Pätsi ja Laidoneri pank röövis vaeslastele kogutud annetuse

Ilmasõdade vahelises Eestis juhtis Eesti Pank ametliku retoorika järgi vaenuliku Nõukogude Venemaa kulla, vääriskivide ja muu vara mahaparseldamist läände ning afääri niiditõmbaja oli ka tuntud poliitik Konstantin Päts.

Pilt: Scanpix

Pätsi ja Laidoneri pank röövis vaeslastele kogutud annetuse

Ivo Karlep

Ilmasõdade vahelises Eestis juhtis Eesti Pank ametliku retoorika järgi vaenuliku Nõukogude Venemaa kulla, vääriskivide ja muu vara mahaparseldamist läände ning afääri niiditõmbaja oli ka tuntud poliitik Konstantin Päts.

Allikad kõnelevad, et kullaäris osalesid nii riigikassa kui ka Eesti Pank. Kuna paljud juhtivad poliitikud olid ka Eesti Pangast laenu saanud, püüti see lugu igaveseks kalevi alla torgata. Eesti Pangast sai koguni kullavahenduse keskus, 1923. aasta lõpuni riik riigis, kuhu ei ulatunud riigikontrolli ega avalikkuse pilk.

Müstilised summad

"Ja oligi nii, et Eesti riiklikud institutsioonid osalesid hoolimata lääneriikide ühisest kullablokaadist Nõukogude Venemaa vastu sedavõrd mustas äris," ütles ajaloolane Jaak Valge. Pikantne lugu, kui võtta arvesse, et parseldamine käis täie hooga juba 1920. aastal, kui Eesti Vabariigi peaministriks oli aatemeeste eestkõneleja Jaan Tõnisson ise. Eesti juhtidele polnud teadmata, et suur osa kullast läks maailmarevolutsiooni õhutamiseks ning selle eest hangiti siinsamas Tallinnas Vene bolševikele sõjavarustust – kuulipildujaid, vintpüsse ning laskemoona. "Ka kuld ise oli ju suures osas Vene kodanikelt röövitud, verine kuld," mainis Valge.

Kaalukate tõendite – Eesti, Vene ja Briti arhiivides säilinud dokumentide – alusel võib väita, et Nõukogude Venemaa müüs peaaegu kogu oma likviidse varanduse Eesti kaudu läände maha. "Kui mainisin ühele tänasele Eesti Panga nõukogu liikmele Eestist läbi voolanud kulla mahtu – 684 miljoni kuldrubla eest kuldmünte –, küsis ta alguses tõsimeelselt, kas ma pole vähemalt ühe nulliga eksinud," on Valge öelnud ühes varasemas intervjuus ajakirjale Horisont. Nimelt kaalus see kogus u 700 tonni. Eesti taasiseseisvudes sai Eesti Pank tagasi 11 tonni kulda, millega pandi alus vabanenud Eesti rahandusele. Aga peale kuldmüntide kulgesid 1920ndatel läbi Eesti veel kullakangid ja briljandid, mida oli uskumatult palju. Ühe 1921 müüdud briljandipartii hinnaks oli miljon naelsterlingit, peaaegu sama palju, kui 1927. aastal saadud

Rahvasteliidu laen. Kui 1920. a detsembris korraldati Nõukogude esinduses Tallinnas revisjon ja varad üle loeti, oli seal parasjagu üle kuue ja poole kilo mitmesuguseid briljante.

Valge kaudsete arvestuste järgi teenisid Eesti vahendajad minimaalselt 30 miljonit kuldrubla, kuid summa võis olla ka märksa suurem. Eesti riik võis Eesti Panga ja riigikassa otseste vahendusoperatsioonide kaudu, kulla deponeerimisest Eesti Panka ja arveldusoperatsioonidest saada u kaks kolmandikku Eestisse jäänud vahendustasust. Seejuures on arvestatud ainult kuldmünte, lisandus aga veel kullakangide ja vääriskivide vahendamine. Ka Eesti ajakirjanikud teadsid, et Vene kuld liigub läbi Tallinna, ent ei teatud summade suurust ning ei pruugitud ka aimata, et kullaäris osalevad Eesti riigiasutused.

Kadunud üle 10 miljoni

"Tõnissoni kohta tuleb siiski tunnustavalt mainida, et tema esitas hiljem parlamendis korrektsed andmed teenitud summadest. Pätsi riigivanemaks saades aga kattis kogu protsessi saladusloor," täpsustas Valge. 1920. a lõpust oli juba Päts kogu kullavahenduse Eesti-poolne niiditõmbaja.

"Päts ja teised riigitegelased mõtlesid 1920ndate alguses, et olgu, proovime siis bolševikega mingeid asju ajada," selgitas Valge. "Alguses ju püüdis Päts täiesti siiralt venelastega ühisettevõtet teha, aga sellega venitati paar aastat. Päts tahtis saada oma tegevusele poliitilist kõlapinda, näidata, et on poliitik, kes suudab ida-suunalise nõukogude äri käima panna. See ei tulnud ikka välja ja siis ta ilmselt mõtles, et seal on nii suur hunnik mõttetut raha, miks ma ei võiks siis seda endale tasku panna."

Eesti Pank kulutas kulda ja välisvaluutat marga kursi hoidmiseks. Valge hinnangul on vähemalt 12,4 miljonit kuldrubla, aga tõenäoliselt märksa rohkem, panga bilansist kadunud. Nendest nappidest Eesti andmetest, mis kullamüügi kohta olemas on, selgub, et kuldrublade müügist saadud summad, tavaliselt naelsterlingites, kanti Eesti Panga korrespondentide arvetele Londonis ja New Yorgis. Kes nende arvete omanikud olid, pole teada. "Ma ei saanud ka teada, kuidas neid summasid edasi liigutati või kas seal olevad summad arvestati Eesti Panga omanduses olevateks või mitte," nentis Valge.

Valge arvates võis tema kätte jõudnud kohati lünklike dokumentide põhjal tehtud arvestuses olla ka viga, aga puudujääk on ikka küllalt suur. Ükski ajaloolane pole seda asja enam uurinud, kuigi Valge esitas vastava üleskutse juba kümme aastat tagasi. "Arvestades puudulikke allikaid, ei saa see muidugi olema kerge ja kiiresti teostatav ülesanne," nentis Valge. Kui uskumatult sarnane on see kõik tänase Eesti Panga ümber käinud skandaalidega! Eesti riigipank on läbi aegade olnud nagu Bermuda kolmnurk või must auk, kuhu kõik kaob.

Vaeslaste pisarad ja Harju Pank

Kui idakulla saaga lõppes, ehk kui bolševikel polnud enam midagi maha parseldada, siis tabas ühte vahendajat – Harju Panka valus hoop ehk pankrott. Kuna uut raha peale ei tulnud, aga valitseva eliidi, Pätsi ja talle lähedaste ärimeeste põhjatutele laenamistele lõppu ei paistnud, tabaski panka krahh. Eesti Pangast võeti samuti Pätsi ja tema kaaskondlaste poolt laene, mis oli kehtinud krediidiseadusega vastuolus. Ka Eesti Pank ja kogu riik sattusid suurtesse majandusraskustesse. Riigipank tiriti muidugi mülkast välja. Tolle aja Postimehest võib lugeda värvikat kirjeldust Tartus ja Tallinnas toimunud Harju Panga kahjukannatajate koosolekuist, kus nõuti juhtivate pangategelaste vangistamist.

Leht märgib, et koosolijate hulgas oli kodanikke igast seltskonnakihist: vabrikutöölisi, käsitöölisi, riigiteenijaid, kaupmehi, tööstureid jt. Ühel häälel võeti mõlemal koosolekul vastu märgukirjad, mis otsustati saata riigikohtule, vabariigi valitsusele ja vastavatele ministeeriumitele. Nõuti, et Harju panga tegelased arreteeritaks ja nende varandus konfiskeeritaks kahjukannatajate kasuks.

Valge kraega petised

Koosolekutel tehti kibedaid etteheiteid Harju Panga juhtivatele tegelastele, et need sihilikult rahvast petsid, kuulutades veel kokkuvarisemise eel: ärge hoidke oma raha kogus sukasääres, vaid tooge ta Harju Panka, kus tal on "kindel koht".

"Ja tõesti on neil ausatel kodanikkudel, kes ei aimanud kelmust Pätsi ja Laidoneri panga poolt, praegu kindel veendumus, et nende rahal on "kindel" koht, kust tagasi enam ei saa. Selgub, et paljud kodanikud on viinud Harju Panka oma viimased pennid, oma tuleviku lootuse, oma mustade päevade kindlustuse, ja nüüd – nüüd on hävinenud nende lootus, kõikuma pandud nende tulevik," kirjutas Postimees ja tõi ära, et ühe kooli lastevanemate komitee oli pannud Harju Panka 40 000 marka, mis oli korjatud selle kooli vaeste laste heaks. "See vaestelaste vara on osaval viisil "kindlasse kohta" sahkerdatud ja kasutavad seda need, kes oskasid Harju Panga pankrotti ajada. Palju pisaraid tekitas Harju Pank. Ta neelas vaestelaste pennid, lesknaiste viimased veeringud, kehvade inimeste tagavarapennid, mis olid kogutud vanaduse päevade jaoks," kirjutas leht.

Laadimine...Laadimine...