Noored täiskasvanud eelistavad aina enam jääda vanematekoju elama

Nähtamatud noored: "Me näeme neid edukaid, kes tulevad hästi toime ja skaala negatiivses otsas olevaid kuritegeliku käitumisega noori, aga need vahepealsed on nagu vaikeseisundis," ütles psühholoog Voldemar Kolga.

Pilt: Rene Suurkaev/ Foto on illustreeriv
Eesti

Noored täiskasvanud eelistavad aina enam jääda vanematekoju elama

Õnne Puhk

"Kodust mitte lahkuda tahtmist võib nimetada lennuvõimetuseks, mille põhjused võivad olla kahesugused – ühed on inimese enda sees, teised aga välispidised, töö ja keskkonnaga seotud. Tihti pole noorel inimesel tööd, aga ka keskkond võib tunduda neile vaenulik," kommenteeris psühholoog Voldemar Kolga maailmas kasvavat trendi, kus aina enam 20–30-aastasi noori elab koos vanematekodus.

Uuringute järgi on kogu maailmas, eriti silmanähtavalt USA-s ja Suurbritannias tõusuteel trend, kus noored täiskasvanud ei lahku kodust kuni 30. eluaastani. Ka Eest pole selles suhtes erand: Eesti Sotsiaaluuringu põhjal elas 2019. aastal Eestis koos vähemalt ühe vanemaga 37 131 isikut vanuses 18–34, kelle peamine sotsiaalne seisund oli mitteaktiivne. Selliseid peresid oli meil eelmisel aastal kokku 32 866*.

Suurbritannias elab 3,5 miljonit üksikut noort täiskasvanut koos vanematega

Noorte täiskasvanute põlvkonda, kes eelistavad jääda või naasta vanematekoju, oodates kuni elu sujuma hakkab, kutsutakse bumerangi-põlvkonnaks. The Guardian kirjutab, et Suurbritannias läbiviidud uuringu põhjal tõdevad teadlased, et selline elukorraldus on Ühendkuningriigi ühiskonnas praegu püsiv tunnusjoon: peaaegu kaks kolmandikku 20–34-aastastest lasteta üksikutest täiskasvanutest kas jääb vanematekoju või maandub ebakindla tööturu, madalate palkade, kõrgete üürihindade, aga ka katkenud suhete tõttu koduseinte vahele tagasi.

Suurbritannias elab hinnanguliselt umbes 3,5 miljonit üksikut noort täiskasvanut koos vanematega. See trend on viimase kümnendi jooksul kasvanud kolmandiku võrra ning kiireneb veelgi, kui koroonaviiruse pandeemia majanduslik ja sotsiaalne mõju süveneb, ennustavad teadlased. "20-ndates eluaastates vanematekodus elavad lapsed pole ajutine nähtus, vaid selline elukorraldus jääbki püsima," ütles Loughborough ülikooli sotsiaalpoliitika uurimiskeskuse vanemteadur Katherine Hill. "Paljud noored veedavad suurema osa 20.–30. eluaastatest vanematekodus."

Lapsepõlve lõppedes vanematekodus elamine on Suurbritannias praegusel ajal levinud kõikide etnilise taustaga noorte hulgas enamikus sissetulekugruppides, kuna noorte täiskasvanute võimalused oma kodu rajamiseks vähenevad. Loughborough uuringu tulemused näitasid, et 71% noortest üksikutest täiskasvanutest elasid 20. eluaastate alguses vanematega, enamus (54%) neist elas vanemakodus ka 20. eluaastate lõpus ning kolmandik ka 30. eluaastate alguses.

Ka Eestis kasvab vanematega kooselavate noorte arv

Kuidas on lood Eestis? Eesti Sotsiaaluuringu põhjal elas 2019. aastal Eestis koos vähemalt ühe vanemaga 37 131 isikut vanuses 18–34, kelle peamine sotsiaalne seisund oli mitteaktiivne. Selliseid peresid oli 32 866*.

Majandusdoktorant ja ökonomist Kaspar Oja kirjutas juba 2015. aastal blogis Analüüsiait, et noorte kodust väljakolimise edasilükkumine on trend, mis iseloomustab erinevaid arenenud riike. Uurides viis aastat tagasi laste hilise väljakolimise probleemi teravust Eestis, tegi ta rahvaloenduse andmete põhjal järelduse, et vanematega elavate täiskasvanute osakaal on kasvanud ka Eestis.

"Vanematega sama katuse all elamise tõenäosust tõstavad sotsiaalsed tegurid nagu tööpuudus ja madal majanduslik aktiivsus. Naised on meestest iseseisvamad ja paljude välismaal töötavate noorte kodumaine "maandumispaik" on vanematekodus. Eestis elab 20–24-aastaste seas vanematega ligi pool noortest, 25- kuni 29-aastaste seas aga viiendik. Võrreldes USA suurlinnadega ei ole see näitaja suur, kuid võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega on vanemate juures elavate noorte osakaal kasvanud kõigis vanusegruppides," kirjutas ta.

2019. aasta Eurostati andmed kinnitavad, et Eesti noored kasutavad endiselt meelsasti "mammahotelli" teenuseid: ligi 40% kuni 30-aastaseid noori elab veel vanematekodus, selgus Eurostati uuringust. Vanusegrupis 20–24 elas aga eelmisel aastal kodus üle 60% Eesti noortest.

Vaata Eurostati uuringut siit.

Kolga: tänapäevane keskkond pole noortesõbralik

Psühholoog Voldemar Kolga ütles teemat kommenteerides, et Nõukogude ajal oli Eestis igal noorel unistus saada oma korter ja asuda omaette elama – minna õppima ja "pesast" välja lennata. Samas tõdes ta, et maailmas üldiselt on kodust väljakolimise teema olnud läbi aegade seotud kultuuriga: "Näiteks Indias ja Itaalias ei lähegi lapsed kodust ära, sest nad on väga tihedalt emaga seotud ning nii on olnud kombeks."

"Kodust mitte lahkuda tahtmist võib nimetada lennuvõimetuseks, mille põhjused võivad olla kahesugused – ühed on inimese enda sees, teised aga välispidised, töö ja keskkonnaga seotud. Tihti pole noorel inimesel tööd, aga samas võib mõelda ka nii, et keskkond määrab ära selle, et nad ei iseseisvu, kuna keskkond ise pole eriti noortesõbralik. See ongi ju siis arusaadav, et nad elavad ikkagi ema-isaga edasi ega õpi ise "tormide-tuultega" hakkama saama," ütles ta.

Keskkond on kogu maailmas praegu muutunud ju ka seoses koroonaga – elu kodust väljaspool tundub vaenulik, ja samas on ka tööturul olev konkurents aina suurem," sõnas Kolgata.

Eesti ühiskonna suhtes ütles Kolga, et paraku kipub meie ühiskonnas olema nii, et ollakse paljude asjade suhtes pigem ükskõiksed ega suudeta oma seisukohta välja töötada. "Me saame aru, et kui 30 000 noort inimest on kodus, siis on sellega suured jamad, mis mõjutavad meie ühiskonna tulevikku – pensioni- ja haigekassasüsteemi jne," ütles ta. "Ühiskonna seisukohast on see nagu kaitsereaktsioon, psühholoogias nimetatakse seda eituseks – see on ühiskonna enesekaitse, meil endal on probleeme, aga parem on pigistada silmad kinni," ütles ta.

Kas Eesti ühiskonna jaoks on tegu probleemiga ja või on see lihtsalt muutunud ellusuhtumine? 

Psühholoog-psühhoterapeut Kätlin Konstabel kommenteeris, et küsimus on selles, mis põhjusel noor inimene vanemate juurde elama jääb või tagasi pöördub. "Kui tegemist on ajutise vajadusega, näiteks majanduslikuga või vajab kõrgkool samas linnas lõpetamist, ning noor inimene soovib esimesel võimalusel oma elu ja rahakoti peale minna, pole see probleem. Kui aga tegemist on olukorraga, kus mitte kellelgi pole mõtet ega plaani, millal ja kuidas noor inimene saaks oma eluga edasi minna, on lugu teine. Elu peaks ju siiski käima nii, et vanemad kasvatavad pojad üles lennuvõimeliseks ja ühel hetkel nood lendavad pesast välja maailma avastama."

Konstabel: peamine vastutus on siiski perel

Konstabel ütles, et noortel peaks aitama leida enesekindlust oma teed leida ja käia, siis on neil ka motivatsiooni. "Peamine vastutus on siiski perel – vahel unustavad vanemad suures heasoovlikkuses ja abivalmiduses ära, et lapsi tuleb siiski toetada pesast välja lendamisel. Siis pingutavad nad last toetades ja talle – vaid pealtnäha – kergemat elu pakkudes natuke valesti ja üle," lisas ta.

Kolga ütles, et Eestis on väga palju noori, kes on superaktiivsed ja superedukad ehk on ju olemas ka hoopis teistsugune seltskond. "Ega Eesti kohta saagi midagi üksüheselt öelda, meil elab siin ikkagi väga mitmekesine seltskond inimesi, kes tahavad väga erinevate suundadega edasi minna ja midagi välja mõelda. Aga me näeme neid edukaid, kes tulevad hästi toime ja skaala negatiivses otsas olevaid kuritegeliku käitumisega noori, aga need vahepealsed on sellises vaikeseisundis, nad tahaksid olla nagu nähtamatud," selgitas ta psühholoogi vaatepunktist.

"Nii et nähtavad on edukad ja ka skaala negatiivses otsas olijad, aga see selline vahepealne kiht – me nagu ei arvagi, et nad on olemas, me eitame nende eksistentsi," ütles ta, et ühiskond peaks välja töötama suhtumise selle probleemi lahendamiseks – vastavad koolitusprogrammid jmt. 

"Elu ongi õppimine ja katsetamine, aga nemad ei õpi ega katseta – nad nagu ei elagi õiget elu, olles elust väljas, vaikelus," sõnas ta. Kolga lisas, et selline vaikelu võib mingil hetkel lõppeda ja see on ohtlik. "Eestis on palju selliseid nähtamatuid asju – need aga ongi kõige ohtlikumad, need, mis on pinnavirvenduse all, kus on suur hulk inimesi," ütles ta.

USA-s elab koos vanematega 26,6 miljonit noort ameeriklast

Vanemate leibkonnast lahkumist mõjutab sageli see, kas noored on suhtes partneriga või õpivad, nende rahaline (eba) sõltuvus, tööturu tingimused, eluaseme taskukohasus, aga ka kultuurilised iseärasused. Keskmiselt lahkusid noored EL-is vanemakodust 26,2-aastaselt 2019. aastal. See vanus erines aga ELi liikmesriikides märkimisväärselt.

2019. aastal varieerus vanemate juures elavate 25–34-aastaste noorte osakaal kogu EL-i riigis alla 10% Taanis (4,0%), Soomes (4,8%) ja Rootsis (5,7%) kuni rohkem üle poole Slovakkias (2018. aastal 56,4%), Kreekas (57,8%) ja Horvaatias (62,0%). Noorimad pesast välja lennanud inimesed on Rootsis, Luksemburgis, Taanis ja Soomes.

Sama trend kasvab ka USA-s, kus üle poolte noortest täiskasvanutest vanuses 18–29 aastat elab koos vanematega, selgus uuringufirma Pew septembri alguses avaldatud uuringust. Vähemalt ühe vanemaga koos elavate noorte täiskasvanute arv on tänavu veebruarist kuni maini USA-s kasvanud 47 protsendilt 52 protsendile, mis tähendab umbes 26,6 miljonit noort ameeriklast.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel kümnendil oli see tendents rohkem levinud mitte-valgete rahvuste hulgas, siis USA-s on koroonaviirus vähendanud selles aspektis erinevust rahvuste hulgas ning selle aasta juuli seisuga elavad ülaltoodud uuringu andmeil enam kui pooled hispaanlastest (58%) ja mustanahalised (55%) täiskasvanutest vanemate juures, umbes pooled valgetest (49%) ja Aasia (51%) noored täiskasvanud.

Uuringufirma hinnangul ei ole selle tendentsi kasvu taga ainuüksi koroonaviiruse pandeemiast tingitud majandusolud, vaid tegemist on juba pikaajalisema arengusuunaga.

Vanematega koos elamine võib tekitada lisastressi

The Guardian kirjutab, et väljavaade jagada kodu 10 aastat pärast laste täiskasvanuks saamist eeldab teadlaste hinnangul eluplaanide ümberhindamist nii laste kui ka vanemate poolt. Pered peavad pidama läbirääkimisi näiteks selle üle, kas täiskasvanud pojad ja tütred maksavad üüri, panustavad arvetesse ja aitavad majapidamistöödes. Tekivad ka privaatsuse ja iseseisvuse probleemid, iseäranis siis, kui kodus pole piisavalt ruumi. Teadlased märkisid, et see kõik võib tekitada lisastressi – eriti siis, kui kodus jääb on liiga palju inimesi ja liiga vähe ruumi. 

Teadlased arvavad, et koroonaviiruse põhjustatud olukord on seda suundumust veelgi soodustanud: ülikoolide õppe peatamine, kaugtööle üleminek, töökohtade kaotamine ja ebavõrdsus suurendavad viimastel kuudel tõenäosust, et täiskasvanud lapsed naasevad õpingute või ka suhete katkedes tagasi vanematekoju.

"Kahekümnendates eluaastates vanematekodus elamises pole minu põlvkonna jaoks midagi häbiväärset ega ebanormaalset," ütles Tabitha-Levis Jarsdel (24), kes kolis pärast 2019. aastal ülikooli esimese kursuse lõpetamist koju, et töötada aasta ja säästa edasiõppimiseks raha, ent heitlik tööturg sundis teda neid plaane veel üheks aastaks edasi lükkama. "Enamik minu sõpru elab endiselt kodus või plaanib ülikooli lõpetades tagasi kolida," ütles ta.

Kuigi ülikoolis kogetud iseseisvuse kaotamine pole just meeldiv, on Jarsdelil enda sõnul vedanud, et ema teda toetab ja nad saavad hästi läbi, sest siiski peetakse kodus elamist Suurbritannia kultuuriruumis sageli läbikukkumise märgiks.

Sihtasutuse Standard Life rahastatud uuringu kohaselt võib vanemate juurde tagasi koliv noor täiskasvanu säästa üüri-, kütuse- ja muude maksude arvelt nädalas 120 naela, võrreldes sellega, kui ta elaks iseseisvalt ühe magamistoaga korteris. Aga sõltuvalt järglaste panuse tasemest võivad vanemad teisalt leida, et nende olukord on halvenenud.

Madala sissetulekuga leibkondade elatustaseme langus on tõenäolisem, kui täiskasvanud lapsed elavad kodus, sest saadavad hüvitised vähenevad. Uuringutes toodi välja, et 24-aastase kodus elava "lapsega" pere eluasemekulud on 90 naela võrra suuremad, võrreldes perega, kus elab 14-aastane laps. 

Eluruumide kasvav hind Suurbritannias on viimastel aastakümnetel pidevalt hoogustanud nn bumerangi trendi: 25–34-aastaste kodu omavate täiskasvanute osakaal langes 55%-lt 1996. aastal 34%-le 2016. aastal. Erakorterite üüriturg teenis 1961. aastal keskmiselt 9% üürnike sissetulekust; 2017. aastaks moodustas see 36%. Noorte vanematekoju jäämist mõjutavad ka palkade stagneerumine ning noorte ebakindel tööhõive.

Laadimine...Laadimine...