane ja reegliteta olukord lemmikloomaaia "eksootikasektoris", kutsuti oktoobri keskel kokku ümarlaud, et hakata mingisuguseidki piirjooni paika sättima.

Koosolekust võtsid osa nii keskkonna- kui maaeluministeeriumite kui mitmete riigi- ja omavalitsusametite ametnikud. Aga ka munitsipaalpolitsei, loomade varjupaikade, loomakaitseühingute, Tallinna loomaaia ja loomaarstide esindajad. Üks mõte, mis välja joonistus, et lõpetada kodulooma soetamisel olukord, kus ainult fantaasia ja rahakott seavad piirid. Kehtestada tuleks lubatud liikide nimekiri.

"Esmakohtumise tulemusena tõdeti, et probleem on tõsine ning vajab reguleerimist täiendavate õigusaktidega, mis aitaksid tõkestada vähemalt nende loomade juurdetoomist Eestisse, kelle kohta on juba ette teada, et nende pidamine on ohtlik," resümeerib Ainike Nõmmisto. "Samuti vajab läbi mõtlemist, kuidas täpselt toimida eksootiliste lemmikutega, kes on kas hüljatud või lihtsalt omaniku juurest põgenema pääsenud ning kusagil kinni püütud. Omanike vastutustunde suurendamisele mõjuks positiivselt ka üleriigiline lemmikloomaregister."

Loomaaeda tabaks uputus

"Meil ei ole kahjuks täna ühtegi seadust, mis paneks loomaomanikku kuidagi vastutama," tõdeb kodus servalit pidav Olesja Raag. "Pole ühtegi numbrit, kuhu helistada ja teada anda, et sinu lemmik põgenes. Kui looma välja viskad, võiks olla karistuseks kasvõi üks aasta vangistust. Loom ei saa olla mänguasi, et täna võtan, homme viskan minema. Kui tahan, "panen magama", kui tahan, viskan õue."

Tavainimese mõtleb siinkohal lihtsustatult: kui on mõni kilpkonn või papagoi üle, anname loomaaeda.

"Sellistele pakkumistele oleme öelnud ei, sest me ei saa olla prügikast ja me peame oma kollektsiooni paratamatult planeerima," räägib Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran. Kui loomaaed värava avaks, oleks ta varsti nagu äraspidine Noa laev - üle ujutatud kilpkonnade, tuhkrute, papagoide, deegude jt ekslemmikutega, kes putku pannud või tülikaks osutunud.

Samas tõdeb Maran, et eraldi rehabiliteerimiskeskuse loomine oleks loomaaaia juures mõistagi kõige loogilisem – ainult et kes on nõus katma kulu, mis ei kujune just väikeseks?

Tõsi, leidub mõni üksik erand, kellele loomaaed on siiski varjupaika pakkunud. Loomaarst Andrus Joost räägib loo haruldasest konnast, kes leiti lillepoest – Hollandi kaudu Lõuna-Ameerikast toodud lillede seest. Tegemist oli niivõrd haruldase isendiga, et lisati loomaaia kollektsiooni.

Omaette tahu moodustab veel küsimus, kui palju võib Eestis leiduda lemmikloomi, mis tänaseks kuulutatud invasiivseteks võõrliikideks. Juba 2016. a lepiti Euroopa Liidus kokku esimene ühtne looduskaitseliselt ohtlike invasiivsete võõrliikide nimekiri, kuhu kantud liike ei tohi importida, transportida, turustada, pidada, paljundada ega loodusesse lasta. Kes on, neid saab pidada loomuliku surmani, aga juurde ei tohi kedagi võtta. Nende hulgas asuvad näiteks pesukaru ja vöötorav. Tallinna loomaaedagi ei tohi ühtegi pesukaru lisaks võtta. Meil nii populaarne punakõrv ilukilpkonn on samuti võimeline Eesti looduses talve üle elama.

Tallinna loomakaitsja argipäev: kilpkonnad, papagoid ja deegud

"Keskmiselt peame meie kokku puutuma 20 hülgamis- või leidmisjuhuga aastas, kusjuures mõnel juhul on see küündinud ka 28-ni," ütles Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti hooldusosakonna peaspetsialist Hellika Landsmann eksootiliste loomade-lindude kohta.

Kuna spetsiaalne "eksootikute" varjupaik Eestis puudub, palub Landsmann kas juhuslikult leitud, hädas, halbades tingimustes peetavatest või peremeheta jäänud eksootilistest loomadest-lindudest teatada kassidele ja koertele pühendunud Tallinna loomade varjupaika: tel 5141431. Nõu ja abi võib küsida veel Eesti Loomakaitse Seltsist või Loomakaitse Liidust. Nendega on omakorda seotud mitmed MTÜd, kes saavad hädas loomale abi anda ning sotsiaalmeedia kaudu neile uusi kodusid otsida.

Kõige sagedamini hüljatakse papagoisid, kilpkonni või deegusid. "See kordub kevadest kevadesse, et korjame linna pealt kokku umbes viis kilpkonna," nendib Landsmann. Inimesed ei arvesta, et kilpkonnad kasvavad suureks ja nõuavad hoopis teistsuguseid tingimusi kui väikestena. "Kas kilpkonna võtja on ikka valmis, et see loom võib elada 80aastaseks?" küsib Landsmann.

Sama käib pikaealiste papagoide kohta. Kui mõni erksavärviline suleline taas linnapilti ilmub, võib ainult oletada, kas on ta "kogemata" aknast välja lastud või enda initsiatiivil ära lennanud. Kirju sulestiku tõttu võivad nad päris kiiresti saagiks langeda.

Kilpkonnade, papagoide ja deegude kõrval tuli mõned aastad tagasi tegeleda pesukaru päästmisega, kelle tervis oli kohukestega põhjalikult rikutud.

Seadus paneb kohalikule omavalitsusele muuhulgas kohustuse seista koduloomade heaolu eest.

Euroopa riikides karistatakse karmilt loomade hülgamist

Näiteks Itaalias võib oma lemmiku välja visanud südametu loomaomanik saada kuni 10 000 eurose trahvi või kuni aastase vangistuse.

Karistatakse ka sündmuskohalt lahkumist, kui loomale on otsa sõidetud – õnnetusest tuleb politseile kindlasti teatada. Kasutusel on nn roheline number, kuhu saab teatada hüljatud, halvasti koheldud, vigastatud või õnnetuse ohvriks langenud loomadest. Saksamaalgi nähakse ette looma hülgamise eest mitmekümne tuhande eurone trahv, ja kui tõesti loomaga mingitel põhjustel toime ei tulda, on ta võimalik mõõduka tasu eest varjupaigale loovutada. Samas on looma hülgamist muidugi raske tõestada.

Üle kogu maailma karistatakse väga karmilt julmust loomade suhtes, ja seda ka madalama elatustasemega maades – väga suurtest trahvidest paljude vangla-aastateni. Näiteks Inglismaal võib koertevõitluse korraldamise eest viieks aastaks vangi sattuda.

Laadimine...Laadimine...