Nõukogude tanke pidi aitama Toompealt eemal hoida Flora seebipulber

1991. aastal veeti Toompea kaitseks Nõukogude vägede vastu nõlvale suured graniitrahnud, mis asusid järsul kallakul, kust nende lahti tõmbamine roomikmasinatega oleks libeduse tõttu keeruline olnud.

Pilt: Scanpix

Nõukogude tanke pidi aitama Toompealt eemal hoida Flora seebipulber

Virkko Lepassalu

1991. aastal veeti Toompea kaitseks Nõukogude vägede vastu nõlvale suured graniitrahnud, mis asusid järsul kallakul, kust nende lahti tõmbamine roomikmasinatega oleks libeduse tõttu keeruline olnud.

Keemiatehas Flora saatis Toompea kaitseks kaks suurt vineertünni seebipulbriga, mis pidi seebiveena tuletõrjeauto veekahurist välja paiskudes mäekülje veelgi libedamaks tegema.

Rahvarinde muuseumi meenutusüritusel said tänukirjad julged mehed, kes kindlustasid 25 aastat tagasi Toompea suurte kivirahnudega, et Nõukogude sõjaväe soomusmasinad sinna ligi ei pääseks. Henn Karits meenutas, et palus kaitseliitlast, arhitekt Hindrek Piiberit, kes nüüdseks on Eesti kaitseväe major ja enamiku uute piirivalvekordonite autor, teha Toompea kaitserajatiste eskiis. "Kirjutasin eskiisile peale ehitus- ja transpordifirmade nimed, kellega oli läbirääkimisi peetud," rääkis hilisem piirivalveameti peadirektori asetäitja ja logistikaülem Karits. "Andrus Öövel läks õhtul plaaniga üle lossiplatsi valitsuse nõupidamisele."

Kui valitsusega oli läbi räägitud, hakati järgmisel hommikul tegutsema staabi kõigi jõududega. "Asutused, kellega ühendust võtsime, olid kõik valmis kaasa lööma," meenutas Karits. "Juba keskpäeval hakkas rasketehnika Toompeale saabuma. Minul oli tänavalt raadioside staabiga ja nendel telefoniside asutustega. Nüüd kulus mulle jälle ära ehitusinseneri kogemus. Kui suured veokid hakkasid 20-tonniste kivirahnudega saabuma ja võimsad kraanad ajasid oma nooled taeva poole püsti, tundus Kalevite kants jälle kunagise lahinguväljana."

Karits meenutas, et ei mäleta täpselt, mitu ööd-päeva see "lahing" käis, kuid ühel hilisõhtul oli kõik paigas ja vaikus võttis maad. Barrikaadide taha jäi vaid üks tuletõrje paakauto ja üks kraana Toompea tänavale jäetud sõiduavade sulgemiseks. Oma raamatus "Leegitseval piiril" on toona sündmuste tulipunktis asunud Henn Karits ja Aadu Jõgiaas lisanud sellele pildile veelgi märkimisväärseid detaile. Kuna esimesed tõkked asusid tänavate järskudel kallakutel, siis oleks roomikmasinatega nende lahti tõmbamine libeduse tõttu olnud üsna keeruline ülesanne.

Kindlamaks tagatiseks helistas Karits keemiatehase Flora direktorile Elmar Kruusmaale ja palus midagi tänavate libeduse tõstmiseks. Too mõistis palvet, ja paari tunni pärast oli kohal kaks suurt vineertünni seebipulbriga. Selle pidid kaitsjad rünnaku korral tuletõrjeauto veekahuriga mäest alla uhtma.

Otsesest relvastatud rünnakust, nagu Leedus, Eesti valitsus- ja ajakirjandusasutused siiski pääsesid. Aadu Jõgiaas märkis, et küllap siin mängis oma rolli asjaolu, et leedulased suutsid pildid Vilniuse verevalamisest edastada väga kiiresti ja enam-vähem tänapäevasel online-režiimil maailma massiteabekanalitesse. Rootsi televisioon näitas öiseid õõvastavaid sündmusi juba kella 4 ajal hommikul. See ehmatas Kremli võimurid ära.

Laadimine...Laadimine...