PÄÄSTEAMETI JUHT: Iga tormihoiatust tuleb võtta tõsiselt

"Kui ikka neljandalt korruselt plekitahvel inimesele peale lendab, siis suure tõenäosusega saab see inimene surma," nendib päästeameti peadirektor Kuno Tammearu, kelle sõnul algab turvalisus igaühest endast ja tema kodust. "Kui komando juba reageerib, siis on keegi viga või surma saanud. Ka Tallinnas võib sarnaselt Võrule tekkida kergesti olukord, kus  elektrit ei ole või side ei toimi."

Pilt: Albert Truuväärt
Ilm Eesti

PÄÄSTEAMETI JUHT: Iga tormihoiatust tuleb võtta tõsiselt

Virkko Lepassalu

"Kui ikka neljandalt korruselt plekitahvel inimesele peale lendab, siis suure tõenäosusega saab see inimene surma," nendib päästeameti peadirektor Kuno Tammearu, kelle sõnul algab turvalisus igaühest endast ja tema kodust. "Kui komando juba reageerib, siis on keegi viga või surma saanud. Ka Tallinnas võib sarnaselt Võrule tekkida kergesti olukord, kus  elektrit ei ole või side ei toimi."

Päästeameti Raua tänava paksude kiviseintega hoonesse  astudes sisened justnagu ajamasinasse. Kes teab kui paljude põlvkondade päästjad on kallistanud läbi korruste ulatuvat metalltoru, mida mööda signaali kõlades autode juurde laskutakse. Mõned võtavad veel toru mööda libisedes kohvitassist viimase lonksu. Tammearu, kes on läbi teinud karjääri lihtpäästjast peadirektoriks, ütleb vanadel paekiviseintel rippuvaid fotosid hellal pilgul silmitsedes, et kuhugi klaasmajja 1938-39 valminud hoonest ümber kolimist küll ei igatseta.

Mida siin uuest hoonest rääkida – esialgu jätkab Tammearu igikestvat võitlust päästjate palga nimel. Ta lubab ühtlasi parandada päästekomandode "toimepidevust", nagu ta ütleb. Lõuna-Eesti tormi järelmid ja pikk elektrikatkestus on pannud päästeameti juhi sügavalt mõtlema. Enam kui pooltel päästekomandodest pole veel tänagi – AD 2019 ja pärast ligi 30 iseseisvusaastat – elektri varutoite generaatorit. See omakorda tähendab, et päästjad võivad sattuda elektrita samasugusesse hätta nagu päästetavad. Ent päästeamet saab varustust osta vaid neile riigieelarves eraldatud ressursi piires.

Millised on Tallinna suurimad ohukohad?

Ma tunnen Tallinna väga hästi. Olen siin päästjana alustanud ja pikalt töötanud. Tallinnas on riske palju. Samas on tehtud rohkesti tööd, et neid riske vähendada. Palju on teinud linnavõimud ise, osa riske on vähenenud seoses majanduse muutumisega. Näiteks kaubaveo väljaviimine linnast – kunagi oli Kopli kaubajaam tõsine probleem. Naftatransiit üldiselt ei sõida enam läbi linna. Väetisi ja ammoniaaki ka enam ei veeta.

Suuremad ohud on seotud lennuvälja ja lennujaamaga. Samuti kõik, mis puudutab Ülemiste veepuhastusjaama. Paljassaares leidub selliseid objekte, kus on olnud keemiaõnnetusi. Võimalikud on kõrghoonete tulekahjud. Samuti tulekahjud jm õnnetused tööstustes.

Tallinnas elades tundub loodusõnnetus justnagu võimatuna?

Tallinnas on võrgud palju kindlamad – alates andmesidest kuni elektri, vee ja kanalisatsioonini. Aga võimalus, et juhtub katkestus, on alati olemas. Tallinnas elav inimene peab endale aru andma, et lisaks lokaalsetele õnnetustele võib ka pealinnas tekkida olukord, kus elektrit ei ole või side ei toimi.

Võrus põhjustas hädaolukorra torm. Aga kriisi põhjuseks võib olla veel küberrünnak või kellegi kuri käsi. Kindlasti leidub  suur hulk inimesi, kes ütlevad, et elektrita jäämine pole Tallinnas võimalik. Aga olles pidanud kaua päästjaametit ja teades, mis maailmas toimub – siis kõik on võimalik. Kriis ongi kriis sellepärast, et tabab meid ootamatult ja mõjutab meie igapäevaelu märkimisväärselt. Sõltuvus elektrist, andmesidest, mobiilsidest, internetist, kaugküttest, veest, kanalisatsioonist on just linnas eriti suur.

Kui paljud inimesed on üldse teinud ettevalmistusi võimalikuks hädaolukorraks?

Me oleme vastava uuringu teinud. Ainult igas kümnendas Eesti peres leidub varu. Peaaegu 60% inimestest on näiteks seisukohal, et mida suurem on hädaolukord või õnnetus, seda kiiremini abi nendeni jõuab. See on ilmselgelt täiesti vale arusaam.

Kui me räägime õnnetuseks valmisolekust, siis peame silmas kolme tasandit. Kõigepealt on inimene ise: tema pere valmisolek, et saaks mõnda aega hakkama elektri, vee, kanalisatsiooni ja andmesideta. Et oleks vett, toitu ja võimalus patareiraadioga uudiseid kuulata. Siis saavad riigi ja kohaliku omavalitsuse üksused omakorda keskenduda paikadele, kus abi kõige rohkem vaja. Kohtadele, kus leidub reaalne oht inimeste elule või tervisele, või siis laiemalt keskkonnale või majandusele. Tavainimene ei tohiks väga kiiresti kohe abivajajaks muutuda. Kui inimene on natuke aega näiteks söömata, ei juhtu  temaga midagi. Aga kellega juhtub, need on erivajadustega inimesed, ja sellele tuleb muidugi tähelepanu pöörata. Ja igaüks peaks olema ka valmis õnnetuse ajal abi osutama, sealhulgas esmaabi.

Ehk  tasuks kunagiste tsiviilkaitseõppuste asemel rahvale tormiõppusi või hädaolukorra õppusi korraldada?

Sel aastal tegid siseministeerium ja päästeamet kampaania ning andsid välja elanikkonna kaitse juhised. Nende mõte on, et inimesed vaataksid koduleheküljelt www.kriis.ee juba varakult, et kui on torm, siis mis ma pean tegema. Kui juhtub elektrikatkestus, mis ma pean tegema. Kui on äkkrünnak, mis ma pean tegema. Ja nii edasi. See on põhjalik ja hea juhend. Ja inimene peaks edasi mõtlema, kuidas ta oma valmisoleku kindlustab. Kuidas ta oma pereliikmetele sellest räägib. Igale erinevalt – lapsele omamoodi, täiskasvanud pereliikmele või sõbrale teisiti. Ja edasi – kas inimesel või perel leidub hädavaru?

Samas, Eestis ju maavärinaid ei juhtu, aga inimesed reisivad palju. Satutakse kohtadesse, kus on maavärinate või äkkrünnakute ohud ja kõik muu taoline.

Igal juhul enda peale lootmine – iseenda valmisoleku loomine – on ülitähtis. Turvalisus algab igast inimesest endast. Meil esineb (erilise rõhuga) soovunelmaid, et turvalisus algab linnavalitsusest, Toompealt või päästekomandost sinu maja kõrval. Aga sinu kodu põleb täpselt samamoodi lagedaks päästekomando kõrval kui kauges metsakülas, kui keegi õigel ajal ei teata. Mingit vahet ei ole. Samamoodi võib sinu lähedane päästekomando kõrval hukkuda, kui pole suitsu- või vinguandurit.

Vahest see linnainimene – Pealinna lugeja – tunnebki, et tal on kuidagi palju rohkem turvaline kui mujal Eestis. Ta ei pea muretsema. Et tal on siin politsei ligidal, päästjad on ligidal, kiirabi samuti.  Aga sinu turvalisus hakkab ikka sinust endast. Sina ise oled oma kodu peremees. Omavalitsus või riik saavad anda nõu ja abi. Aga valmisolek peab igaühest endast algama. Ise pead laskma küttekolded või elektrisüsteemid üle vaadata, et oleksid andurid ja kõik muud asjad.

Kas Tallinnas leidub liiga palju n-ö kahtlasi puid, mis võivad tormiga igale poole langeda?

Jah, eks inimesed ole harjunud, et mõni ilus suur puu on kogu aeg mõnes kohas olnud. Aga ükskord saab eluiga ümber. Ja siis me ei taha, et ta maha võetakse ja uus asemele istutatakse. Selliseid tormiga langeda võivaid puid on kindlasti jäänud vähemaks.

Aga leidub veel lahtiseid katuseid. Katuseplekke. Vihmaveerenne. Antenne. Aknalaudu. Need on majavaldajate või omanike vastutusalad. Kui ikka neljandalt korruselt plekktahvel inimesele peale lendab, siis suure tõenäosusega see inimene ka surma saab.

Jälle seesama: turvalisus tekib kohapeal. Turvalisus ei teki päästekomandos. Kui komando reageerib, siis on õnnetus juba juhtunud. Siis on juba hilja. Keegi on viga või surma saanud. Või on tekkinud suur materiaalne või moraalne kahju, sest emotsionaalselt kalleid asju, mis su kodus on ära põlenud, ei saa enam kunagi tagasi. Isegi kui kindlustus midagi hüvitab.

Kui järjekordset tormihoiatust kuulate või vaatate, siis kas hakkavad juba rahanumbrid silme ees kerima, et no nii, see laks läheb nüüd eelarvest nii ja nii palju maksma?

Ei, nii me ei vaata. (Muigab.)

Me muidugi hindame riigi ilmateenistuse tormihoiatust tõsiselt, et kui suure mõjuga torm võib tulla. Kas sellega käivad kaasas  mingid muud ilmastikunähtused, nagu merevee tõus, vihm ja lumi.  Ja et kuidas see mingit piirkonda võib mõjutada. Vastavalt sellele anname välja hoiatused.

Päästeamet võib teatada, et palun ärge minge täna ilma märkimisväärse vajaduseta välja, ärge täna näiteks sõitke autoga Ida-Virumaale. Nõnda nagu oli see Padaoru juhtum. (Padaorus jäi maanteel 2011. a detsembris lumetormis Monika hätta ligi 600 inimest – toim.) Päästeamet hoiatas mitu korda: palun ärge täna sõitke! Palun! Aga inimene ikka: mina, mina, mina! Mina saan ikka hakkama! Minuga ei juhtu. Äärmisel juhul minu naabriga. Ja see on väga tõsine näide.

Ka Tallinnas on olnud tõsiseid liiklusummikuid. Nõnda nagu 2002. a, mille järel linnavalitsus moodustas nn ekstreemsete ilmaolude komisjoni. Lõi need süsteemid, et selliseid olukordi lahendada.

Inimestel on vist mulje, et hoiatatakse lihtsalt palga väljateenimiseks?

Päästeameti hoiatusi ma palun inimestel võtta äärmiselt tõsiselt! Need on väga kaalutletud teated – tulgu siis kas pääste-, politsei- ja piirivalveametilt või energiaettevõtetelt. Vahel võivad inimesed öelda, et jah, ei läinudki nii. Torm näiteks vaibus. Aga mõnikord läheb torm hoopis hullemaks. Nõnda nagu seesama Võru torm mõned nädalad tagasi. Saaremaal ei teinud see midagi, sest seal oli kõik juba varem ära juhtunud. Pärnumaal samuti. Hoopis teise ilme võttis asjade käik aga Viljandi- ja Võrumaal, kus enne polnud nii suurt tormi olnudki. Me  ei kujutanud selle tagajärgi ette, sest 20-24 m sekundis justnagu ei ole väga suur tuul. Aga Võrumaa jaoks siiski oli ja põhjustas selliseid tagajärgi, nagu seal kogesime.

Ilmaolud võivad muutuda nõnda, et me seda ette ei tea, ja hoiatusi tasub seega võtta väga tõsiselt. Kui tuleb ikka väga suur torm ja minnakse lastega Viimsi muuli peale, siis need inimesed – päris ausalt öeldes – ikka üldse vist ei saa aru, mida nad teevad. See võib olla enda ja laste viimine kindlasse surma. Kindlasse surma! Ja sealt päästmine ei pruugi olla võimalik. Ja pärast me võime igavesti arutada, kuidas päästevõimekus võiks Eestis olla parem. Aga mina ütlen, et kui te nõndamoodi käitute, siis ei ole teid päästa põhimõtteliselt võimalik.
Ja Lõuna-Eestis tormis oleme kogenud, et kui päästeauto sõidab, siis haagib sappa kolm, neli sõi isegi seitse autot – vaatama, kuhu ta sõidab. Endale aru andmata, et päästeauto pargitakse kinni.  Ja et tegelikult ongi ümberringi ohtlik: puud kukuvad, elektriliinid võivad maas olla. Ja kõik muu. Päästjad oskavad neid ohte vältida. Neil on suur auto, täis varustust ja kaitsevahendeid. Inimesed kujutavad ette, et on huvitav pealt vaadata, kuigi see võib olla enda ja lähedaste surmaohtu panek.

Ohuteavitusi tuleb võtta väga tõsiselt. Neid tuleks ka sõpradele edasi öelda, sest äkki pole keegi lähedane või sõber kuulnud.

Kui kaitstud on päästeamet ise võimalike elektrikatkestuste eest – näiteks kütusetanklad töötavad ju samuti elektriga?

Päästeameti juhina tunnen kindlasti muret, kas toimepidevus jätkub, kui elutähtsad teenused katkevad.

Üle poolte päästekomandodel puudub elektrigeneraator ehk siis eraldi või täiendav toide. Kui elekter ära läheb, on need komandod samamoodi pimedad nagu nende naabrimeeste majad. Probleemiks on ka kütuse kättesaadavus. Jah, me saame liigutada enda ressursse. Meil on teatavad vahendid, et oma kütust laiali vedada. Kui üldine side "kukub maha", siis nagu nägime Võru näitel – operatiivside jäi püsima.

Samuti kõik need küsimused, mis puudutavad päästjate sööki ja jooki – päästjad on samuti inimesed, ka nemad peavad ennast laadima.
Päästeameti toimepidevus praegusel kujul mind kindlasti ei rahulda. Kui me räägime veel vabatahtlikest päästekomandodest, mida tegutseb üle Eesti 118, siis neist vaid üksikutel leidub oma generaator. Ja miks on elektrivool tähtis – et mehed saaksid oma asjadega olla soojas, et info oleks tagatud. Et süsteemid toimiksid. Et inimestel oleks võimalus – eriti maapiirkondades – tulla päästekomandodesse ja küsida sealt infot, laadida oma telefone jne. Nad võiksid koguneda ka omavalitsuste juurde, kuid nendelgi ei jagu võimalusi.

Kindlasti on päästeameti toimetuleku tagamine kriisiolukorras teema, millega tuleb tegeleda.

Kas generaatorite puudumine tekitas nüüd probleeme ka Lõuna-Eestis?

Seal olid meil ilma elektrita kaks komandot. Võrus on meil uus hoone, seal on süsteemid korras. Sinna majutasime ka Võru linna kriisikomisjoni.

Aeg-ajalt loeme tänutundega uudiseid, et on päästetud näiteks kajakas või kassipoeg. Aga kui oluline on ikkagi päästeameti tegelemine selliste mitte just oluliste väljakutsetega?

Ma ei ole ühtegi intervjuud veel andnud ilma küsimuseta, et kui oluline on kassi päästmine. (Peab kõneka pausi.) Teate, mina räägin  teile – see on üks oluline asi! (Veel üks paus.) Ja teate, miks? Päästeamet on inimesega koos ja näoga inimese poole.

Meile läheb väga korda, kui hästi või turvaliselt inimene ennast tunneb. Päriselt ka! Meie tegevusloogika lähtub sellest, et Eesti inimene peab saama kaitstud.

Kujutage endale ette, et olete 78-aastane Reet. Olete üles kasvatanud neli last. Tublid inimesed. Üks on Tartus kirurg, kaks töötavad Soomes ja üks teeb Londonis teadust. Superinimesed! Teie abikaasa on surnud. Seitsmest sõbrannast  on surnud neli. Ja siis on sõber, kass nimega Fedja. Iga päev on ta sinu sõber. Ja siis see sõber on ühel päeval puu otsas! Ja siis sa mõtled: olen terve elu töötanud. Lapsed üles kasvatanud. Kõike teinud. Ja mul on üks sõber. Fedja. Ja ta on puu otsas. Ja mitte kedagi ei huvita, et see Fedja sealt puu otsast alla tuua. Siis võid vanaduspõlves oma riigis, oma elukeskkonnas pettuda küll hinge põhjani.

Samal ajal on olemas päästekomando, kus renti makstakse riigi kinnisvarale. Auto on ostetud. Palk on makstud. Ja on vaja kulutada kolm liitrit kütust, et sõita Fedjale appi. Kolm liitrit kütust maksab neli eurot.

Kas see on suur ressurss, et minna appi kassile, kes on vanainimese ainus sõber? Kas see on suur ressurss? (Kuno Tammearu ei esita küsimust retoorilisena, vaid ootab nõudlikult vastust.)

Ilmselt siis mitte. Kuigi päästeauto võtvat kütust 60-70 liitrit sajale.

Ei, mitte nii palju. 30. Uskuge, kogu komandokulust on kütusekulu nii suur. (Näitab näppudega tillukest vahemikku.) Enamuse kulust, 75-80% moodustab palk. See on niikuinii makstud. Organisatsioon, riigiasutus peab olema inimesega koos,  inimese näoline. See on nagu juhus, kus maja põleb. Siis ei mõtle, et võib-olla sa jätsid midagi pliidi peale – oma viga. Ikka lähed kustutama. Ühiskonnana oleme üksteisele abiks, aitame säilitada elu, vara ja tervist ja me ei mõtle sellele.

Kas inimesed on üldiselt siiski loodusest irdunud, mis kajastub lisatöös päästeametile?

Loomadega on selline lugu, et inimesed on vaadanud multifilme, kus jänesed, kajakad ja rebased on suured sõbrad ja teevad kõike koos. Aga tegelikult nad söövad üksteist. Ja sellega linnainimene ei suuda leppida! Tegelikult tulebki loodusel lasta olla nagu ta on. Keegi sööb kellegi ära ja see ongi normaalne.

Samamoodi nagu loomakeste päästmine kordub teema päästjate palgatõusust – nüüd peaks see jõudma Eesti keskmiseni kolme aasta jooksul?

Oleks aus ja õiglane, kui päästja palk küüniks Eesti keskmiseni. Alles siis ta kasvab selle tasemeni, kui riigil leidub selleks raha. Meie töötajad on kõik päästjad – ka ennetajad, ja lõpuks ka mehaanik, kes auto ära remondib. Ja inimene, kes hoolitseb, et päästjal oleks hingamisaparaat selga panna ja voolikud hooldatud. Aga inspektor päästab väga paljusid elusid, sest kui haigla on ikkagi ohutu, on õnnetuse puhul väga paljudel väga suur lootus ellu jääda.

Päästja palk on üldiselt lakmuspaber. Organisatsiooni sisenetakse tavaliselt just päästjana. Nõnda nagu ma ise olen tulnud Mustamäe komandost. Järgmisel aasta tõstame päästjate (nende, kes väljakutsetel operatiivtööd teevad – toim) palka 60 eurot. Osa raha saime juurde valitsuselt, osa iseenda majanduskuludest.  Ülejäänutel (allajooniva häälega) kahjuks palka tõsta ei saa. Päästja palk jõuaks siis kusagil 1160 euroni – Eesti keskmiseks tuleb 1400 millegagi. See palgatõus ongi suunatud selleks, et vahe ei rebeneks. Aga jah, keskmisele järele minekut ei ole. Lihtsalt riigi rahaline seis on selline. Aga vähemalt kärpima me midagi ei pea.

Päästjate palk peaks olema Eesti keskmine, sest see töö, mida tehakse,  ja millistes tingimustes viibitakse – see on vaimselt ja füüsiliselt väga väsitav.

Kuidas  ministrite Mart ja Martin Helme puhul tundub – kas nad on mõistnud päästeameti olulisust?

On tajutud ikka. Meie asi on indikeerida probleemidest. Järgmiseks aastaks on valitsus oma otsused teinud. Me ei saa öelda, et see meid ei aitaks.

Kas võib ette tulla olukordi – näiteks Tallinnas või siin lähiümbruses –. kus päästeauto on kaadri nappusel sunnitud välja sõitma nii, et üks või kaks liiget on auto meeskonnast puudu?

Eestis on päästjate arv ja komandode arv 2012. a saadik sama. Samal ajal on juurde tekkinud kusagil 60 vabatahtlikku päästekomandot ja  iga päev asuvad valmisolekus 300 kutselist ja 200 vabatahtlikku päästjat. Vabatahtlikud on kindlasti suureks abiks kutselistele. Me ei saa nende professionaalsust võrrelda, aga vabatahtlikel on oluline roll kogukonna turvalisuse tagamisel. Seesama Võrumaa torm näitas, et meie kokku lepitud süsteemid toimivad.

Nii palju valmis olekus päästeressurssi kui praegu, pole taasiseseisvunud Eestis kunagi olnud.

Sellele vaatamata on minu sõnum lihtne: turvalisus hakkab sinust endast, mitte päästekomandost sinu kõrval.

Elektri tõttu, mis oli välja lülitatud, hukkus aastaid tagasi tulekahjus perekond. Mida arvate häda- või sotsiaal-elektri vajalikkusest?

Me ei saa öelda, et pere just selle tõttu hukkus. Aga päästeamet tõstis probleemi üles ja nüüd annab Elektrilevi võlglastest kohalikule omavalitsusele kõigepealt teada. Omavalitsustel on võimalik nõnda abivajajaid toetada, sest lastega peredega ei saa nii, et elektrit ei ole. Sotsiaalsüsteem peaks tagama, et inimene ei pea elama ilma elektrita. Nõnda nagu ka keegi ei tohiks elada näljas.

Väga sagedasti aga ei julge inimesed minna abi küsima. Ja naabrid ei märka. Turvalisus tekib ka siis, kui me hoolime, märkame ja abistame. Vaatame, kuidas läheb meie vanematel, vanavanematel, naabril. Kui endal aitamiseks jõud üle ei käia, andkem sellest omavalitsusele teada. Vahel seda tehakse, aga vahel jääb tegemata… Eesti on vananev ühiskond. Väga paljud inimesed elavad üksi.

Kalle Klandorf: Linna kriisistaap saab uue generaatori

"Alles oktoobris lahendasime kriisistaabis õppusel ülesannet, kus oli juhtunud avarii raudteel," ütles abilinnapea Kalle Klandorf, kelle sõnul arutatakse ja harjutatakse linnavalitsuses pidevalt kriiside lahendamist ning täiendatakse tööplaane ja kavasid.

"Seoses Lõuna-Eestis juhtunuga vaatasime üle oma tehnilise varustatuse ja leidsime, et peaksime ostma uue generaatori linna kriisistaapi," sõnas Klandorf. "Alles oktoobris lahendasime kriisistaabis õppusel ülesannet, kus oli juhtunud avarii raudteel." Harjutati koostööd politsei, kiirabi ja päästeametiga: "Paistab, et läks edukalt, kuigi õppus on ikka selline, et kui midagi läheb viltu, saab pärast arutada. Aga kriisis on vaja tegutseda, ning kui midagi viltu läheb, võib see lõppeda halvemal juhul mõne inimelu kaotusega."

Tallinna kriisikomisjoni juhib linnapea.

"Teeme pidevat koostööd päästeametiga," mainis Klandorf. "Nad on meid kiitnud ja teistele eeskujuks toonud."

Esimesed kriisiplaanid loodi Tallinnas seoses lumerikaste talvedega 2007-2008. "Meie kriisiplaanides vaadeldakse ka kodanikukaitset laiemalt," ütles Klandorf. "Kui kriis tuleb, siis peame sellele reageerima – ega näiteks loodusjõudude vastu selles mõttes ei saa, et hoiame kriisi kuidagiviisi ära."

Viimane kriisiohtlik olukord tekkis Tallinnas 2014. a sügisel, kui AS Tallinna Vee reoveekollektorit ähvardas kokkuvarisemine. See võinuks jätta suure osa linnast kanalisatsiooni ja veeta.

Varu koju vähemalt nädala toit

Päästeameti koostatud juhistes www.kriis.ee on kirjas, kuidas võiksid nii üksi elavad inimesed kui ka pered end ette valmistada võimalikeks kriisiolukordadeks. Lisaks internetile on kriisijuhised paberkandjal kättesaadavad näiteks raamatukogudes või omavalitsustes.

Elektrikatkestuseks valmisolekuks:

• Kogu koju piisavalt varusid, et saada nädal aega iseseisvalt hakkama. Pikaajalise elektrikatkestuse tõttu võivad olla suletud kauplused, apteegid ja tanklad.

• Varu koju valgusallikad, näiteks aku või patareiga valgusti, taskulamp, tormilatern, gaasilamp, petrooleumilamp, küünlad ja tikud. Hoia neid kohas, kust sina ja sinu pereliikmed leiaksid need ka pimedas.

Veevärgi või kanalisatsiooni katkemiseks:

• Tee endale selgeks, kus on lähimad puhta vee saamise võimalused (kaev, allikas vmt) ning siseveekogud muu tarbevee võtmiseks.

• Tee endale selgeks, kust ja kui palju võid katkestuse korral kodus vett saada (veeboiler, tualetipoti loputuskast).

• Hoia kodus ühe nädala joogivee varu juhul, kui sul ei ole veekatkestuse korral muud puhta vee saamise võimalust. Iga inimese kohta peaks olema arvestatud kaks liitrit päevas ning täiendav varu toidu valmistamiseks arvestusega üks liiter päevas inimese kohta.

• Varu koju niiskeid puhastuslappe ja käte desinfitseerimisvahendit, samuti veepuhastustablette.

Pikemalt loe www.kriis.ee

Laadimine...Laadimine...