PÄÄSTJA: Laps upub 20 sekundiga ajal, mil ta ema näiteks nutitelefonis istub

"Paljud mõtlevad, et uppudes karjun appi ja kõik tulevad, nagu me filmides näeme," ütles päästeameti veeohutusekspert Mikko Virkala. "Tegelikult jõuab vesi kõrri, klapp läheb kinni ja ei saagi enam abi kutsuda – see ongi hääletu uppumine. Väikelastega juhtub selline asi eriti kiiresti, täiskasvanud suudavad rohkem rabeleda, et ehk keegi neid märkaks."

Pilt: Svetlana Aleksejeva

PÄÄSTJA: Laps upub 20 sekundiga ajal, mil ta ema näiteks nutitelefonis istub (2)

Triin Oja

"Paljud mõtlevad, et uppudes karjun appi ja kõik tulevad, nagu me filmides näeme," ütles päästeameti veeohutusekspert Mikko Virkala. "Tegelikult jõuab vesi kõrri, klapp läheb kinni ja ei saagi enam abi kutsuda – see ongi hääletu uppumine. Väikelastega juhtub selline asi eriti kiiresti, täiskasvanud suudavad rohkem rabeleda, et ehk keegi neid märkaks."

Olukorra valesti hindamine võib päästeameti veeohutuseksperdi Mikko Virkala sõnul isegi heale ujujale saatuslikuks saada. "Kõik oleneb hetke tervislikust seisundist, vee- ja õhutemperatuurist," selgitas ta. "Näiteks üks nooremapoolne mees oli küll hea ujuja kuid kuumal päeval külma jõkke hüpates ta sealt enam välja ei tulnud, sest jalad läksid kramp. Vesi lõi kõri kinni ja päästjatel tuli ta keha hiljem veest välja tuua."


Uppumine toimub eksperdi sõnul kiirelt ja vaikselt – nii väikelaps kui ka täiskasvanu võib elu kaotada vaid 20-60 sekundi jooksul.
Eelmisel aastal uppus Eestis 43 inimest, üle-eelmisel 47. "Kui me vaatame kaugemale tagasi, siis 1996-1998 oli uppujaid 250," lausus Virkala, kelle sõnul on uppumisi vähem tänu inimeste teadlikkuse kasvule. "Inimesed on ohust aru saanud ja oma käitumist  muutnud. Tahaksime jõuda aastaks 2025 Põhjamaade tasemeni, uppujate arv peaks kahanema 20-ni. Mida on aga ikka veel palju, kui arvestada meie väikest rahvaarvu."


Virkala sõnul arvavad inimesed ekslikult, et uputakse peamiselt suvel ujumas käies: "Päästeameti kurb statistika näitab aga, et inimesed upuvad tegelikult ka muudel kuudel ja sageli kukkudes."


Tänavune päästeameti kampaania "Hoia silm peal" on suunatud väikelaste ja eakate kaitseks. "Kui kolm-neli aastat tagasi uppusid väikelapsed harva, siis viimased aastad on näidanud selles osas kahjuks kasvutrendi," rääkis veeohutusekspert. "Eelmisel aastal olid neljast uppunud lapsest kolm väikelapsed, alla kuueaastased. Nende õnnetuste juures oli alati üks märksõna – järelevalvetus."


Paljud õnnetused juhtuvad ranna asemel hoopis koduhoovis. "Tiigid on sageli nii järsu servaga, et laps ei suuda sealt välja ronida, kui ta on sisse kukkunud," lausus Eesti vetelpääste seltsi juht Gert Teder.


Sageli ei hoia täiskasvanud lastel piisavalt silma peal. "Ilmselgelt võiks kõik hukkunud väikelapsed elada, kui vanemad ei oleks tegelenud mingi muu asjaga, vaid neil silma peal hoidnud," ütles Teder. "Vanem tahab teha näiteks majapidamistöid ja mõtleb, et ta jõuab samal ajal last valvata. Elu aga näitab, et sel  ajal, kui sa keerad silmad mujale, on laps juba ahvatluste kallal – veekogu on tema jaoks põnev ja õnnetused tulevad kiiresti. Alati on vanemate kommentaar selline, et "ma ainult korraks keerasin pea ära, ainult korraks käisin ära". See "ma ainult korraks" sõnum käib alati läbi, aga õnnetus juhtub ka siis, kui see on ainult korraks."
Tederi sõnul ei käi uppumine nii, nagu filmides. "Kõik mõtlevad, et kisan appi ja teised tulevad, nagu me filmides näeme," rääkis veeohutusekspert. "Tegelikult juhtub see, et vesi läheb kõrri, klapp läheb kinni ja ei saa enam abi kutsuda. See ongi hääletu uppumine. Väikelastel juhtub see eriti kiiresti, täiskasvanud suudavad rohkem rabeleda, et ehk keegi neid märkaks."


Peale koduste toimetuste röövib vanemate tähelepanu Virkala sõnul ka nutitelefon. Päästja märkab iga päev inimesi, kes on nutitelefonis toimuvasse nii süüvinud, et kõnnivad tänaval lausa postile otsa. "Samamoodi on koduses keskkonnas. On grupid, kus noored vanemad räägivad juttu ja lihtsalt unustavad hetkeks ümbritseva," nentis ta. "Mõeldakse, et küll ma vahepeal tõstan pilku sealt telefonist. Mingil hetkel läheb diskussioon elavaks, aga  nagu ma ütlesin, uppumine võtab sekundeid."


Iga minut loeb


Kuigi päästjad annavad endast parima, et võimalikult kiiresti appi jõuda, võib olla juba liiga hilja. "Võtame näiteks Tallinna – inimestel läheb õnnetusele reageerimiseks minut, seejärel, töödeldakse häirekeskuses kõnet ja saadetakse abi välja, teine minut läinud," rääkis Virkala. "Kolmandal minutil sõidab päästeauto välja, kohale jõudmiseks läheb minut kilomeetrile. Linnas jõuame kohale nelja-viie minutiga – kui palju suudame päästa, kui õnnetus on juba juhtunud?"


Siiski saab Virkala sõnul ka tavainimene uppuja olukorda parandada. "Kõik oleneb muidugi, millises veekogus ja kellega õnnetus juhtus. Kui võtame väikelapse, siis kindlasti peab ta kohe  veest välja tõmbama, hingamisteed lahti tegema ja 112 helistama," selgitas veeohutusekspert. "Kui hingamist ei taastu, peaks asuma tegema kunstlikku hingamist ja südamemassaaži."


Täiskasvanud uppujat päästes peab Tederi sõnul märkama ka ümbritsevat – arvestada tuleb õhu- ja veetemperatuuriga ning muidugi ka enda võimetega. "Inimene peab aru saama, kas ta oskab üldse nii hästi ujuda, et suudab seda teha koos kellegi teisega. Enne vette tormamist võiks visata abivajajale päästerõnga."


"Elu on näidanud, et kui alustame kohapeal elustamist, siis esimesed 5-10 minutit, tehes seda ilma puhkamata kuni kiirabi saabumiseni, võime inimese veel elule tuua," lisas Virkala. "Kui inimene on olnud vees 15-30 minutit, siis kahjuks jõuab ta kurba statistikasse."


Virkala pani inimestele südamele, et nad hoiaksid silma peal nii oma võsukestel kui ka eakatel vanematel. "Eakatel on probleeme tasakaaluga, kukkumiste ja libastumistega, seda näitab ka meie statistika," nentis ta. "Eelmise aasta 43 uppunust oli 26 vette kukkunud, selline asi on tõusutrendis."


2017. aastal uppus enim 51-80-aastaseid inimesi – kokku 23, mis moodustab 55% kõigist uppunutest. Uppunute keskmine vanus on tõusnud 58 eluaasta peale. Pensionäre ja üle 65-aastaseid ehk eakaid oli uppunute hulgas 14 – 33% ehk iga kolmas. "Suurt rolli mängib ka alkohol," tõdes Virkala. Mehi oli uppunute seal märgatavalt rohkem.


Virkala sõnul tuleb tähelepanu pöörata ka maakodude veevõtukohtadele – purded, sillad, kaevud, veepaagid: "Eakatele võivad need kohad tasakaalu kadumise korral saatuslikuks saada."


Õnnetusele võib kaasa aidata seegi, et paljud eakad elavad üksi. "Eelmisel aastal oli Lõuna-Eestis juhtum, kus 80-aastane mees elas üksinda, tegi majapidamistöid ja niitis muru," rääkis Virkala. "Ta niitis kodutiigi ääres, libastus, kukkus tiiki ja leiti alles siis, kui oli juba liiga hilja. Kui tiigil oleks olnud aed või piire ümber, oleks õnnetus ehk olemata jäänud. Ka sel aastal juhtus õnnetus, kui eakas mees läks Setumaal vett ammutama, libastus purde peal, kukkus vette ja uppus. Kodulähedased veevõtukohad tuleks kindlasti piirata, et lapsed sinna ei satuks, täiskasvanutele aga panna purretele käetoed. Ka kõik kaevud, tiigid, basseinid, veemahutid saab ju ära piirata. Kaevudel tehtagu kaaned korda, nagu ka tünnidel. Vahel on tünnis ainult 20-30 sentimeetrit vett, aga kui eakas inimene hakkab sealt ämbriga vett võtma, kukub ta sisse – selliseid juhtumeid on aastas kaks-kolm."


Võimete ülehindamine


"Veeõnnetuste põhjuseid on mitmeid," nentis Teder. "Alustame alkoholist – inimesed, kes suvel upuvad, kipuvad olema purjus. Ega eestlaste ujumisoskust ka väga kiita ei saa. Veel ühe uppumise põhjusena tuleb nimetada veekogu ala- ja enda võimete ülehindamist. Arvatakse näiteks, et "jõgi, no mis seal ikka", aga vool osutub oluliselt tugevamaks, kui esmapilgul paistab."
Virkala sõnul paneks ta eestlaste ujumisoskusele hindeks kehva kolme: "Aga kui minna veekogu äärde ja küsida, siis kõik on enda meelest head ujujad."


Purjus peaga ujuma minemine võib saatuslikuks saada ka sellele, kes kaine peaga vees toime tuleks. "Lisaks kipuvad sellise ujumisoskusega inimesed hüppama vastu veekogu põhja," mainis päästeametnik. "Olles oma oskustes veendunud, hüpatakse kas madalasse veekogusse või takistuse pihta. Nii saadakse aga trauma, surrakse samas vees või jäädakse invaliidiks."
Virkala tõi oma tutvuskonnast näite, kus tänu kiirele tegutsemisele suudeti joobes inimese uppumisest päästa. "Seltskond, kus oli ka üks päästja, pani järve ääres pidu. Purjus inimesed hindasid oma võimeid üle ja üks mees hüppas vette," rääkis ta. "Kaine päästetöötaja tõi ta sealt välja. Pärast seda oli seltskond tükk aega kaame, sest sai aru, mis oleks võinud juhtuda."


Terve mõistus appi


Õnnetuste ennetamiseks ujulate juurdeehitamist ja rahva ujumistrenni saatmist Teder parimaks lahenduseks ei pea. "Vaja on tervet mõistust," ütles ta. "Ujulaid on alati puudu, ja ka ujumisoskust on arendatud. Aga mis seos on ujula olemasolul kõrvalmajas ja sellel, et sa jood ennast purju ja lähed ujuma? Tähtis on muuta inimeste arusaama – vesi ei ole midagi ohtlikku ega halba, aga seal on reeglid, mis kehtivad kõigile."


Virkala sõnul ollakse avalike veekogude lähedal sageli ettevaatlikumad kui koduaias, kuid õnnetusi võib juhtuda sealgi. "Randades on palju rahvast, aga ka seal võib juhtuda, et keegi ei märka uppujat. Eriti ei tasu loota, et teised rannasviibijad võõrastel lastel silma peal hoiaksid."


Rannas enda turvalisuse tagamiseks on vetelpäästja nõuanne ühene: ära tee lollusi! "Ära tee asju, mis sind tapavad – ära mine purjus peaga vette. Kogu see veeohutussõnumite hulk, mis on sõnastatud, võiks olla meeles ja seda võiks ka uskuda," ütles Teder. "Need on ju asjad, mis on piltlikult öeldes meie vere hinnaga tekitatud."


Veeohutuseksperdi sõnul on ujumise algõpetuse taseme tõstmise riiklik toetamine samm õiges suunas. "Oleme koostöös ujumisliiduga kolm aastat seda rauda tagunud, et saada riiklikku õppekavva sisse ujumise algõpetus," lausus Virkala. "Nüüdseks oleme jõudnud nii kaugele, et haridus- ja teadusministeerium on pannud ujumise algõpetuse kohustuslikuks mahuks 40 tundi – enne oli see vaid 16 tundi. Ja kui enne sai arvestuse kätte ka vaid suplemisega, siis nüüd peab laps õppima reaalselt ujuma. See aitab kindlasti kaasa uppumissurmade vähenemisele. Kui väikelapsed õpivad ujuma, võib see päästa nii mõnegi elu."

 

 

 

Külmas vees jääb ka hea ujuja hätta


Uppumine tekitab lämbumise ja ajukahjustuse või alajahtumise.


Tänavu on päästeameti andmetel uppunud juba 14 inimest. Neist viis olid üle 65-aastased, vanim uppunu oli 82-aastane mees. Saaremaal uppus nelja-aastane tüdruk, kes vajus aprillis koduõuel läbi tiigijää. Ohvriterohkeim õnnetus toimus 6. veebruaril, kui Munalaiu sadama juures vajus väikebussiga läbi jää neli inimest, kes kõik uppusid. Tallinnas oli kiirabi väljakutseid uppunud inimese päästmiseks 2016. aastal kaks, 2017. aastal kümme ja sel aastal pole neid olnud. "Alkohol on kõigi õnnetuste juures oluline tegur," nentis Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas (pildil). "Kui joomine väheneb, siis vähenevad ka õnnetused. Näiteks jääauku või külma vette kukkudes ei ole ujumisoskusest eriti kasu."


Uppumisest tekkinud lämbumine põhjustab ajukahjustuse, muul juhul tulenevad tervisekahjustused pigem alajahtumisest. Adlase sõnul saavad ka uppujat märkavad inimesed kiirabi ja päästjate saabumiseni elu päästmiseks üht-teist ette võtta. "Võiks proovida kannatanu veest välja tõmmata ja kui vaja, alustada elupäästva esmaabiga," ütles Adlas. "Kui kannatanu hingab, peaks tal märjad riided seljast ära võtma ja ta soojalt kinni katma."

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...