ÕNNEMÄNG: Kas koolikatsetel põruvad lapsed on tõesti vähem targad ja andekad?

"Need, kes halva tulemuse tõttu valikust välja jäävad, võivad olla väga targad, tublid ja koolivalmis lapsed," kritiseerib haridusspetsialist Meeli Pandis nn eliitkoolide koolikatseid. "Samas võivad valiku läbinud olla just vaid selleks üheks kontrolliks treenitud, nad ei pruugi olla edukad edaspidi." Ideaalmaailmas peaks kool tutvuma lastega enne õppetöö algust hoopis selleks, et testida kooli ennast – kas asutus on valmis eri oskuste ja huvidega laste õpetamiseks.

Pilt: Scanpix

ÕNNEMÄNG: Kas koolikatsetel põruvad lapsed on tõesti vähem targad ja andekad?

Juuli Nemvalts

"Need, kes halva tulemuse tõttu valikust välja jäävad, võivad olla väga targad, tublid ja koolivalmis lapsed," kritiseerib haridusspetsialist Meeli Pandis nn eliitkoolide koolikatseid. "Samas võivad valiku läbinud olla just vaid selleks üheks kontrolliks treenitud, nad ei pruugi olla edukad edaspidi." Ideaalmaailmas peaks kool tutvuma lastega enne õppetöö algust hoopis selleks, et testida kooli ennast – kas asutus on valmis eri oskuste ja huvidega laste õpetamiseks.

Kuigi Merikesel, kes praegu õpib mainekas erakoolis, on koolitee algusest möödas juba mitu aastat, meenutab tema ema Pille-Riin (nimi muudetud) toonaseid katsumusi sügava nördimusega hääles. Lapsega käidi koguni viie kooli katsetel ja mõnes koolis toimunu paneb kahtlema katsete erapooletuses.


Pille-Riini sõnul oli talle kõige hingekriipivam ühes eliitkoolis öeldu, et laps pole võimeline käsklusi täitma. Otsus langetati muu hulgas selle põhjal, kui paberile tuli joonistada vasakule ring ja paremale kolmnurk ning lisaks veel kümme detaili.


"Kui ma siis vaatasin joonistust, leidsin sealt õigelt kohalt ringi ja ka kolmnurk oli paremal poolel, tõsi küll, väga väiksena. Kui ma seda õpetajale näitasin, naeratas ta laialt ning sõnas, et ongi jah, ma ei pannud tähele. Vaat siis oli tõesti väga vastik tunne," meenutab Pille-Riin.
Ühes nendest koolidest käis laps isegi eelkoolis. "Pärast katseid selgus, et Merike sinna oma tulemustega ei pääse ja meil soovitati minna lausa õpiraskustega laste kooli. Kuna olime oma last jälginud ja teadsime tema oskusi, ei nõustunud me sellise arvamusega," räägib naine.
Ta meenutab ka teiste vanemate räägitud lugusid – näiteks küsiti seitsmeaastaselt näitlejate nimesid, kelle perekonnad mängivad põlvkondade kaupa laval. "Endalgi võttis korra kõhedaks, et kas ma tean neid kõiki, aga kas see on just see, mida küsida seitsmeaastaselt, on iseasi."


Pille-Riini sõnul on üks kõige paremaid maamärke lapse kooliküpsuse selgitamisel "Koolieelse asutuse riiklik õppekava", kus on selgelt öeldud, mida peab laps oskama: kirjutama neljatähelist sõna, kus pole pikka häälikut, arvutama 12 piires ja oskama koostada tekstülesannet.


"Meile sai ühes koolis saatuslikuks näiteks lause "kandis vett"," räägib Merike. "Õppekavas aga pole aktsepteeritud kaashäälikuühendid. Kui juhtisin tähelepanu, et tegu on kolmanda klassi õppekavaga, öeldi mulle: "Oi jah, ei tea, kuidas see sinna juhtus." Siis on ju arusaadav, et sind sinna kooli ei taheta."


Lisastressi allikas


Tallinna Kunstigümnaasiumi logopeed ja kauaaegne haridustöötaja Meeli Pandis ütleb, et esmalt tuleb vaadata, mis eesmärgil katseid tehakse.  "Kui neid tehakse "parema"  kontingendi väljaselgitamiseks, siis need kindlasti süvendavad sotsiaalset kihistumist ja tekitavad lastele ja nende peredele stressi," nendib ta.


Pandise sõnul peab selliste katsete juures arvestama ka vea tõenäosust ehk kui palju on tulemuses juhuslikkust. "Samuti seda, kuidas võis tulemust mõjutada seesama stressiolukord. Ka võivad lapse tulemust mõjutada häirijad keskkonnast ning hindaja-otsustaja subjektiivsed eelistused."


On loomulik, et 6-7-aastane laps ja ka enamus täiskasvanuid ei tunne end mugavalt võõras keskkonnas võõraste inimestega suhtlemisel, eriti kui vanemat pole kõrval.


"Vea tõenäosus sellistes ühekordsetes pingelistes katsetes on väga suur, ja selle alusel otsuseid ja valikuid teha väga riskantne," rõhutab Pandis. "Teisisõnu – need, kes halva tulemuse tõttu valikust välja jäävad, võivad olla väga targad, tublid ja koolivalmis lapsed, samas valitud võivad olla just vaid selleks üheks kontrolliks treenitud ega pruugi olla edukad edaspidi."


Reaalgümnaasiumi direktor Ene Saar nimetab oma koolis toimuvat kooliküpsusuuringuks, mis sisaldab vestlust, praktilist tööd ning mängulisi tegevusi. Eesmärgiga võimaldada kooli kandideerida nendel õpilastel, kellel on soovi ja huvi tegelda süvitsi reaal- ja loodusvaldkonnaga.


Prantsuse lütseumi direktor Peter Pedak toonitab, et koolikatsetel ei ole omaette eesmärki. "Eesmärk on hariduse mitmekesisus – on hea, kui Tallinnas on koole, mis on avatud kõigile linna lastele, sõltumata nende elukohast. Katsed on paratamatud, kui soovijaid on enam kui vabu õppekohti. Prantsuse lütseumis oli tänavu kolm soovijat kohale."


Direktori sõnul tuleb see, kui vanem ja lasteaiaõpetajad koos lapsega lugemist, arvutamist ja kirjutamist harjutavad,  kooliküpsusuuringul kindlasti kasuks. "Harjutamine on väärt oskus kogu eluks, aga üle pingutada ei maksa lapsel ega täiskasvanul," lisab ta.


Küsimusele, kui palju on kooliküpsuse hindamisel subjektiivsust ja kui palju oleneb lapse edukas esinemine tema varasemast treenitusest, vastab Reaalkooli juht Ene Saar, et iga kool koostab oma vastuvõtukatse kooli eripärast lähtuvalt.


"Lapse tulemusi hinnatakse Reaalkoolis vestluse ja iseseisva töö alusel punktisüsteemis kindlate hindamiskriteeriumite alusel. Igal vanemal on võimalus oma lapsega tegeleda, ma ei nimetaks seda treenimiseks. Lapsega igapäevane tegelemine ja talle aja pühendamine kindlasti arendab last ja see kajastub tema loogilises mõtlemises, arutlemises, loovuses, vestluses ja tegevustes,"  toonitab Saar. Reaalgümnaasiumi katsetel kandideeris esimese klassi ühele kohale lausa kaheksa last.


Kauge ideaalmaailm


Prantsuse lütseumi direktori sõnul on vanematel võimalik võrdset kohtlemist kontrollida: "Soovi korral saab lapse kirjalike töödega tutvuda. Jälgisin tänavu ka õpetajate vestlusi lastega. Need olid ülisüdamlikud ja -viisakad ning õpetajad ei lasknud end häirida ka sellest, kui laps teatas juba vestluse alguses, et tema läheb hoopis Inglise kolledžisse."


Logopeed Meeli Pandise sõnul saab katseid teha ka teisel põhimõttel – õpilase tundmaõppimiseks enne kooli ehk kooli enda õpetamisvalmiduse suurendamiseks. "Näiteks kui kool tahab ise olla paremini valmis eri võimete, tausta ja hoiakutega lastega kohanemiseks," rõhutab ta. "Siis neid ka esitletakse selliselt lapsele ja vanematele. Tegu on pigem vabamas õhkkonnas osapoolte suhtlusega, seetõttu peaksid ka tulemused olema tõesemad."


Samuti oleksid katsed põhjendatud juhul, kui on vaja taotleda koolipikendust või kooli varem alustamist.


Pandise sõnul tuleks ideaalses maailmas kooli laps, kelle kohta on lasteaed koos sealsete tugispetsialistidega täitnud ammendava ja isikupärase koolivalmiduse kaardi.  "Veel ideaalsemas maailmas toimub enne õppetöö algust koolis tutvumispäev, kus laps saab näidata, mida ta oskab, rääkida õpetajaga, mängida tulevaste kaaslastega ja tutvuda koolimajaga," selgitab Pandis.

"Ja enne kooli on iga lapse teemal lapsevanem, rühmaõpetaja ja tulevane klassiõpetaja omavahel suhelnud. Reaalses maailmas jõuavad aga kooli lapse dokumendid, ja seda sageli koos ilma mingi arengukohase või tervist puudutava kriitilise infota. Sügisel algab siis aeganõudev vastastikune oletamise ja äraarvamise mäng. Reaalses maailmas muub õpilaskontingent üha mitmekesisemaks nii keele- ja kultuuritausta kui ka hariduslike erivajaduste osas. Reaalses maailmas napib õpetajatel aega ja oskusi nendega toime tulekuks ning lasteaedades ja koolides ei jätku tugispetsialiste."

 

 

 

HENDRIK AGUR: Katsed esimestesse klassidesse on amoraalsed

 
"Koolikatsed haibivad teatud koolide enesehinnangut. See on võrdne dopinguga," lajatab Gustav Adolfi gümnaasiumi kauaaegne direktor Hendrik Agur, kelle sõnul pole koolikatsed humaansed.  

Praegu haridusministeeriumis töötav Hendrik Agur möönab, et lapsega katseteks eraldi õppimine ja valmistumine näitab pere tugevat motivatsiooni. "On ka andekamaid lapsi," nendib Agur.

"Kuid juba teises-kolmandas klassis tase ühtlustub ja pole enam mingit vahet, kas laps sai kooli katsetega või ilma. Arvan, et katsed esimestesse klassidesse on amoraalsed. Tekitavad ebavõrdsust laste vahel ja haibivad põhjendamatult teatud katsetega koolide mainet ja enesehinnangut ning seda mitte lähtuvalt kooli sisust.  Seda võib võrrelda dopinguga!"
Aguri sõnul loobus Gustav Adolfi kool laste testimisest, sest ei pidanud seda õigeks.

"Me ei pidanud enam õigeks lasteaiaealiste laste testimist esimesse klassi astumiseks ning sellega ühtlasi üksikute kesklinnakoolide ühiselt kunstlikult tekitatud koolikohtadele defitsiidi tekitamist," räägib ta.

"Taoline kunstlikult üleshaibitud mainega koolide katsete korraldamine vanemate pingete üleskruvimiseks, mis toidab ühtlasi samade koolide enesehinnangut, on ebavõrdne ning ülekohtune sadade laste suhtes, kes sisse ei saa. Ühtlasi tekitab see uskumusi, et vaid katsetega koolid on "need õiged". Tegelikult peaks iga kool kohtlema ja õpetama kõiki lapsi võrdselt heal tasemel, arvestades õpilase võimeid, andeid ja erisusi."

Aguri sõnul on katsed õigustatud gümnaasiumisse astumiseks, aga mitte esimestesse klassidesse. "Esimese klassi katsetel on õigustust vaid mingi eriharu, näiteks muusika- või balletikooli puhul, kus on vajalikud teatud eeldused, aga mitte üldhariduskooli astumisel."

Laadimine...Laadimine...