PÄRISORJAST KEISRINNAKS: Eesti talutüdruk tõusis Venemaa valitsejaks?

Kui vastab tõele, et keisrinna Katariina I oli tegelikult Eestist pärit Rõngu Marta, on ta kõige suuremat karjääri teinud pärisorjalaps.

Pilt: repro
Ajalugu

PÄRISORJAST KEISRINNAKS: Eesti talutüdruk tõusis Venemaa valitsejaks? (3)

Ivo Karlep

Kui vastab tõele, et keisrinna Katariina I oli tegelikult Eestist pärit Rõngu Marta, on ta kõige suuremat karjääri teinud pärisorjalaps.

18. sajandit nimetatakse Venemaa ajaloos naiste sajandiks, sest pärast Peeter I surma 1725. aastal hakkasid Venemaad valitsema naised. Algust tegi sellega Katariina I, kes oli osa uurijate arvates meie kaasmaalane, pärit Ringenist ehk Rõngust, parun Roseni valdustest.


Marta sündis 5. aprillil 1684 Roseni pärisorja perre. Kui tüdruk oli väike, suri tema talupojast isa katku ja eestkosteta lapsed olid sunnitud kodust lahkuma. 12-aastasel Martal läks hästi, sest pärast vanemate surma Marienburgi ehk Aluksne laste varjupaika saadetuna leidis ta koha pastori toateenijana. Kirjatarkust talle aga ei õpetatud, tüdruk pesi pastori majas nõusid ja pesu. 1702. aastal abiellus Marta Rootsi sõjaväes teeniva traguniga, kes oli pasunapuhuja. Käis Põhjasõda ja peagi pidi abikaasa rindele minema. Vene väed piirasid Aluksne ümber, kõik elanikud ja linnas viibijad võeti vangi, nende seas ka Marta, kes viidi öösärgis Vene sõjasalga laagrisse. On teada, et ta sattus ühe ohvitseri kätte, kes mõne aja pärast andis neiu edasi feldmarssal Šeremetjevile. Seal nägi Martat mõjuvõimas aadlik Alkender Danilovitš Menšikov, kes napsas ta lihtsalt tugevama õigusega  endale. Martat ja Menšikovi sidus algusest peale kindel sõprus, ja just Menšikovi juures nägi tedahiljem ka Peeter I.


Osav veetleja


Marta oskas Peetri nii osavalt oma sõbraks muuta, et too jättis eelmise naise. Teatavasti oli tsaari esimene abielu juba enne karil ja valitseja oli saatnud oma kaasa Jevdokija kloostrisse. Ka teise naise Anna Monsiga ei tulnud Peetril midagi välja. Pesunaine Marta aga, keda tema minevik ega peretraditsioonid ei vaevanud, oli valmis Peetriga kaasa minema kas või maailma lõppu. Nagu teada, käisid nad koos korduvalt ka Tallinnas, kuhu Peeter lasi Katariina auks ehitada toreda suvelossi.


Marta kohta on kirjutatud, et ta oli lühike, tõmmu, tugeva kondiga ja jättis tihti vulgaarse mulje, ometi meeldis ta Peetrile. Naine olevat teinud labast nalja, kuid olnud samas füüsiliselt tugev ja hiljem väga hea tantsija. Kui Peeter küsis ühes kirjas, millist pitsi naine sooviks, vastas too, et ei taha üldse midagi. Aga kui ta siiski pitsi tellib, siis peaks sellel olema jäädvustatud tema ja Peetri nimi. Marta saatuse määras see, et Peeter saatis ta oma õe juurde Moskva-lähedasse Preobraženskisse kombeid omandama. Tulevane keisrinna õppis vene keelt ning võttis vastu õigeusu. Martast sai nüüd Jekaterina Aleksejevna. Kui tsaar kolis alles rajamisel olevasse uude linna Peterburgi, toodi sinna ka Katariina nagu perekonnaliige.


Katariina oli Peetril ka sõjakäikudel kaasas. Türklastel õnnestus Vene väed Pruti jõel sisse piirata. Peeter jõudis kindralitega arutledes järeldusele, et katsed piiramisrõngast välja murda viiksid katastroofini. Katariina suutis Peetri siiski ümber veenda. Ta saatis Peetri selja taga türklastele rikkalikke kingitusi ja türklased olid nõus läbirääkimisi alustama. Peeter autasustas Katariinat äsja asutatud Püha Katariina ordeniga. Katariinast oli saanud midagi palju enamat kui lihtsalt naine, sõber ja armuke. Peeter jumaldas teda. Kuigi abielu inimesega, kes ei kuulunud tolleaegse arusaama järgi korralike inimeste hulka, oli tollal mõeldamatu, ei teinud Peeter sellest välja. Katariinast sai tema naine.


Sügiseks 1705 oli Peetril ja Katariinal kaks poega – Peeter ja Paul. Kuid mõlemad lapsed surid varases eas. Kokku sünnitas Katariina kaksteist last, kuid ellu jäid neist ainult kaks – Anna ja Jelizaveta. Laste surm muutis tsaari murelikuks, sest riik vajas troonipärijat. Ametlik troonipärija oli Aleksei, 1690. aastal sündinud poeg Peetri esimesest abielust. Mingit sisulist kontakti Alekseil tsaari uue perega ei tekkinud. Isa polnud oma pojaga rahul, isegi eitas teda. Poeg vastas omapoolse jäisusega. 1715. aasta 12. oktoobril sünnitas Aleksei naine poja. Vanaisa auks pandi lapsele siiski nimeks Peeter. 16 päeva hiljem sünnitas ka Katariina poja, ja temalegi pandi isa auks nimeks Peeter.

 

Surm röövis troonipärijad


Aleksei närvid ei pidanud vastu, ta põgenes välismaale, kuid meelitati Venemaale tagasi. Seal võeti ta kinni ja teda hakati  piinama. Sellest võttis ilmselt osa Peeter I ise. Toimus kohus ja Aleksei hukati 1712. aastal. Katariina seisis nuttes oma abikaasa kõrval ja toetas teda. Sellega oleks perekondlik vaidlus nagu  lahendatud.


Kuid 1719. aastal suri Katariina ja Peetri väike poeg, nii et keisril polnud meesliinis enam järeltulijat. Aleksei poeg Peeter aga elas. 1722. aastal kuulutas tsaar Peeter välja troonipärimise määruse, mille järgi võis ta ise nimetada ükskõik kelle oma alamatest troonipärijaks. Sellele järgnes aasta hiljem manifest Katariina kroonimisest. Keisrinnaks kroonimine oli Katariina jaoks kõikide unistuste täitumise päev.


1724. aastal sai Peeter I ühe korruptsioonikuriteo uurimisel teada, mida kõik teised juba ammu teadsid – ta kallis naine petab teda. Naise armuke oli kena, rühikas sõjaväelane, silmapaistev härrasmees, kammerhärra Mons, Peetri teise naise vend.   Vihahoos rebis Peeter katki Katariina kasuks koostatud testamendi. Mons vahistati ja Peeter kuulas teda ise üle. Lõpuks Mons hukati ja Peeter tundis sadistlikku rõõmu, kui viis Katariina vaatama Monsi surnukeha.


1725. aasta 28. jaanuari varajane hommikutund jäi Peetrile viimaseks päikesetõusuks siin ilmas. Legendi järgi olevat ta viimasel hetkel üritanud kirjutada testamenti, kuid jõudis kirjutada vaid kaks sõna: andke kõik… Aga kellele? Õukonnas oli kaks leeri. Ühe moodustasid Katariina lähedased võitluskaaslased, madalast päritolust hoolimata kõrgele tõusnud inimesed, kelle eesotsas seisis Menšikov. Vastasjõud eesotsas vanade vene suguvõsade esindajate Dolgoruki vürstidega soovisid troonile panna Peetri lapseeas pojapoja Aleksei.


Kaardiväe abil troonile


Menšikovil ja Katariinal õnnestus enda poole meelitada kaardivägi. Vahetult pärast Peetri surma saabusid kohale suuremad võimukandjad, et uue tsaari valimises kokku leppida. Siis astusid sisse Menšikov, ohvitserid ja Katariina, kes lubas, et jätkab riigi eest hoolitsemist Peetri vaimus, kes oli jaganud temaga trooni. Kõiki veendi, et võim tuleb anda lesele. Peamine argument oli seejuures asjaolu, et Peeter olevat lasknud Katariina Moskva Kremlis kroonida. Need argumendid ei veennud aga kedagi ja vaidlus muutus väga ägedaks.


Aga väljas olid Preobraženski polgu väed lossi ümber piiranud. Saali murdsid sisse kaardiväelased. Kostsid hõiked: "Elagu valitsejanna!"  Menšikov olevat siis kõva häälega korranud: "Elagu meie valitsejanna!" Toimunud oli veretu paleepööre. Hommikul kirjutati üksmeelselt alla manifestile, et troonile on saanud Katariina.


Katariina auks peab ütlema, et ta ei unustanud kogu riigi ainuvalitsejaks saades oma tegelikke õdesid-vendi ega Aluksnes talle teenijakohta pakkunud pastor Glücki, kellele ta kinkis Ahja mõisa. Katariina lasi üles otsida ka oma esimese kosilase, Rootsi sõjaväe pasunapuhuja, ning määras tallegi pensioni.

 

 

 

KUUSKEMAA: Katariina Eesti päritolu on üsna tõenäoline


Ajaloolane Jüri Kuuskemaa, kes on kirjutanud Peetri ja Katariina Tallinnas ette võetud ehitustöödest terve raamatu,  ütles, et Katariina I eesti päritolu võib olla üsna tõenäoline.


"Pärimuse järgi võis luteri kirikuõpetaja Glücki teenijatüdruk ka Lõuna-Eestist pärit olla," märkis ta.


Kuuskemaa sõnul viitab siinsetele juurtele juba hilisema keisrinna neiupõlvenimi. "Keisrinna ristinimi oli ju Marta, alles õigeusku vastu võttes sai ta omale uue nime – Jekaterina Aleksejevna," rääkis Kuuskemaa. Kui Marta olnuks Leedu päritolu, nagu väidavad mitmed Vene entsüklopeediad, siis mis asja oleks Peetri vägedel olnud Põhjasõja ajal Tallinna? "Ja miks kinkis Peeter I hiljem Glücki perele Ahja mõisa?" küsis Kuuskemaa.


Tema arvates näitab Marta Eesti päritolu seegi, et tsarinna mõlemad õed põgenesid sõja jalust Tallinna, mis oleks olnud väga tülikas ilma eesti keelt oskamata.


Katariinale on püütud leiutada sobilikku päritolu ning teda on katsutud seostada küll Rootsi, küll Poola aadlike suguvõsadega. Poliitilistel põhjustel tahtsid mõlema riigi valitsejad omada Vene keisrikojas oma inimesi. Katariina sugupuud uurinud ning sellest ka raamatu "Eesti intiimne saladus" kirjutanud ajakirjanik Andres Raid aga ütles, et kui selline asi oleks juhtunud mõne teise rahva esindajaga, oleks tema sünnikohas ammu kuninglikud mälestusmärgid püsti ning turiste aina vooriks seal. Rõngus aga valitseb selles suhtes ehtprovintslik vaikus.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...