Peaarhitekt Dmitri Bruns tahtis üksikute majade asemel päästa kogu vanalinna

"Palusin jumalakeeli oma ülemust, et 1721. aastal ehitatud Kaasani kiriku taha ei kerkiks üheksakorruselised kolakad," on kauane Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns meenutanud. Paneelmajad jäidki ehitamata. Tema soovi ehitada Viru hotell mere äärde praeguse Reidi tee algusse nurjasid aga  punaohvitserid, kellele ei meeldinud mõte, et turistid vaatavad kõrgelt nende allveelaevu.

Pilt: Scanpix
Tallinn Ajalugu

Peaarhitekt Dmitri Bruns tahtis üksikute majade asemel päästa kogu vanalinna

Ivo Karlep

"Palusin jumalakeeli oma ülemust, et 1721. aastal ehitatud Kaasani kiriku taha ei kerkiks üheksakorruselised kolakad," on kauane Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns meenutanud. Paneelmajad jäidki ehitamata. Tema soovi ehitada Viru hotell mere äärde praeguse Reidi tee algusse nurjasid aga  punaohvitserid, kellele ei meeldinud mõte, et turistid vaatavad kõrgelt nende allveelaevu.

Möödunud esmaspäeval lahkus meie seast jäädavalt kauaaegne linnaarhitekt ja Tallinna vapimärgi kavaler Dmitri Bruns. Pealinn uuris, millise jälje jättis Bruns meie linnapilti.

Ühel rahvusvahelisel seminaril Niguliste võlvide all võttis Tallinna muinsuskaitse juht Boris Dubovik mul nööbist kinni ja ütles  vastuvaidlemist mittekannataval toonil, et kirjutagu ma nii palju kui tahan tarkadest ettekannetest, aga kuldraami tuleks kogu selle jutu juures panna kunagise Tallinna peaarhitekti Dmitri Brunsi nimi, kes peatas vanalinna hävitamise plaanid ja tänu kellele üldse Nigulistes koos ollakse.

1960ndate kosmoseajastu ja progressi vaimustus innustas ühiskondi kõikjal maailmas vana maha jätma ja püüdlema helge tuleviku poole. Nõukogude Eestis hakkas uuesti tuure koguma soov rajada suur magistraal Balti jaamast lennuväljani, lammutades kõik teele ette jääv. Arvutati ja jõuti tulemuseni, et vanalinna maju pole mõtet säilitada, sest nende ülalpidamine pole rentaabel. Pealegi kerkis Mustamäe, kus olid ju kõigi mugavustega korterid. Agaramad uuendajad küsisid, miks ei võiks selliseid kortereid ehitada ka vanalinna alale. Vanalinna säästmiseks mõtlesid Bruns ja arhitektuuriajaloolane Rasmus Kangropool välja täiesti uue muinsuskaitse strateegia, mis oli nõukogude oludes väga julge algatus. Seni oli kaitse alla võetud vaid üksikuid hooneid, nemad aga ütlesid, et väärtust omavad mitte eraldi seisvad majad, vaid terved kvartalid. Nii sündis tervete miljööväärtuslike alade mõiste. Kuidas see õnnestus 1966. aastaks läbi suruda, väärib omaette juttu. Bruns oli täiesti kindel, et kui seda poleks tookord tehtud, ei oleks Tallinna vanalinn UNESCO kaitsva tiiva all. Muide, otsustavaks olevat osutunud tollase linna parteibossi Vaino Väljase allkiri.

Üheülbalised paneel-majade rajoonid

Ka Viru hotell tulnuks Brunsi arvates ehitada teise kohta. Kõige paremini sobinuks see tema arvates Kadrioru kanti, mere äärde  Narva mnt ja Pirita tee kokkusaamise kohas. Aga tookord takistanud seda sõjaväelaste huvid. Sel ajal paiknes kesklinna sadamas sõjasadam ja ohvitserid olevat väitnud, et nii küll ei lähe, kui iga turist võib hotelli aknast meie allveelaevu pildistada.

Viru väljak pidanuks Brunsi meelest olema Tammsaare pargile avatud avalik paik, mis läheks sujuvalt üle vanalinnaks. "Hotell  sai paika nõnda, et ta katkestas järsult selle sideme. Pean veaks just Viru hotelli asukohta, kuigi tean, et kolleegid seda veaks ei pea," on Bruns öelnud.

Aga samas oli tema sõnul hea, et kõrgete majade ehitamine kandus alates Viru hotellist vanalinnast ida poole. Ta lootis, et nii jätkub see ka edaspidi. Bruns hoiatas, et kui me jätkame vanalinnale nii lähedale, nagu on Viru hotell, teistegi kõrghoonete ehitamist, muutub meie vanalinn elutuks muumiaks.

Ometi on Bruns endale korduvalt tuhka pähe raputanud Mustamäe jt nõukogudeaegsete uuselurajoonide üheülbalisuse pärast. Aga kui partei ja valitsuse surve oli ikka nii tugev, siis ei aidanud ka peaarhitekti vastuseis. Ühes intervjuus tunnistas Bruns avameelselt, et Mustamäele ta hea meelega ei lähe. "Mulle heidetakse ette, et Mustamäe ja Õismäe on ju minu ajal ehitatud," on ta rääkinud. "Nõus, see oli üleliiduline käsk: Tallinn oli sõjas tõsiselt kannatada saanud, elanike arv aga kasvas jõuliselt. Elamispinnaga oli linnas väga kriitiline seis. Majaehituskombinaat hakkas tööle – tootis aga ühesuguseid betoondetaile tüüpmajade tarvis. Uusrajoonid muudkui kerkisid. Mustamäe ei ole ju arhitektuur, vaid ruutmeetrid ja korterid. Tõsi, nüüd on Mustamäe majad saanud ilusamaks, on kaubanduskeskusi ja haljastust. On värve."

Rannahoone kui okas hinges

Vastumeelne oli peaarhitektile ka mõte Keldrimäele ilmetute paneelmajade rajooni rajamisest paralleelselt Olümpia hotelli kerkimisega. Sinna kui kesklinna oleks tulnud tema meelest ehitada hoopis väärikamaid hooneid. Kuid jällegi sõitis parteiline teerull oma jõuga kõigest üle. "Olime omal ajal sinna paneelmajade ehitamise vastu, aga kõrgemalt poolt suruti läbi," kurtis ta juba pärast Eesti vabanemist ajakirjanikule. Ainult ühes asjas õnnestus Brunsil sekkuda: Kaasani kiriku taha oli ette nähtud kolm üheksakorruselist maja, praegu neid seal aga pole. "Kas kujutate ette, et 1721. aastal ehitatud Kaasani kiriku taga oleksid kõrgunud üheksakorruselised kolakad? Palusin jumalakeeli oma ülemat, et ta peataks nende ehitamise. Ütlesin, et sinna on vaja teha individuaalprojektiga maja. Palusin, ja see lõpuks õnnestus."

Bruns, kes mõtles alati terviklikule linnakeskkonnale, kirus pensionipõlves arendajaid, kes nägid ainult oma maja ega arvestanud kunagi millegi muuga.

Üheks väikseks okkaks tema hinge jäi ka Pirita rannahoone. "Me ehitasime sinna garderoobid, riietusruumid, duširuumid, et teenindada Pirita rannas tuhandeid puhkajaid. Nüüd ei ole seal puhkajatele tuhkagi, rannahoone müüdi korteriteks," kurtis ta ühes intervjuus.

Brunsi juhtmõte oli ikka, et tuleb mõelda, mitte tantsida arendajate suva järgi. "Ma soovin, et mitte raha, vaid ARU ehitaks linna," põrutas ta teisele ajakirjanikule.

Brunsi tegevuse kõrgperiood oli 1970. aastatel, kui Tallinna valmistati ette olümpiamängudeks ja rahavood selleks suurenesid. Tänu headele kontaktidele Saksamaal vahendas Bruns Tallinnale Kieli 1972. a olümpiaregati kogemust.

Brunsi üheks lemmikuks oli seoses olümpiaga kerkinud linnahall. Ta hindas selle hoone planeeringut, mitte ehitamise kvaliteeti, mis oli allpool igasugust arvestust. Tema sõnul jäänud välismaa kolleegidel alati suu lahti, kui nägid suure saali amfiteatrit.

Linna ehitamine ei saa olla juhuslik

Bruns hoiatas ka selle eest, et linna ei hakataks planeerima ja ehitama rahvakoosolekute otsuste põhjal ning puhtalt emotsioonidest lähtuvalt. Ta soovitas alati lähtuda tervest mõistusest ja kuulata asjatundjaid. Reidi tee diskussiooni ajal oli ta eriti veendunud, et linna rahvahääletusega ei ehitata. Linna ehitatakse spetsialistide, erialainimeste teadmistega, ütles ta ikka. "Linna ei ehita isegi mitte poliitikud, vaid erialainimesed, kes on seda õppinud, kes tunnevad linna nagu oma viit sõrme ja teavad, mida teevad," märkis ta. "Praegu on selle vajaliku ühenduse rajamine takerdunud ühiskondliku üksuse vastuseisu taha. Ma ei pea seda õigeks. Võisin küll omal ajal juhtida linna ehitustegevust autoritaarselt, aga siis oli kord majas. Linna ehitamine ei saa olla juhuslik."

Dmitri Bruns oli Tallinna linna peaarhitekt aastatel 1960-1980.

2003. aastal pälvis ta Tallinna vapimärgi Tallinna linnaehitusliku kujunemise uurimise, arhitektuuri tutvustamise ja pikka aega linna peaarhitekti ametis olemise eest.

IRINA RAUD: Vanalinn oli Brunsile kõige püham koht Tallinnas

"Veel kuu aega tagasi kohtasin Dmitri Brunsi toidupoes ja ta küsis minult nagu ikka, et no kuidas sul läheb, millise projektiga tegeled," ütles arhitekt Irina Raud.

Raud lausus, et Bruns oli pikalt linna peaarhitekt keerulisel ajal. "Mina sain samal ametikohal olla oluliselt lühemat aega Eesti taasiseseisvumise algaastatel, mil meie ühiskonnas toimusid suured muutused," meenutas Raud. "Juhtimine hakkas olema avalik, linna planeerimine sealhulgas. Brunsi ajal oli teistmoodi. Tol ajal olid linnaplaneerimisega seotud ainult arhitektid ja mõned vastutavad linna juhid. Ma mäletan sellest ajast Brunsi nördimust pärast ühte koosolekut, kus ta oma linnaehituslikke põhimõtteid kaitsta ei suutnud. Olin sel ajal noor arhitekt ja jälgisin toimuvat huviga. Kui ma õigesti mäletan, siis sel korral oli tegemist ühe suuremahulise kompleksi rajamisega Kose väikeste elamute naabrusse, sinna, kus praegu paikneb sisekaitseakadeemia. Suured majad sinna ei sobi, oli Brunsi seisukoht, aga otsustajad arvasid teisiti."

Peaarhitektina tuli Brunsil teha kompromisse, aga koht, kus ta  kunagi kompromissile ei läinud, oli vanalinn. "Vanalinna kaitses ta kogu südamest," kinnitas Raud. "See oli tema jaoks kõige püham koht Tallinnas."

Raud rääkis, kuidas Bruns toetas noorte arhitektide ideed säilitada Rotermanni tööstuskvartali ajalooline hoonestus. Samuti toetas ta ideed jätta Lillekülasse alles individuaalmajad, kuigi sinna taheti ehitada suuri paneelmaju. "Ma hindan väga Brunsi ausust ja objektiivsust," mainis Raud. "Selline suhtumine vaatab vastu ka kõikidest tema koostatud raamatutest. Mina mäletan Dmit-ri Brunsi eelkõige kui väga intelligentset inimest, kelle olekust oli tunda hea lastetoa aurat. Tema ülevaated Tallinna ehitamistest ja linna arengust on väga professionaalne vaade eri ajastute tegemistele. Tema toodud andmed on usaldusväärsed, kasutan neid raamatuid siiamaani, sest vajadusel leian sealt andmeid ka oma tööde kohta."

Raud meenutas sedagi, kuidas Bruns pidas Eesti Projekti peaarhitekti Mart Pordiga tuliseid vaidlusi linna eri  arenguprojektide üle, kuna Tallinna suuremad projektid käisid just Pordi töölaualt läbi ja kummalgi olid oma põhimõtted. Nad vaidlesid erialaselt, aga kunagi ei solvanud teineteist ega pidanud selle pärast vimma.

Laadimine...Laadimine...