Nõukogude võim lasi välismaa heliplaate ihkava õpetaja töölt lahti

Kuidagiviisi Soome pääsedes tuli sealses kolkas kõige popima muusika hankimiseks vahetada nende plaadid NSV Liidus välja antud plaatide vastu, millel kõlas eesti rahvamuusika ja klassikaline muusika.

Nõukogude võim lasi välismaa heliplaate ihkava õpetaja töölt lahti

Ivo Karlep

Kuidagiviisi Soome pääsedes tuli sealses kolkas kõige popima muusika hankimiseks vahetada nende plaadid NSV Liidus välja antud plaatide vastu, millel kõlas eesti rahvamuusika ja klassikaline muusika.

Vanalinnapäevade ja Tallinna 800. aastapäeva raames taaselustub linna toetusel Harjumäe tipus legendaarne melomaanide kogunemispaik, mida kutsutakse Plaadimäeks, kolmepäevase rahvusvahelise festivalina. Pealinn uuris, kuidas ja miks üldse sai Plaadimägi Nõukogude ajal alguse.


Hiljuti kõlas Raadio 2 saates "Meloturniir" huvitav küsimus: kuidas on muusikute kaudu jõudnud eestlaste kõnepruuki väljend "kala on sees"? Sellega tähistatakse apsakat, mida keegi on teinud. Gunnar Grapsi Magnetic Bandi kauaaegne kitarrist Sulev Kuusik oli mees, kes väljendi omal ajal käiku lasi. Ta elas kunagise plaanikomitee naabruses, mille lähedal asus kolm segajate masti. Nõukogude inimesed ei tohtinud teada, mida räägivad ja mis muusikat lasevad Ameerika Hääl ja raadio Vaba Euroopa. Nende signaali oli vaja müraga summutada ja seda need mastid seal kesklinna lähedal tegidki. Kuusik proovis kodus parajasti uut elektrikitarri plokki, kui järsku kostis kõlaritest ühelt laevalt pärit sideseanss, mille segaja mastid olid kinni püüdnud. Ja seal oli lause: "Mehed, kala on sees." Uus väljend vea kohta oligi leitud.
Muusikud ja nende kuulajad aga tahtsid segajatest, vaba kaubavahetuse puudumisest ja piiratud reisimisest hoolimata teada, millist muusikat välismaal kuulatakse, mis on parasjagu moes. Üks võimalus uudismuusika hankimiseks oli külastada 1975. aastast tegutsenud, tollaste võimude jaoks illegaalset plaaditurgu. Algusaastatel koguneti Niguliste kiriku kõrval asuvale platsile. Kui kirikut 1980. aastal restaureerima hakati ja selle ümber tara ehitati, kolisid melomaanid Harjumäele ja seal jätkati aktiivselt üheksakümnendate keskpaigani.
Melomaanid hakkasid Harjumäge peagi Plaadimäeks kutsuma. Seal liikus juba seitsmekümnendate lõpul ja kaheksakümnendatel seinast seina parimat lääne muusikat, ka niisugust avangardi, mida isegi Helsingi muusikapoodides ei pruukinud olla.


Ühele plaadile võis kuluda kuupalk


Kuidas plaate Eestisse toodi? Selle kohta rääkis loo üks melomaan, kel õnnestus seitsmekümnendate lõpul Soome turismireisile minna. Kuna raha anti nõukogude turistile ainult jäätise jaoks, siis tuli teha vahetuskaupa. Väga hinnatud olid NSV Liidu plaadifirma Melodija klassikalise muusika plaadid ja eesti rahvamuusika. See oli Soomes midagi väga eksootilist. Näiteks rahvakunstiansambli Leegajus vinüülplaadi eest, mille ümbrisel ilutses eesti rahvariides taat, õnnestus ühes Kouvola plaadipoes saada Procil Harumi värskelt ilmunud vinüül "Something Magic" ja Genesise "Wind and Wuthering". Lisaks klassika eest äsja välja lastud Ringo Starri "Goodnight Vienna" ja John Lennoni ning Plastic Ono Bandi "Shaved Fish". Niimoodi sõbrakaubandus tol ajal käiski. Parem oli sellist kaupa teha Helsingist kaugemal, kuhu meie turiste sattus harva.


Harjumäel müüdi Soomest saadud plaate aga juba hingehinna eest või vahetati samaväärse muusika vastu. Üks korralik metalmuusika vinüülplaat maksis kuupalga, veel kaheksakümnendatel oli see 150 rubla ringis. Aga ka noored poisid leidsid kusagilt selle raha. Kauaaegne raadiodiskor Koit Raudsepp sai  enda käsutusse südaööl algava 10-15-minutilise saatelõigu, mis oli puhtalt heviroki päralt. Aastaid hiljem pikenes talle eraldatud saateaeg veelgi. Muusikat hankides hoidis Raudsepp tules mitu rauda. Välismaal tal tutvusi polnud, küll aga kulutas ta igal pühapäeval oma taskuraha Plaadimäel. "Harjumäel käimine oli mulle sama mis mõnele teisele kirikus käimine," meenutas Raudsepp. "Elasin Kehras ja sealt pääses linna elektrirongiga. Pidi ikka kõva tahtmine olema, et viitsisin nii vara üles ärgata."


Suur osa muusikast hangitigi vahetuse teel. Tavaline skeem oli selline, et ostsid endale kolm-neli hirmkallist plaati, mida paljud inimesed ihaldasid. Need tuli vahetada mõneks ajaks kellegagi teiste plaatide vastu, et neid maki peal ümber lindistada ja lõpuks tagasi vahetada. Nii kogunes aegamisi juba päris korralik fonoteek. Tavaliselt vahetati plaate lindistamiseks mitmeks päevaks, aga leidus ka neid, kes andsid oma plaadi ära ainult mõneks tunniks, et see ei käiks n-ö linna peal ja laenutanud inimese tuttavate seas väga suurt ringi. Iga mängimine jättis ju mingid uued kriimud peale.


Kuna lindistamisaega oli vähe, tuli korraga mitu makki käima panna. "Toas olid kapid ja kes uksed lahti tegi, nägi seal makke huugamas," meenutas Raudsepp. "Lindistati mitte ainult enda tarbeks, hea muusika vastu tundsid huvi ka kõrtsid ja baarid."


Väga populaarsed olid ka kohad, kus sai raha eest lindistada lasta, kui ise ei viitsinud sellega tegeleda.


Kuna lääne muusika ei olnud Nõukogude impeeriumis soositud ja tüübid, kes Plaadimäel tooni andsid, kandsid pikki juukseid või punkarisoengut, käis miilits sealseid fänne kimbutamas ja vahel võeti mõned neist kinni. Teiste seas langes ühe sellise haarangu ohvriks muusik ja ajaloolane Tõnu Pedaru. 1986. aasta augustis oli ta pärast ülikooli aasta aega Loksa koolis ajalooõpetajana töötanud.


Mitu makki vorpis lintidele koopiaid


Pedaru sõnul haarasid miilitsakooli kutsikad temast kinni seetõttu, et teised inimesed jooksid laiali, kartes oma kallitest plaatidest ilma jääda. "Kuna mul olid ainult makilindid, siis ma ei jooksnud, ja mind võeti kinni," rääkis Pedaru, kes nägi oma punksoengut meenutavate juuste ja kitsaste pükstega välja vägagi moekas, aga miilitsatele tundus tema välimus mittenõukogulik. Üks miilitsaametnik arvas koguni, et sellist õpetajat ei tohiks koolis laste ette lubada. Pedaru viidi kohtusse, kus kohtunik sõimas ta oma kabinetis läbi ning teatas, et Pedaru pannakse kinni. Pärast 15 päeva vangistust vallandati ta õpetajatöölt.


Niisuguseid lugusid võiksid jutustada teisedki võimude omavoli all kannatanud.


Viimased visad hinged käivad vanade aegade meenutuseks ikka veel pühapäeviti kell 12 Plaadimäel ja lähevad siis edasi plaaditurule, mis toimub klubis Red Emperor (Aia 10) iga kuu teisel pühapäeval kell 13. Plaadimäe ürituse jätkaja klubis on Ahto-Lembit Lehtmets. Muusikavalik on seal väga lai, vanast džässist tänapäeva kõige räigema metalini välja. "Muidugi on väga palju progerokki, see on Eestis olnud kogu aeg väga kuulatav muusika," lausus ta. "Kui teha statistikat, mida ka praegu plaaditurul müüakse, siis proge oleks minu."

 

 

 

Harjumägi muutub taas Plaadimäeks


• Vanalinnapäevade aegu muutub Harjumägi kolmeks päevaks taas Plaadimäeks, kus on kavas kireva programmiga festival. Lava on selliste bändide nagu Puuluup, Andres Rootsi, Forgotten Sunrise jt päralt, avatud on tänavatoidu restoranid ja voolab käsitööõlu.


• Rahvusvaheliseks teevad turu Soomest, Rootsist ja Lätist tulevad müüjad. Kõigil huvilistel on võimalus tulla müüma, ostma ja vahetama eri helikandjatel olevat muusikat – nii kassette, vinüülplaate kui ka CD-plaate.


• Samuti on müügil palju muud muusikaga seonduvat nagu särgid, ajakirjad, plakatid jne. Suurema laua välja panemiseks tuleb korraldajatega ühendust võtta.

Laadimine...Laadimine...