NÕUKOGUDE HIPI: Mida elujõulisem kultuur, seda enam seavad noored vanemate väärtused kahtluse alla

"Nõukogude aja hipid suhtlesid heidikutega, nagu näiteks narkomaanid ja kriminaalid. Kriminaalidega seepärast, et nemad ka astusid võimule, süsteemile ja riigile vastu," meenutab Londonis elav Eestist pärit kirjanik ja endine hipi Vladimir Wiedemann (64), kelle sulest ilmunud raamat "Tundmatu liit" heidab pilgu toonaste subkultuuride telgitagustesse.

Pilt: erakogu/ Vanade hipide kombe kohaselt käib ka Wiedemann Indiast tarkusi ammutamas. Fotol on ta koos Yogiraji ehk joogide kuningaga Himaalajas Badrinathis

NÕUKOGUDE HIPI: Mida elujõulisem kultuur, seda enam seavad noored vanemate väärtused kahtluse alla

Meelis Piller

"Nõukogude aja hipid suhtlesid heidikutega, nagu näiteks narkomaanid ja kriminaalid. Kriminaalidega seepärast, et nemad ka astusid võimule, süsteemile ja riigile vastu," meenutab Londonis elav Eestist pärit kirjanik ja endine hipi Vladimir Wiedemann (64), kelle sulest ilmunud raamat "Tundmatu liit" heidab pilgu toonaste subkultuuride telgitagustesse.

Kuna Wiedemann elab juba 13 aastat Londonis, kus tal on oma ettevõte, mis tegeleb arhitektuurinõu jagamisega, ning Eestisse tuleb ta alles kuu aega pärast artikli ilmumist, vestleme Skype’i vahendusel. Londonis on kell 8 hommikul. "Ma ärkan vara," ütleb Vladimir.


Igal ajastul on oma põlvkond, mis eristub kuidagi eelmisest ja järgmisest – oli beebibuumi põlvkond, X generatsioon, milleeniumilapsed jne. Sina tuled beebibuumi põlvkonna hipiliikumise südamest. Kuidas eri ajastud mõjutavad subkultuuride teket või isegi äkki põhjustavad neid?


Kui me võtame näiteks mõne väga konservatiivse ja vana kultuuri, näiteks 1000 või 300 aastat tagasi, siis seal ei olnud suuri põlvkondadevahelisi konflikte. Toimus järjepidev traditsioonide üleandmine vanemalt põlvkonnalt nooremale ehk pole mingeid subkultuure.
Aga kaasaegses lääne kultuuris asetab noorem põlvkond aina rohkem kahtluse alla vanema põlvkonna väärtused. Ja mulle tundub, et see, mis praegu toimub, on veelgi intensiivsem kui näiteks 50 aastat tagasi.


Kui vaatame hipipõlvkonda, siis tol ajal oli ühiskond Euroopas ühtpidi võrdlemisi konservatiivne, kuid juba Esimene maailmasõda seadis mõned väärtused küsimuse alla. Pärast seda sõda kaotas Euroopa aristokraatia oma võimu, ja mitte ainult Euroopas, vaid võim muutus ka näiteks Hiinas ja Türgis – võimule tuli keskklass. Siis tuli Teina maailmasõda, mis esitas veelgi rohkem küsimusi humanistlikes ja kultuurilistes valdkondades. Põlvkond, mis sündis pärast Teist maailmasõda – beebibuumerid –, nemad panid oma vanemate moraali ja kultuuri väga tugevalt küsimuse alla.


Minu meelest, mida dünaamilisem kultuur, seda radikaal-semalt seab noorem põlvkond vanema põlvkonna väärtushinnangud kahtluse alla ning formeerib oma subkultuuri. Seda enam, et sellises ühiskonnas on selleks ka rohkem tehnilisi võimalusi. Varem ei saanud noored kirjutada raamatuid või teha filme, aga praegu on see võimalik.


Kuidas üldse hipina nõukogude ajal ellu jäädi – üüri oli ju ikka tarvis maksta ja süüa osta?


Siin tuleb teha vahet Nõukogude Liidus elanud hipide ja lääne hipide vahel. Läänes oli lihtne, seal oli võimalik teha oma äri – võisid müüa näiteks kartuleid või lilli, avada joogakooli vms. Lääne hipikommuunid said tegeleda lihtsa kommunaaläriga.


Aga NSV Liidus oli keeruline, sest äriga tegeleda ei tohtinud – see oli keelatud. Võib öelda, et tegeldi illegaalse äriga. Võidi pakkuda näiteks mingeid teenuseid. Kunstnikud või muusikud mängisid kusagil kõrtsides. Mina ise tegin õhtuti restoranides muusikat. Publik korjas raha kokku ja andis muusikule. Ja sellega ei kaasnenud mingeid ametlikke dokumente. Mina mängisin isegi ametlikes klubides, näiteks tantsuõhtutel Pritsumaja klubis. Tööle meid ei vormistatud, klubi direktor maksis sularahas.  Keegi tegeles näiteks tõlkimisega – tõlgiti raamatuid. Suur nõudlus oli keelatud kirjanduse järele. Raamatuid kirjutati käsitsi ümber või trükiti trükimasinaga. Mina ise müüsin Kesk-Aasias koraane, teenisin väga head raha.


Mõned küsisid tänaval lihtsalt inimestelt raha. Kuna hipisid oli vähe, siis oli majandamine suhteliselt lihtne. Hipide vanemad olid enamasti võrdlemisi heal järjel – suured korterid, külmkapid süüa täis.


Läänes seisid hipid tugevalt ka inimeste suurema sotsiaalmajandusliku võrdsuse eest. Kuidas seda sai teha Nõukogude Liidus, kus justkui oligi nii sõnades kui ka praktikas kehtestatud võrdsus?


Võrdsete õiguste teema oli nõukogude ajal oluline dissidentide seas, kes tegelesid poliitiliste õiguste ja sotsiaalse õigluse küsimustega. Hipide jaoks aga oli oluline vabadus – ärge puutuge meid, lubage meil elada nagu me ise tahame, nad ei tegelenud õiguse kaitsmise küsimustega.


Ma kirjutan oma uues raamatus "Tundmatu liit" – see ei tähenda mitte lihtsalt tundmatut Nõukogude Liitu, vaid hipide, müstikute, dissidentide ja eri asotsiaalse elemendi sotsiaalset liitu. Kuna Nõukogude Liidus oli väga range ideoloogiline ühiskond, siis kõik inimesed, kes selle sotsialistliku mentaalsusega ei haakunud või olid sellega vastuollu sattunud, said kuidagi spontaanselt omavahel kokku. See oli mingis mõttes inimlik allianss.


Hipid suhtlesid poliitiliste dissidentidega, teisest küljest puutusid nad kokku müstikutega. Samuti suheldi heidikutega, nagu näiteks narkomaanid ja kriminaalid. Kriminaalidega seepärast, et nemad ka astusid võimule, süsteemile ja riigile vastu. Loomulikult ma ei mõtle mingeid mõrtsukaid jms, vaid inimesi, kes olid tegelenud näiteks majanduskuritegudega, narkootikumide müüjatega, hangeldajatega.
Kuigi hipid ei tegelenud jõuliselt poliitiliste õigustega, me sümpatiseerisime poliitilistele dissidentidele ja nad aitasid meid sageli. Mina võtsin osa dissidentlikust liikumisest ja mul olid isegi kontaktid lääne organisatsioonidega, mis püüdsid stimuleerida dissidentlikku liikumist Baltimaades.


Tänapäeval seostame hipisid eelkõige muusika ja kahtlaste ainete tarbimisega. Samas oli hipiliikumine otsapidi seotud New Age’i uue lainega. Mis oli maailmas puudu, et suurel hulgal inimestel tekkis korraga huvi püüda vaadata eesriide taha, mida võib-olla pole olemaski?


Siin on küsimus teadvuse avardamises. See on iseloomulik sõjajärgsele põlvkonnale – siis leiutati uued psühhotroopsed vahendid, näiteks LSD jms. Tekkis psühhedeeliline kultuur, kus inimesed said aru, et reaalsus on tunduvalt avaram. Psühhedeelilise aine mõju all inimene ei näe mitte lihtsalt mingeid pilte ega koge uusi asju, ta ka mõtleb teisiti, tekivad uued väärtushinnangud jne. Inimene saab aru, et maailm ei ole ainult see väike külake, kus ta sündis ja üles kasvas, vaid maailm on hiiglaslik – talle avanevad uued mandrid, uued inimesed, uued planeedid. See seadis kahtluse alla mitte üksnes vanema põlvkonna väärtushinnanguid, vaid püstitas antropoloogilise küsimuse – mis inimene üldse on? Ja tuleb välja, et inimene on tunduvalt avaram olend, võiks öelda, et kosmiline, ning vana teadus ei anna sellele küsimusele mingit vastust. Seepärast püüdsid mõned otsida vastuseid neile küsimustele, mis tekkisid ainete mõju all, vanadest religioonidest – võib-olla kirjeldatakse neis midagi sarnast, mida inimesed kogesid.


Vasakpoolsed ideoloogid, nagu näiteks Walter Benjamin, kirjutasid, et psühhedeelilised ained mitte lihtsalt ei aita avardada teadvust, vaid nendega saab muuta ka proletariaadi teadvust. Tähendab, et töölistel soovitati konkreetselt tarbida LSD-d – pöörata töölisklass psühhedeeliliste ainete tripsteriteks, kes oleks võimelised võitlema süsteemiga mitte ainult banaalse majanduse tasemel, vaid globaalse psühholoogilise valgustamise tasemel. Hipid võtsid psühhedeelilise kultuuri omaks, selle pinnalt tekkis uus kirjandus, uus muusika jms.


Hipide üks peamine eesmärk oli ka võitlus maailmarahu nimel – make love not war. Mujal maailmas panid hipid aluse seksrevolutsioonile, aga kuidas oli Nõukogude Liidus, kus see teema oli tabu?


Seksuaalrevolutsiooniga seoses tahaks pöörata tähelepanu ühele loosungile – free love, mida väga tihti mõistetakse valesti. Väikekodanliku moraali või nõukogude kitsarinnalisest vaatepunktist tõlgendati väljendit "vabaarmastus", et see tähendab, et kogu aeg käib üks pidev piirideta seksimine, kõik magavad pidevalt kõikidega. Aga see on täiesti vale. See tähendab tasuta armastust. Tasuta selles mõttes, et väikekodanlikku abielu loeti hipide poolt prostitutsiooni vormiks, sest abielu oli otsekui majanduslik tehing. Aga hipid olid vabad väikekodanlikust ja keskklassi moraalist – see tähendab, et kui sa armastad kedagi, siis armastad. Aga armastus ei tähenda ju pidevat seksi iga päev uue partneriga. See tähendab kahe inimese normaalset suhet, mis ei ole seotud materiaalsete motiividega. Seda tähendab free love tegelikult.


Kahtlemata oli Nõukogude Liit väga puritaanne maa. Algusaastatel oli küll väga liberaalne, olid avalikud homoseksuaalide ja lesbide kogukonnad, abielusid peaaegu üldse ei sõlmitud. Kommunistidel oli sisuliselt sarnane free love kontseptsioon. Minu vanaisa ja vanaema ei olnud ka abielus, nagu vanad kommunistid. Aga siis, kui sündis uus põlvkond ja need vanad revolutsionäärid, kes võitlesid Tsaari-Venemaa konservatiivse kultuuriga, ära olid surnud, hakkas kujunema hierarhia. Kui tekkis Stalini režiim, siis muutus ka moraal väga puritaanseks ja algas – nagu öeldakse – võitlus seksiga.


Kuidas hipid kapitalismi suhtuvad ehk milline on siis ideaalne realistlik elukorraldus?


Inimestel peaks olema õigus töötada seal, kus nad tahavad, elada seal, kus nad tahavad jne. Poliitilisest seisukohast pole see aga võimalik.
Mina näen, et on võimalik kolm ühiskondlikku vormi. Puhas sotsialism, mis valitses Nõukogude Liidus ja Hiinas, kus kõik on riikliku kontrolli all ning inimesed majanduslikult võrdsed. Kui keegi tegeles eraäriga, siis seda loeti ebaseaduslikuks.


Või täieliku vabaduse ühiskond nagu Ameerikas, kus teoreetiliselt on kõik võimalik. Seda loetakse võrdsete võimaluste ühiskonnaks. Ja siis keskmine variant, nagu Lääne-Euroopa. Rootsi sotsialism, nagu öeldakse – ühtpidi on vabadus, aga teistpidi on majanduslikud raamid, mis piiravad kapitali kasvu.


Mulle tundub, et kõige vabam on anglosaksi ühiskond, kus on täielikult liberaalne kapitalism. Saksamaal on seda tüüpi kapitalism keelatud, seal valitseb Reini kapitalism – majandus on väga range riikliku kontrolli all.


Kui võrrelda Londonit ja Berliini, siis Londonis on väga palju väikefirmasid. Seal on väga lihtne oma ettevõtlusega alustada. Aga et hakata midagi tegema Saksamaal, peab olema kohe alguses 50 000 euro suurune kapital.


Lõuna-Ameerikas, kus ma olen ka elanud, on puhas kapitalism ning sotsiaalne riiklus puudub täielikult. Sellistes tingimustes ei saa ka äri teha, seal on tugev korruptsioon jms.


Nn vaba maailm ei ole minu meelest lihtsalt läänemaailm, vaid anglosaksi maailm. Kuigi Eesti on Euroopa Liidu osa ja tugevalt seotud Saksa kultuuri traditsioonidega, tundub mulle, et Eestis on anglosaksi kapitalismile sarnane liberaalne draiv.


Ma arvan, et see anglosaksi mudel on parem kultuuri ja teaduse arengu seisukohast.


Vanasti, et edukaks saada, pidid sa sündima "õigesse" perre. Tänapäeval aga tuleb omandada hea haridus. Võta näiteks Facebook – Mark Zuckerberg oli pärit tagasihoidlikust perest, tal ei olnud rikkaid vanemaid, aga tegi väga eduka asja.


Hea haridusega on võimalik konkureerida suurte korporatsioonidega, mis võivad olla eksisteerinud juba aastasadu.


Kuna hipid olid teatavasti suured sõjavastased, siis kuidas vältida sõdu? Kas peame ikkagi võidurelvastuma või on muid meetodeid?


Täna käib meil nn hübriidsõda. Sõja olemus on muutunud, enam pole tarvis miljoneid sõdureid. Sõjad humaniseeruvad, kui nii võib öelda, ehk sõdades on aina vähem inimkaotusi.


Kui me mäletame tuumarelvastumise perioodi, siis need relvad olid pigem mõeldud hirmutamiseks kui päriselt sõdimiseks. Praegu on sarnane olukord. Hiljuti tuli uudis, et Venemaa on välja töötanud mingi uue superrelva. See paneb teised mõtlema mingite uute relvade peale ja lõpuks kõik ehitavad aina hirmsamaid ja hirmsamaid relvi. See on aga asja tehniline külg. Ja kui juhtub mingi tehniline rike, siis võivad kõik need hirmsad relvad õhku lennata.


Aga mulle tundub, et sõja olemus peitub mingis mõttes inimeses endas. Antropoloogias on selline seisukoht, et inimene on iseenesest rahumeelne olend, kuid temas on mingi osa geene, mis pärinevad agressiivsete esivanemate liikidelt. Nagu kiskja geenid.


Inimesel on samas geneetiline blokk, et ta ei saa teist inimest tappa. On tehtud isegi teste, et paljud sõdurid pole tegelikkuses võimelised inimese pihta tulistama. Kui inimene siiski teise tapab, siis hakkavad tal õudusunenäod ja tekivad muud traumad.  Samas on meie seas psühhopaadid ehk inimesed, kellel puudub empaatia, neil on aktiveerunud need ürgsed geenid. Sellised inimesed teevad tavaliselt väga hästi karjääri. Ajaloost oli Stalin näiteks puhas psühhopaadi tüüp.


Sõdade lõpetamiseks on tarvis sotsiaalset propagandat. Samal ajal meedias ja filmides leidub pidevat psühhopaatset propagandat ja see on populaarne – miks? See on nagu omamoodi masohhismi vorm, inimesed elavad selliste filmide abil läbi oma ürgseid geene.


Kuidas sa omal NSV Liidust lahkusid? Kas puutusid kokku ka KGB-ga?


Mul oli grupp inimesi Mainoris, kes käisid minu juures joogatrennis. Need inimesed rääkisid mulle, et keegi tuli ilmselt KGB-st ja küsitles kõiki põhjalikult minu kohta, et millest ma räägin ja millega tegelen. Ilmselt oli nende inimeste karjäär ka ohus, aga keegi mind maha ei müünud.


Mina olin seal ametlikult tööle vormistatud, aga raha andsin direktorile, sest tal oli vaja nö musta raha, sain selle eesti vastutasuks kasutada Mainori ruume.


Kord tahtsid kaks kummalist tegelast minu joogagrupiga liituda – alguses üks, siis teine. Aga meil olid spetsiaalsed testid, et selgitada välja, kas inimene on oma või mitte. Ma tegin selgeks, et need inimesed on ohtlikud. Tõenäoliselt olid nad KGB-st.


Ma sõitsin minema abielu kaudu – abiellusin formaalselt välismaalannaga. Maksin raha ja vormistati abielu. Sõitsin Lõuna-Ameerikasse. Tahtsin sõita USA-sse, aga see osutus problemaatiliseks. Sõitsin Saksamaale, et sealt Ameerikasse minna. Saksamaale minna oli lihtsam, sest ma olen baltisaksa juurtega. Töötasin Berliinis BBC korrespondendina ja mul oli oma positsioon, aga kui ma oleks nüüd USA-sse läinud, siis oleks pidanud kõigega otsast peale hakkama. Jäin Saksamaale.


Miks London?


Saksamaal tutvusin Moskvast pärit arhitektiga, kellest sai minu abikaasa. Temalt telliti suur projekt, ehitada Londonisse Gazpromi torn. Mul oli Londonisse lihtne minna, sest olin BBC korrespondent ja mulle Londonis meeldis. Ka abikaasale oli London karjääri mõttes väga hea koht. Otsustasime sinna jääda. Oleme valikuga 100% rahul. Väga palju võimalusi.


Kas Londonis eksisteerib veel ka vanade hipide kogukondi?


Vahel on tänaval näha minu põlvkonna inimesi, kellest näed, et ta on omaaegne hipi. Aga sellist kogukonda enam ei ole. On küll kommuune, aga need on täiesti uued põlvkonnad ja neid hipideks enam nimetada ei saa.


Tänastel kommuunidel on telefonid, veebilehed, nad teevad oma videoklippe jne. On küll inimesi, kellel on nö hipi-look, aga sellise suure defineeritava kogukonnana hipisid enam ei ole.


Tänapäeval on tekkinud ka nn kommuune, kuid nad pigem eemalduvad ühiskonnast. Vanasti liikumised võitlesid aktiivsemalt oma tõe eest?


Meie ajal, tehnika, teaduse ja psühholoogia arenedes muutuvad inimesed individuaalsemaks ja ei pretendeeri enam sisemise moraali propageerimisele. Moodustatakse eri grupeeringuid ega sekkuta teiste tegevusse. Üks postmodernismi märkidest ongi see, et kellelgi pole eesmärki omi sihte kõigile teistele peale suruda. Loomulikult on ka selliseid aktiviste, kes soovivad kõiki ühesuguseks teha. Neid on nii parem- kui ka vasakäärmuslaste seas. Aga minu arvates on need rudimendid vanast moraalist.

 

 

 

Venemaal võib politseinik sulle narkootikumid taskusse pista

 
Wiedemann on omal ajal reisinud läbi kogu suure Nõukogude Liidu, ent töötanud ajakirjanikuna ka BBC-s.


"Mul on selline nali, et kui sõidad Ameerikasse, siis hakkad kohe raha lugema, kui sõidad Venemaale, hakkad kohe ropendama, kui aga tuled Eestisse, tuleb esimese asjana meelde, et siin pole nõukogude miilitsat," meenutab ta oma reisikogemusi. "Venemaal võib iga miilits sind lihtsalt arreteerida, pista sulle taskusse narkootikumid näiteks. Ta tahab altkäemaksu, et maksa näiteks 100 000 rubla."  


Kuigi Wiedemann on omal ajal palju ringi seigelnud just Kaukaasias, siis enam ta sinna ei läheks. "Kesk-Aasias oli hiljuti juhtum, kus kaks ameeriklast läksid jalgratastel Tadžikistani ning nad tapeti seal mingi ekstremisti poolt. Võimalik, et ka Kõrgõstan on ohtlik. Ohtlik on igal pool, kus toimub narkovedu. Kui inimene juhuslikult ette jääb, siis ta lihtsalt likvideeritakse kui tunnistaja, ja kogu lugu. Või siis satud islami fanaatikute teele. Mina reisin nüüd Tadžikistani asemel Indiasse, seal on väga sõbralikud inimesed. Ka Balti riikides on hea."

Laadimine...Laadimine...