ÕIGUSAPTEEK: Auto ja jalgratturi kokkupõrkel jääb kannatajaks alati rattur

"Jalgratas on samasugune sõiduk nagu auto, seega üldjuhul peaks jalgrattur liikuma sõiduteel. See põhimõte on aastakümneid vana," nentis vandeadvokaat Indrek Sirk.

Pilt: Scanpix

ÕIGUSAPTEEK: Auto ja jalgratturi kokkupõrkel jääb kannatajaks alati rattur

"Jalgratas on samasugune sõiduk nagu auto, seega üldjuhul peaks jalgrattur liikuma sõiduteel. See põhimõte on aastakümneid vana," nentis vandeadvokaat Indrek Sirk.

Sirk lisas TallinnaTV saates "Õigusapteek", et aastast 2011 on Eestis aga oluliselt laiendatud jalgaratturi õigusi liikuda kõnniteedel. See on omakorda kaasa toonud selle, et teatud olukordades ei osata oma õigusi rakendada, kasutatakse neid valesti ja tagajärjeks on õnnetused. Põhilised õnnetused on otsasõidud jalakäijatele.

Sirk viitas sellele, et liiklusseaduse järgi jalgrattur kõnniteel sõita ei tohi, erand on aga tehtud alla 13- aastasele jalgratturile, tema kahele saatjale ning väikelast rattatoolis sõidutavale jalgratturile. "Kõik ülejäänud jalgratturid võivad kõnniteel sõita, kui sõiduteel sõitmine on oluliselt raskendatud. See on juriidiliselt sedavõrd laialivalguv termin, mille alla mahutuvad peaaegu kõik olukorrad. Nii see, kui sõidutee on kitsas ja seal sõita on ohtlik, kui see, et teel on augud või porilombid. Teisisõnu, kui jalgrattur leiab põhjenduse, võib ta kõnniteel sõita."

Sirgi hinnangul algavadki jalgratturitega seotud probleemid kõnniteel sõitmisest, kuna sel juhul puudub autojuhil puhvertsoon. "Jalgrattur liigub keskmiselt 30-40 km/h ja selles olukorras, kus sõiduki esiotsa on ilmunud hooviväravast või maja nurga tagant välja, ei pruugi jalgrattur enam pidama saada. Tulemuseks on see, et jalgrattur on haiglas ja sõidukijuht, kui nii võib öelda, vanglas."

Suured probleemid on ka ülekäiguradade ja ristmike ületamisel. Ülekäiguraja osas tehti Indrek Sirgi selgitusel üsna mõistlik seadusemuudatus 2011. aastal. "Kui varem kehtis kindel nõue, et jalgrattur peab ülekäiguraja ületamiseks sadulast maha tulema ja ratast käe kõrval lükkama, võib ta nüüd ülekäigurada sõites ületada. Seda tingimusel, et tal ei ole jalakäijaga sarnast eesõigust. Jalgrattur peab andma autojuhile teed, ent erandiks on teeületamine, kuhu sõiduk jõuab pööret lõpetades. Sellele ratturile peab autojuht andma teed."

Kõige ohtlikumad on jalgratturile ringristmikud, sest sealt teevad autojuhid alati pöörde. Selles olukorras on ülekäigurada ületaval jalgratturil eesõigus. "Küll ei pea ringliiklusega ristmikul jalgratturile teed andma ringile lähenevad sõidukijuhid, sest nemad pööret ei lõpeta. Ehk jalgrattur peab keset sõiduteed muutma oma rolli. Kui ta tahab olla eesõigusega liikleja, peab ta tulema rattalt maha. Kus on olemas ohutussaared, on see lihtne. Kus ohutussaari pole, tuleb ratturil tee telgjoonel rolli vahetada või anda jalgratturina sõidukile teed," selgitas Sirk ja tõdes, et seda punkti on nii sõidukijuhile kui jalgratturile üsna keeruline selgeks teha. "Liikluses peaksid põhitõed olema lihtsad ja üheselt arusaadavad. "Kui siis"-olukorras tekib liiklejates segadus, üks annab igal pool teed, teine ajab õigust taga seal, kus tal seda võib olla polegi. Mõlemal juhul võivad tagajärjeks olla liiklusõnnetused."

Sirk soovitas ülekäigu situatsioonides jalgratturitel turvalisuse tagamiseks neid ületada siiski jalakäijana. Hea nähtavuse korral ja kui tõesti sõidukeid pole, võib seda teha muidugi ka sõites. Meeles tasub pidada, et auto ja jalgratturi kokkupõrkel jääb kannatajaks alati jalgrattur, sõltumata sellest, kellel on õigus.

Laadimine...Laadimine...