"Selline laps võib olla kui viitsütikuga pomm – ta on ehk näinud vanemate joomist, kogenud vägivalda," ütleb MTÜ Igale Lapsele Pere juht Jane Snaith. "Ent iga laps on unikaalne ja väärib turvalist perekonda. Seadusandlus peaks rohkem rõhuma sellele, et laps saab kiiresti uude perre, mitte tegelema nii palju bioloogiliste vanemate õigustega." Eestis on praegu ligi 150 hooldusperet lastele, kelle vanemad ei tulnud kasvatamisega toime. Ka sina võid päästa mõne lapse elu!
Snaithi sõnul on kõige olulisem, et probleemsest perest laps jõuaks kiirelt uude perekonda. Ta meenutas üht eriti südamesse jäänud lugu, kus alkohoolikute perest pärit ja pea surmale määratud, südamerikkega paarikuune laps sai õnneks kiiresti hooldusperre, kuhu ta on nüüdseks ka lapsendatud. “Öeldi, et sellel lapsel pole peaaegu lootust ellu jääda, ta peab kiiresti südameoperatsioonile minema,” rääkis Snaith. “Nüüd on see laps nelja-aastane ja pole käinud ühelgi operatsioonil. Arstid tunnistasid ta pärast kaheksat kuud kasuperes elamist täiesti terveks. See näitab, et turvatunne, kiindumus ja perekonna toetus võib olla ka täiesti meditsiiniline abi. Ehk siis ehe näide selle kohta, et kui inimlaps saab hoolitsust, paraneb ka tema füüsiline seisund.”
Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti lastekaitse koordinaatori Karin Kuslapi sõnul on kohalikul omavalitsusel kohustus laps 72 tunniks perest eemaldada juhul, kui vanema tegevus või tegevusetus on ta ohtu seadnud. “Reeglina on see ikka vanema tegevusetus, miks lapsed perest eemaldatakse,” nentis ta. “Põhjuseks võib olla nii perevägivald kui ka vanema suutmatus lapse hooldamise ja kasvatamisega toime tulla, näiteks kui vanem ei tee süüa, ei korista või ei pane last kooli. Aastaid tagasi ütles mulle üks vanem, et aga mu laps ei ole tahtnudki kooli minna.”
Kuslapi jutu järgi on olnud ka selliseid juhuseid, kus laps on viidud kolmandate isikute juurde ja sinna unustatudki. “Või peab lapse perest eraldama tema enda põhjustatud olukorra tõttu, näiteks vigastab ta ennast või ähvardab ära tappa,” lausus Kuslap ja lisas, et praegu on lastekodudes 160-170 last, kes kõik võiksid elada peredes. “Aga ühiskond tervikuna ei ole veel valmis pakkuma hoolduspereteenust, mis toimiks iga päev ja iga kell. Nn SOS-hooldusperesid, kes võtaksid ükstapuha mis vanuses lapse ükskõik mis ajal vastu, meil lihtsalt ei ole. Saadakse aru küll, et lapse turvakodus viibimine ei ole talle parim, kuid midagi muud ka pakkuda ei suudeta. Praegu tehakse hoolduspere leping tihti hoopis nende peredega, kes tegelikult soovivad last lapsendada.”
Kõik lapsed väärivad perekonda
Snaithi sõnul väärib iga laps perekonda. “Nagu ka ei ole ükski inimene sündinud selleks, et elada eraklikku elu. Me kõik oleme sotsiaalsed olendid. Kiire kasuperesse jõudmine on oluline just sellepärast, et laps pääseks halvast keskkonnast eemale.”
MTÜ Igale Lapsele Pere missiooniks on vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele turvalise ja püsiva hooldamise tagamine perekonnas. 2016. aastal oli Eestis 138 hooldusperet, kus kasvas 191 last.
“Lapse areng ju ei oota ega püsi. Olen aga näinud, et mõni laps viibib varjupaigas mõnest kuust kuni kolmanda eluaastani. Sellega pannakse tema arengule kuritegelikult ja pahatahtlikult pitser – teame seda juba 50 aastat. Probleemiks on kohtute aeglus. Eriti oluline, et imikud pääseks kohe turvalisse perre, pärast seda jõuab juriidilisi probleeme lahendada. Kui vanemad on oma eluga metsa läinud, siis pole ju laps selles süüdi, teda ei saa lõputult edasi-tagasi solgutama jääda. Mida kauem kasvab laps katkises peres, seda katkisemaks muutub ta ise. Kiindumusmuster kujuneb lapse ja vanema suhtest. Kui suhe on häiritud, kasvab ka laps üles teatud oskamatusega. Ja kui ta siis kunagi ise pere loob, ei oska püsivat ja turvalist mustrit edasi anda. Sel juhul on väga kerge ennast kuhugi uputada, näiteks alkoholi. Keegi ei ole ju sündinud alkohoolikuks ega ka mitte mõrvariks!”
Kasulaps kui viitsütikuga pomm
Snaithi sõnul on kõige ohtlikumad nn toimetulematuse ringid – kui sellisesse peresse sünnivad lapsed, ei saa nad head eeskuju ja kõik jätkub. “Maailmas on tegelikult palju toimivaid tugisüsteeme ja neist oleks palju õppida. Soovitan sotsiaalministeeriumi ametnikel kabinettidest välja tulla, mitte inimesi sinna oodata,” lausus ta.
Tulevasel hooldusperel omakorda on vaja aru saada, miks nad lapse enda juurde võtavad. Kasupereks olemine ei ole mitte mingil moel heategevus, sest see nõuab eelkõige suurt tööd. “Piltlikult võib öelda, et sulle tuleb koju laps, kellel on viitsütikuga pomm kotis, ja sa ei tea, millal see plahvatab,” lausus Snaith. “Katkine laps püüab alguses taastada oma negatiivset tausta ja näiteks provotseerida vanemat teda lööma või kodust välja ajama – sest ta on sellega harjunud. Esialgu ei tule lapselt mitte midagi vanematele tagasi, nagu see toimub tavaperedes. Mul endal on olnud kaks kasulast, aga nad polnud lapsendatud. Kindel juriidiline kooslus pole oluline lapse, vaid vanema jaoks. Näiteks lapsendamise puhul hakkab kogu suhte üle automaatselt kehtima perekonnaseadus. Hoolduspere saab ka riigilt rohkem abi, lapsendamise puhul on aga perel võimalik saada vaid mõningaid tasuta teenuseid. See, et lennuõnnetuse korral pannakse mask enne pähe endale ja alles siis lapsele, võib ju kõlada julmalt, aga selles on kahjuks tõde sees. Kui vanemal saab hapnik otsa, ei suuda ta ka last aidata, aga laps ise ennast nagunii aidata ei suuda, seega on vanemate toetamine primaarne.”
Snaith nimetas müüdiks juttu, et lapse pealt saab raha teenida: “See 240 eurot, mida pere lapse pealt kuus saab, ei kata ilmselgelt lapse kulusid, eriti veel siis, kui tal on erilisemad vajadused, alguses läheb vaja ka teraapilisi teenuseid.”
Snaithi sõnul pooldab ta tugisüsteemi, mis läheb koos lapsega perre kaasa. “Kui peres kasvab seitse last, isa on ratastoolis ja nad elavad Ida-Virumaa metsade vahel, siis ema ei jõua sealt kindlasti psühholoogi juurde, rääkimata muude teenuste saamisest,” selgitas Snaith. “Hoopis teenus peab nende juurde jõudma. Keegi võtab näiteks lapsed päevahoidu, et ema saaks käia kas või ise nõustamisel. Kindel tugiteenus aitaks vältida olukorda, et kui lapse perre võtnud inimene tunneb, et tal on raske, et asi on hapuks läinud – ja lõpuks võetakse ka laps ära. Kohalik sotsiaaltöötaja peaks kindlasti käima peret külastamas. Spetsialist märkab kohe, kui ema või isa on stressis, näeb ka lapse arengus ohumärke ning saab juba ennetavalt mingit abi pakkuda.”
Kuidas saada hoolduspereks?
• Kui pere otsustab hakata hoolduspereks, peab ta pöörduma sotsiaalkindlustusametisse, kus viiakse läbi menetlused selgitamaks, kas pere on sobiv.
• Iga pere suunatakse esmalt koolitusele.
• Pärast koolituse läbimist hindab sotsiaalkindlustusamet veel täiendavalt eri meetmetega perekonna sobivust, tehakse ka koduvisiite.
