PÄÄSTEKOLLEDŽI DIREKTOR: Me ei vali õnnetusi – päästma peab tulest, veest, metsast, autost, sügavusest...

"Inimesel võib olla kirjeldamatult raske seista ühel hetkel silmitsi õnnetusega, milles on raskesti vigastatuid või hukkunuid," räägib tööst päästjana päästekolledži direktor Häli Allas. "Iga sündmus jätab meile jälje, aga sellest peab suutma välja tulla."

Pilt: Tiit Mõtus
Eesti

PÄÄSTEKOLLEDŽI DIREKTOR: Me ei vali õnnetusi – päästma peab tulest, veest, metsast, autost, sügavusest...

Meelis Piller

"Inimesel võib olla kirjeldamatult raske seista ühel hetkel silmitsi õnnetusega, milles on raskesti vigastatuid või hukkunuid," räägib tööst päästjana päästekolledži direktor Häli Allas. "Iga sündmus jätab meile jälje, aga sellest peab suutma välja tulla."

Päästekolledži direktor Häli Allas, kel kevadel täitub esimene aasta uues ametis, räägib, et päästekolledžisse oodatakse õppima erinevas vanuses õppureid – päästjaks õppija puhul on oluline füüsiline võimekus, kuid päästekorraldaja töö on just vaimselt väga kurnav, mistõttu võib tulla teatav elukogemus kasuks.

Kes sobib päästjaks?

Ennekõike on oluline see, et inimesel on tahe ja füüsiline võimekus ning ta kannab endas neid väärtusi, mida me ühelt päästeteenistujalt ootame. Need on päästeameti väärtused – abivalmidus, julgus, usaldus. Abivalmidus tähendab, et sa pead tahtma teisi aidata, sul peab olema ka julgust, et võtta vastu otsuseid, viibida sündmuskohal ja näha õnnetusse sattunuid. See on koht, kus me aeg-ajalt mitte et praagime välja, vaid inimesed jõuavad ise endas selgusele – et nad tegelikult ei suuda või ei soovi seda tööd teha. Inimesel võib olla kirjeldamatult raske, kui ta seisab ühel hetkel silmitsi raskete õnnetusega, milles on raskesti vigastatuid või hukkunuid. Veelgi emotsionaalsem, kui õnnetuses on kannatanud lapsed, olgu see siis tulekahju või liiklus- või mõni muu õnnetus.

Iga sündmus jätab jälje, aga sellest peab suutma välja tulla. Tuge annab nii meeskond ise kui ka päästeameti pakutav psühholoogiline abi. Õppima tulles enamikul inimestest seda kogemust ei ole ning nii võib mõnigi alles esimese praktika käigus päästemeeskonnaga kaasa sõites ja seda tööd jälgides jõuda arusaamale, et see ei ole talle siiski õige eriala. Samas ei ole päästekolledžis ainult päästjate õppesuund, me koolitame ka päästekorraldajaid ja demineerijaid, kõrgharidusõppes ka muude päästeameti ja häirekeskuse valdkondade teenistujaid.

See tähendab, et päästja psühholoogiline valmisolek selgub varakult, mitte töö käigus, kui võib olla juba hilja?

Mitte alati. Õpingute käigus püüame selle välja selgitada, kuid juhtumeid on erinevaid. Mõnel inimesel on olnud võimalus juba enne õpinguid valvevahetuse meeskonnaga kaasa sõita ning siis on tal tekkinud veendumus elukutse õigsuses. Aga on ka neid, kes juba esimeste kogemuste järel loobuvad.

Mõned jälle on päästja töö raskusest aru saanud koolis praktiliste harjutuste käigus ning ka loobunud. Me oleme väga seda meelt, et parem ütle ära kohe, kui see tunne tekib, mitte et sa käid õpingud lõpuni ja siis veel lähed tööle, oled rahulolematu, pinges, rikud nii enda kui ka meeskonna vaimset tasakaalu ning koostööd. Vahel loobub inimene ka selle pärast, et on tulnud suure entusiasmiga, talle meeldib nii-öelda action, aga siis selgub, et meie fookus on aina enam ennetamisel, et inimestega ei juhtuks õnnetusi. Kokkuvõttes on loobujaid siiski vähe, ka meie vilistlastest ligikaudu 80% töötab päästeametis.

On psüühiline toimetulek treenitav ja kas te ka tegelete sellega?

Psüühiline pool ei ole minu eriala, küll aga saan kinnitada, et päästekolledži kõikidel õppekavadel on praktika osakaal väga suur. Seda just eesmärgiga õppureid ees ootavaks tööks maksimaalselt nii teadmiste, oskuste kui ka hoiakute poolest ette valmistada. Samuti pakume tuge pärast õpingute lõppu täienduskoolituste kaudu. Siin on hea näide päästetöö juhtide hindamine ja arendamine, mille raames neil tuleb lahendada reaalsete sündmuste baasil loodud virtuaalseid juhtumeid.

Sündmuse lahendamine kulgeb täpselt nii nagu päästetöö juht seda juhib ning võib igal puhul olla erinev. Hiljem analüüsitakse koos hindajaga, mis läks hästi, mis jäi tähelepanuta ning mille osas võiks ennast veel arendada. Kogu protsess tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikale. Praegu oleme juba sellisel tasemel, et mitmed koostööpartnerid teistest riikidest käivad meie juures uudistamas ja soovivad ka endal sellist võimekust arendada.

Samuti võib siduda psüühilise poolega aastatetaguse arenduse, mis nüüdseks on tavapärane töövahend päästemeeskondadel – termokaamera. Sisekaitseakadeemia oli selle arenduse eestvedaja ning selgitas kalli "vidina" võimalusi. Selle abil näeb päästja kiirelt, kus on põlengu korral tulekolle ning kus paiknevad võimalikud kannatanud, mis omakorda võimaldab nendeni jõuda kordades kiiremini kui muidu. Uuringud on näidanud, et termokaamera abil võib jõuda kannatanuni isegi kuni kümme korda kiiremini.

Nii et see on ka vahend, millega toetame päästjate tegutsemist sündmuskohal, nad ei peaks iseennast  süüdistama selles, kui sündmuse käigus on leitud hukkunu. Vahel lihtsalt avastatakse tulekahju nii hilja, et kohapeal ei ole võimalik enam kedagi päästa – päästjad ei pea ennast selles süüdi tundma. Oluline on pakkuda parimaid lahendusi selleks, et õnnetusse sattunuid võimalikult kiiresti ja hästi päästa.

Operatiivses päästetöös on suur osa tehnikal, kui heal tasemel see meil praegu on?

Siin on päästeamet teinud väga head tööd ning struktuurifondide abil on viimaste aastate jooksul välja vahetatud üle poole tehnikapargist, mistõttu võib öelda, et päästeteenistus on tehnika vaates Euroopa tasemel. Teadaolevalt ei ole sellises mahus ükski teine Euroopa riik oma tehnikaparki uuendada suutnud.

Päästja ametiga on viimastel aastatel seostatud madalat palka – mis motiveerib inimesi päästekolledžisse astuma, kui on teada, et tööle asudes eriline palganumber ees ei oota?

Enamiku suunab õppima päästeamet, mis tähendab, et need inimesed on juba elukutsena päästevaldkonna valinud ning meil koolis pole olnud eriti vajadust seda teemat käsitleda. Siiski on palga teema avalikkusestki palju läbi käinud ning praeguseks on väga palju ka ära tehtud. Päästjate palk on viimastel aastatel oluliselt tõusnud ning töö selles osas ei ole lõppenud – eesmärk on ju jõuda Eesti keskmiseni. Esimene eesmärk – jõuda päästja keskmise palgaga tuhande  euro piirini – on saavutatud ning küllap see on sisendanud ka kindlust, et päästevaldkond on riigi vaates oluline ning sinna panustatakse.

Tean, et konkursisõel päästja ametikohtadele näiteks Tallinnas ja Harjumaal on varasemast märkimisväärselt tihedam, mõnel juhul võib rääkida isegi 30-50 inimesest kohale. Usun, et see ei ole ainult palk, mis meelitab töötajaid päästeametisse, vaid aina enam mängib rolli väärtusega töö ning tööandja suhtumine.

Kui vaatame USA seriaale, siis seal on päästjatena näha ka naisi, meil Eestis on neid aga vaid paar. Kas sobilikkust päästetöödele hinnatakse valesti ning normid tuleks kuidagi ümber hinnata?

Me ei ole kuidagi takistanud naispäästjate tulemist. Minu ametis olemise jooksul on olnud kahel korral – nii sügisel kui ka jaanuaris – alustanud päästjate rühmas kummaski ka üks naine.

Kui rääkida meil teenituses olevate naispäästjatega, ütlevad nad, et see on väga raske töö nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Väga palju ei julgeta seda tööd ilmselt naistele soovitada. Seal peab olema väga tugev tahtejõud ja füüsiline võimekus. Aga just käesolevast aastast rakendusid naistele veidi kergemad füüsilised katsed, ehk suureneb siis tulevikus ka naispäästjate osakaal. Samas pole päästja töö sisu muutunud, ning kuigi osaliselt saab tööjaotusega võimaldada ehk kergemaid ülesandeid, siis inimesi tuleb võib-olla põlevast majast välja tuua nii meestel kui ka naistel. Võimalik, et tulevikus lubab tehnoloogiline areng päästjate tööd füüsiliselt kergemaks muuta.

Kas päästja peab olema nagu ämblikmees, et oskab kõike – tegemist pole ju ainult tulega võitlemisega, vaid ka igasuguste muude õnnetusjuhtumitega?

Piltlikult võib nii öelda küll. Me ju ei vali, millised õnnetused juhtuvad, päästa peab oskama igas olukorras, nii autoavarii kui tulekahju korral, veekogul ja metsas, kõrgustes ja sügavikes jne. Selles mõttes võib öelda küll, et päästja peab olema väga mitmekülgne ja leidlik. Seetõttu on oluline, et õpetame päästjatele tehnika kasutamist, aga ka oskust seda eri olukordades loovalt kasutada. Muutuvas maailmas vajame aina enam mitmesuguseid oskusi, mida püüame päästjate õppes maksimaalselt ka edasi anda.

Sisuliselt saab sellega luua ükskõik millise õnnetusjuhtumi keskkonna?

Jah, saame luua väga erinevaid stsenaariume, sisuliselt on võimalik hiireklikiga luua olukord, kus lennuk on kortermajade vahele "maandunud". Sündmuskohta projekteerida ei ole selles programmis ülemäära keerukas, küll aga on keeruline kogu stsenaariumi võimalikud lahendused läbi mõelda. Stsenaarium kulgeb ja kujuneb vastavalt sellele, kuidas päästetöö juht seda ise juhib, sellega tuleb stsenaariume luues arvestada.

Ei ole nii, et on õige vastus ja vale vastus, tegelikult lahendatakse  sündmus nii, nagu päästetöö juht seda siis parasjagu lahendab. See tähendab, et keegi kogu aeg reageerib ja vajutab siis vajadusel õigeid klikke, et nüüd läheb kaks päästeautot juurde sündmusele või tuleb kiirabi või tuleb politsei. Vastavalt neile annab päästetöö juht korralduse, mille peale kõik edasi kulgeb. See on täitsa omaette suurprojekt, mille tõttu meie vastu ka päris palju huvi tuntakse. Sest mis saab olla parem sellest, et me ei riski inimeludega õnnetusekohal, vaid treenime niiviisi, et meie töötajal on pingevabalt võimalik harjutada eri sündmusi.

Simulatsioonikeskuses on võimalik virtuaalselt teha seda, mida tegelikult sündmuskohal harjutada ei saa. Näiteks kuidas võtta vastu otsuseid, kuidas küsida õiget infot ning testida, mida üks või teine otsus kaasa tõi. Me testime ja pakume välja uusi lahendusi. Oleme ainsana Eestis taolise virtuaaltreeningu tarkvara litsentsi omanikud. Inglismaalt käib kord aastas hindaja, kes meie hindamismeeskonna litsentse pikendab. Hindajad läbivad omakorda protsessi, et nad oleks tasemel ja võiks hindamist läbi viia. Arvutid üksi ei anna tulemust, ikka väga selgelt on õpimetoodika selle juures olulisem.

Kas simulatsioonis on võimalik teha ka selliseid valesid otsuseid, et maja näiteks põlebki maha?

Põhimõtteliselt jah. Hindajad on rääkinud, et on mõned juhtumid, kus hinnatav ei mõista, miks ta ei saanud nö maksimumtulemust, ning siis sündmust tagantjärgi analüüsides näidatakse ära, miks nii läks. Mäletan üht lugu, kus sündmuseks oli angaari põleng, aga midagi läks infost päästetöö juhi jaoks kaotsi, ta tegeles ühe angaari tulekahju kustutamisega, aga ei pannud tähele, et info järgi oli tulekolle ka teises angaaris. Nii et ta justkui kustutas ära ühe angaari, aga teine põles piltlikult maha.

Reaalsete sündmuste puhul muidugi nii lihtsasti selline info kaduma ei lähe, sest visuaal on siis teine kui arvutis nö ringi vaadates, kuid oluline on see, et ta sai info, kuid ei pööranud selle piisavat tähelepanu. Selliseid juhtumeid vahel ikka on, kuid üldiselt võib öelda, et päästetöö juhtide tase väga hea.

Kes päästekolledžisse astub, see töötuks ei jää?

Üldiselt me võime olla uhked, et kui õppur ise on tubli, ametist huvitatud ja läbib õpingud edukalt, saab ta üle 90-protsendilise tõenäosusega erialasele tööle.

Meil on akadeemias tervikuna ligikaudu 11 000 vilistlast, kellest üle 80 protsendi töötavad endiselt valdkonnas. Kui mõni politseinik liigub päästeametisse või vastupidi, on nad endiselt valdkonnas, sest püsivad siseministeeriumi valitsemisalas. Me peame seda mõistlikuks roteerumiseks isegi, väga paljud ei ole läinud täitsa mujale.

Kas päästekolledži eripäraks võib pidada, et seal saavad lisaks noortele kadettidele käia ka juba vanad tegijad?

Ja, absoluutselt. Päästejuhtide hindamine ei küsi vanust. Me pakume eri täienduskoolitusi, kus samuti vanus ei mängi rolli, ja kaugõppekursustel vanus täiesti varieerub. Päästekolledžil on ju ka päästekorraldajate õppekava, seal õpivad tulevased häirekeskuse töötajad, kes vastavad hädaabinumbril 112. Ka see on keerukas töö, seda just psüühilise vastupidavuse mõistes. Ning aina enam leitakse, et lisaks noortele on võib-olla õige sihtgrupp hoopis veidi elukogenumad inimesed, kes on ise olnud eri  olukordades aegade jooksul ja oskavad ehk seetõttu paremini enda tunnete ja emotsioonidega toime tulla.

Nende sügisel alustanud õpperühma vanus jääb veidi naljaga üle võimendades 19 ja 59 eluaasta vahele. Viimane on ehk veidi üle pakutud, aga laias laastus vanusevahe täiesti sellisel skaalal püsib ja õppegrupp on väga tore. Inimesed õpivad ka üksteiselt ja jagavad kogemusi. Seal on värskeid koolilõpetajaid, aga ka neid, kes otsustanud elus hoopis midagi muud proovida. Nii on tulevaste päästekorraldajate hulgas endisi raamatupidajaid, bussidispetšereid, ettevõtjaid jt. Kunagi ei ole hilja proovida. Oleme paindlikud ja pakume võimalust õppida ka neile, kellel keerukas kodust eemal viibida. 

Allas on pälvinud hõberisti ja korraldab tuletõrjujate võistlusi

• Häli Allas on päästekolledži direktor möödunud aasta kevadest.

• Aastatel 2004-2006 õppis ta Tallinna Tehnikaülikooliis haldusjuhtimist, 2000-2003 sisekaitseakadeemia halduskolledžis personalitööd.

• Mullu sai ta päästeteenistuse hõberisti ja 2009. aastal päästeteenistuse medali

• 2018. aastal oli Eesti-poolne projektijuht naftareostuse likvideerimise projektis SafeSea.

• 2018-2019 aastal andis nõu, kuidas muuta Läti sisejulgeolekut turvalisemaks.

• Allas on mitmel aastal olnud peakorraldaja kutsemeisterlikkuse võistlusel Eliitkomando ning B alti riikide tuletõrjespordivõistlusel Balti Matš.

• Osalenud järjepidevalt sisekaitseakadeemias lõputööde kaitsmise komisjonis, pidanud loenguid ning osalenud päästeala kutsete väljatöötamise töögrupis ja kutsekomisjonis.

Loe, kas saaksid hakkama!

• Meespäästja, kes teeb välitööd, peab regulaarselt sooritama füüsilisi katseid, et püsida tasemel. Katse sisaldab endas 2700 meetri jooksu, mille 18-29-aastased peavad läbima vähemalt 14 minutiga, 30-39-aastased 30 sekundit kehvema tulemusega ning 40-49-aastased veerand tunniga.

• Samuti 3 km läbimist sõudeergomeetril tulemustega vastavalt 13, 13.30 ja 14 minutit, istesse tõusu kahe minuti jooksul vastavalt vanusele 40, 34 või 28 korda, 45 kg raskuse kangiga kükkide tegemist vanusest sõltuvalt kas 31, 27 või 23 korda ja sama raske kangi rinnalt surumist 26, 23 või 20 korda.

Laadimine...Laadimine...