"Kuusikute osas on üleraie juba vähemalt viis aastat. See tähendab, et raie tuleks peatada. Kasutusel olev metsaseadus tuleks kuulutada õigustühiseks, kuna ta võeti vastu olukorras, kus kehtis juba säästva arengu seadust. See, et valitsus ei täida juba kehtivad säästva arengu seadust on riigivastane tegevus," rääkis ökoloog ja metsateadlane Toomas Frey. Täna arutatakse riigikogus Eesti metsa tulevikku.

Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul riigikogus peavad ettekande ökoloog, metsateadlane, suure hulga Eesti metsaasjatundjate õpetaja emeriitprofessor Toomas Frey, Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja, metsandusnõukogu liige Asko Lõhmus ning Vabaerakonna saadik Artur Talvik.

Toomas Frey: kuusikute osas on üleraie juba vähemalt viis aastat

“Meie metsanduse olukord on keeruline ja murettekitav,” nentis ökoloog ja metsateadlane Toomas Frey riigikogu ees kõneledes.

Frey viitas põhiseaduse paragrahvile, mis ütleb, et loodusvarad ja loodus on rahva ühisvara, mida tuleb kasutada säästlikult. See paragrahv on praegu Frey sõnul ohus.

Frey lisas, et kui küpseva metsa juurdekasv on sel aastal 1,8 miljonit hektarit, siis selle jagu tohiks ka raiuda. See on tähtis kahel põhjusel. Ökoloogilise väljakujunemise käigus on ainult küps mets bioloogilise mitmekesisuse ja ökoloogilise elupaikade rikkuse poolest täiuslik ning selliselt fikseeritud puidu maht tähendab ka süsihappegaasi kvoodi reguleerimist.

Kuusikute kogupindala on Eestis hetkel 192 000 hektarit ja igal aastal lubatakse sellest raiuda 1,9 tuhat hektarit. Frey sõnul sellist kogust raieküpses kuusemetsas aga enam ei ole, sest see on juba ära raiutud. Frey sõnul tuleks seetõttu kuusikutes raie peatada ja seda saaks teha metsaseaduse kuulutamisel õigustühiseks.

“Säästva arengu aluseks on metsaressursi kokkuhoidlik kasutamine. Selleks kehtestatakse kriitiline varu. Kriitiline varu oleks raieküps mets, selle suurus oleks jääv suurus. Ta muutuks ainult sedavõrd, kuidas küpsevast metsast tuleb küpsevasse metsa puid üle, selle jagu ka raiutakse.

Küpse metsa varu on Frey sõnul väga oluline, kuna vaid küps mets on liigilise mitmekesisuse puhul täielik.

“Raiuma peaks vaid raieküpset metsa, mitte metsa kasvu kiirust. Võrdlus metsa kasvu kiirusega on sobimatu ja harimatu.

Peale hoidjate ja haritlaste on meil ka metsa kasvatajad ja töösturid, kelle jaoks ei ole mets mitte miski mida peab hoidma vaid kasu allikas. See tekitab tõsise vastuolu meie ühiskonnas.

Kuusikute osas on üleraie juba vähemalt viis aastat. See tähendab, et raie tuleks peatada. Kasutusel olev metsaseadus tuleks kuulutada õigustühiseks, kuna ta võeti vastu olukorras, kus kehtis juba säästva arengu seadust. See, et valitsus ei täida juba kehtivad säästva arengu seadust on riigivastane tegevus. Ei täida seadust ja surub läbi seaduse, mis on metsa laastamise seadus. Uus seadus ei sea metsa raiumisele mingeid piiranguid, mahud on seatud vaid ministri otsusega.

Meie keskkonnaministeerium peaks olema aktiivsem ja teadma, mis ta teeb. Liigirikkuse programmi pole kehtestatudki, palju on probleeme. See, et rahvas tuleb tänavatele piketeerima pole mitte valitsuse vastane tegevus, rahvas piketeerib, sest valitsus rakendab riigivastast tegevust.

Eestis ei arvestata säästva arengu põhimõtetega ega püsikasutuse põhimõtetega,” rääkis Frey.

Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja, metsandusnõukogu liige Asko Lõhmus:

“Kirve meetod on üks ohtlik meetod igas suhtes, kui metsast rääkida. Viimastel aastatel on metsamajandus ja tegelik metsapoliitika liikunud metsa säästva arengu kokkulepetest üha kaugemale,” rääkis Asko Lõhmus.

Lõhmus ütles, et metsad on väga keerulised ja mastaapsed süsteemid ning teadlased on mures sellepärast, et riigid, ühiskonnad ja poliitikud kipuvad metsi majandama väga algeliste lihtsustuste kaudu.

Eestil Lõhmuse sõnul säästliku metsamajandamise kontseptsiooni näol olemas nii selge metoodiline juhis kui ka kehtiv poliitiline kokkulepe metsamajanduse ja metsade targaks juhtimiseks, aga viimase kümne aasta jooksul on Eesti tegelik metsapoliitika liikunud sellest alusest ja kokkuleppest tasapisi üha eemale. Praegu arendab riik juba Lõhmuse sõnul jõuliselt puidutööstust teiste metsahüvede arvel ja see suundumus on pikaajaline turvarisk, mis vajab kiiret parandamist.  

Lõhmus tõi välja ka Eesti metsadega seotud statistikat, mille kohaselt umbes 85 protsenti Eesti maismaast oleks kaetud metsaga siis, kui siin inimesi ei elaks. Praegu on umbes pool Eesti maismaast metsaga kaetud ning umbes pooled kõikidest Eestis leiduvatest loomaliikidest elavad metsas. Eesti elanikkonnast on aga metsaga aineliselt seotud umbes kümme protsenti. Nende hulka kuuluvad metsaomanikud ja metsatööstuses töötavad inimesed. Metsa- ja puidutööstuse protsent SKT-st moodustab viis protsenti.

“Kui metsa inimese poolt majandatakse, lisandub looduse tasakaalule ja keerukusele, inimühiskonna keerukus.

Võime öelda, et teoreetiliselt teame küll, kus tasakaal metsamajanduses peaks olema ja mida peaks tegema riik.

Oleks vaja üles ehitada paindlik sotsiaalne süsteem, mis kaasaks eri huvigruppe ja maandaks pikaajalisi riske. Mida me ikkagi teeme, kui praeguse saaresurma laadne laastav tõbi kukuks niigi üleraiutud kuusikutesse.

Rangelt kaitstavad metsad on loodud kaitsma põlismetsaelustikku aga vaikimisi on eeldatud, et kõik muud peaksid hakkama saama majandusmetsas. Majandusmets ei tähenda ainult puidust lähtuvat optimeerimist.

Eesti metsapoliitika kubiseb pooltõdedest. Kokkuvõttes viib see selleni, et metsandusargumentide osas kaob usaldus täielikult.

Me oleme olukorras, kus 50 protsendi Eesti maismaa käsitlemine oleneb 5 protsendist, mille metsatööstus moodustab meie SKP-st.

Majandus tohib toimida vaid ühiskonna taluvuspiirides.

Säästva arengu seadusel peab olema rakendusmehanism metsandusse, siiani olema arvanud, et see on metsanduse arengukava. Praegune keskkonnaminister on vähemalt seda lubanud, et uus arengukava tehakse uutel alustel, mis iganes need ka ei ole. Ekspertidel ja avalikkusel on põhjus olla umbusklik.

Riik peab koostama ekspertkogu, mis oleks kõigile usaldusväärne. Ka ülikoolide õppekavad tuleb üle vaadata, oleme metsandushariduse osas muust maailmast maha jäänud,” nentis Lõhmus.

Vabaerakonna saadik Artur Talvik:

“Üldsuse pahameelest võib aru saada. See ütleb, et kultuuriline ja ökoloogiline osa metsast on paugu saanud. Meie rahvuslik identiteet, mis on väga sügavalt metsaga seotud on väga tugeva löögi saanud.

Kui on nii palju metsaomanikke, on ka väga palju erinevaid suhtumisi metsasse. Ka erametsa omanike seas on suur arv inimesi, kes näevad metsas ainult rahanumbreid. Me ei tohi solvata neid inimesi, kes südamega metsasse suhtuvad, suhtuvad nii, et sellest jääks ka järgmistele põlvedele väärtuslik mets alles.

Pool Eesti metsast kuulub RMK, on riigimets. Rahasurve riigimetsa peale, et peame RMK-st üha rohkem dividende välja võtma on vale. Me peaks ära võtma RMK-lt dividendide teenimise kohustuse. Sellega saaksime suurt survet vähendada ka RMK-l raievanuste langetamiseks ja lageraie tegemiseks.

Meie eesmärk on vaadata kogu metsa, kui tervikut ja suhtuda temasse mõistlikult ja säästvalt.”