PEETER PERENS: Laulupidu on eesti rahva sünnitunnistus – igast laulust ootavad inimesed õpetussõnu, mis aitaks elada!

"Koorilaulja on natuke teistsugune inimene kui teised – temas on mingi sotsiaalne närv, ta tundeelu on rikkam," lausub tänavuse juubelilaulupeo muusikaline juht Peeter Perens (47), kelle sõnul on koorid nagu väikesed ühiskonna mudelid. "Koor annab ka demokraatia rakendamise kogemuse. Koor õpetabki inimesed elama, annab isegi elamise mõtte ja inimesele sisu."

Pilt: Scanpix

PEETER PERENS: Laulupidu on eesti rahva sünnitunnistus – igast laulust ootavad inimesed õpetussõnu, mis aitaks elada! (1)

Ivo Karlep

"Koorilaulja on natuke teistsugune inimene kui teised – temas on mingi sotsiaalne närv, ta tundeelu on rikkam," lausub tänavuse juubelilaulupeo muusikaline juht Peeter Perens (47), kelle sõnul on koorid nagu väikesed ühiskonna mudelid. "Koor annab ka demokraatia rakendamise kogemuse. Koor õpetabki inimesed elama, annab isegi elamise mõtte ja inimesele sisu."

Laulupidu on ukse ees, laulupeotuli käib ringi mööda Eestimaad ja süttib varsti Tallinna lauluväljaku tuletornis. Võimas ühendkoor paiskab välja tulise lauluoja, kõlab traditsiooniline avalugu – Mihkel Lüdigi "Koit" – , ilma milleta me ei kujuta enam laulupidude algust ette. Nagu me ei kujuta ka pidude lõppu ette Ernesaksa lauluta "Mu isamaa on minu arm". Nende Koidula sõnade järgi sai paika pandud ka tänavuse laulupeo tunnusmõte – minu arm.

Kuidas iseloomustaksite tänavuse laulupeo kava, mida kuulaja peaks tähele panema?

Laulupeo repertuaar on asi, mis kütab alati palju kirgi. Igal inimesel on repertuaarist oma ettekujutus. Laulupidu on ju kõikide oma.
Aga mõtleme natuke eesti koorilauluharrastuse traditsioonile. Kui laulupidu on 150 aastat vana, siis koorilaulu on meil harrastatud vähemalt 200 aastat. Muide, koorilauluharrastus jõudis meie maale koos vennastekoguduse liikumisega. Iga pühendunud koorilaulja teab, kui palju aega tuleb sellele harrastusele leida.

Seetõttu ei tundu asjasse mitte pühendatud inimeste puusalt tulistatud ettepanekud kuigi tõsiselt võetavad. Näiteks et miks me ei laula Bon Jovi (lauluväljakul kontserdi andnud Ameerika rokkansambel – toim) repertuaarist midagi.

Võib pikalt rääkida sellest, kuidas laulupeo repertuaar üldse kujuneb. Kõige enne on ideekavand, mis välja valitakse, ja sellest lähtuvalt valib kunstiline juht kunstilise toimkonna ja kooriliikide juhid. Siis saadetakse see laiali kooriühingu alaliitudele, Meestelaulu Seltsile, Naislauljate Seltsile jne, et kas keegi soovib teha ettepanekuid repertuaari. Selleks laulupeoks algas see protsess juba 2016. aasta lõpul.

Kava kokkupanek on seega ise suur kunsttükk – mille järgi laule valitakse?

Koorilauljad teavad, et iga koorilaul peab neile midagi ütlema. Kui pannakse kavva lugusid, mis on küll ilusad, aga ei ütle midagi, siis sa näed, et lauljad ei viitsi seda laulda. Meie kooritraditsioon on olnud läbi aegade mingisuguse sõnumi kandjaks. Seepärast oodatakse ka igast laulust mingit sõnumit, mingit õpetussõna või midagi, mis aitaks inimesi.

Tänavuse peo repertuaarist rääkides – peo esimese päeva kontsert annab natukene vabamad käed. Selle eeskujuks oli meil Lääne-Euroopa klassikaline vabaõhukontsert, kus inimesed tulevad oma piknikukorvidega, istuvad maha ning kuulavad head klassikalist muusikat. See kontsert on Eesti muusika keskne ja meil tekkis mõte pühendada see kontsert kõikidele meie õpetajatele. See on nagu tänuavaldus eesti koolmeistritele.

Teise päeva kava aluseks on kaks meie muusikakultuuri lähteallikat. Ühest küljest vana läänemeresoome kultuur, millest jättis meile oma pärandi Veljo Tormis ja millest tegi filme Lennart Meri. Ja teisest küljest Euroopa kultuur, milles me praegu elame ja mille raames Eesti heliloojad on oma muusikat loonud. Nad on sagedasti tuginenud sellele vanale arhailisele kultuurile, aga kompositsioonitehnika on euroopalik. Mõlema suuna viljelemine ja elushoidmine ongi see, mis meid tugevaks teeb.

Kuuldavasti tuleb ka väike üllatus ja seekord haaratakse publik laulmisse kaasa.

Kontserdi lõpul me teeme seda jah lauluga "Üksi pole keegi". Kõik, kes on laval, on eeslauljad, ja inimesed väljakul on järellauljad. Ja nende väljaku inimeste hulgas on ka koorilauljaid, kes parasjagu ei ole laval. Lava ja plats hakkavad vastamisi laulma.

Kas nii sünnibki laulupidude uus traditsioon?

Kes seda oskab öelda. Ühist laulmist on ju proovitud enne ka teha. Laulupidu on nii suur üritus, et eks sa katsu leida see õige võti, et kõik õnnestuks! Ma mäletan oma lapsepõlvest ühte laulupidu, kui Veljo Tormis oli eeslaulja. Sel ajal kui koorid tulid lavale, oli mõeldud nii, et koorid laulavad ette ja rahvas laulab järele. Aga nii palju kui ma mäletan, see kahjuks eriti ei õnnestunud. Selgus tõsisasi, et kui koorid hakkavad lavale tulles laulma, siis nad liiguvad palju aeglasemalt. Kõik see läks natuke käest ära. (Naerab.)

Minule on alati meeldinud see lainete tegemine. Lavalt tuleb, läheb publiku hulka ja siis hakkab publik ise neid laineid tegema. Ma mõtlesin, et kui publik ja lava teevad nii hästi koos laineid, siis miks nad ei võiks ka koos laulda. See oleks ju veel ägedam! Sealt tuligi mõte, et laululava ja publik võiksid eeslaulja ja järellaulja rollis olla.

Äsja tähistasime laulutaat Gustav Ernesaksa 110. sünniaastapäeva, kelle mehise õlata ei oleks vist okupatsiooniaegsed laulupeod nii võimsaks saanud. Olete öelnud, et tema koori- ja soololauludes peegeldub tohutu meloodiaand, et iga häälerühm tunneb, nagu just temal oleks kogu aeg soolopartii. Tänavusel laulupeol me aga Ernesaksa loomingut ei leiagi?

Ei see pole nii. Kohe avakontserdil esitavad ühendkoorid tema laulu "Kuulajale". 1938. aastast pole ükski laulupidu saanud läbi ilma Ernesaksa loominguta. Ja muidugi see lõpulaul. Selle kohta on öeldud, et kohustuslik, aga kui teda ka kavas ametlikult poleks, siis lauljad laulaksid seda igal juhul.

Väga paljud ju ainult selle pärast tulevadki, et saaks ka pisara poetada. Nii et ilma Ernesaksata me ikka ei saa?

No ja seda ütleb ka tänavuse laulupeo nimi "Minu arm". See on see, kuhu kogu laulupidu lõpuks suububki.

Ernesaksata ei saa ja ei ole ka vaja. Me ootame ju head muusikat nii sisulises mõttes kui ka kooritehniliselt. Eresaksa laulud on hästi kirjutatud ja kõlavad hästi. Nii saab kirjutada inimene, kes tunneb seda kooride masinavärki väga põhjalikult. Kuid ma tahan juhtida tähelepanu, et teiselt muusika suurkujult Veljo Tormiselt on tänavu ka üks lugu.

Muidugi ei koosta keegi kava niimoodi, et tahaks mõnda heliloojat välja jätta, aga me oleme mõelnud teha nii, et ka uued Ernesaksad ja Tormised saaksid tulla ja esile kerkida. Kui mõne helilooja käest laulupeoks lugu tellida, siis ta pingutab seda tehes väga palju.  Tänu laulupidudele on läbi aegade sündinud ikka väga palju väga head repertuaari.

Nende uute lugude kohta on lauljad vahel öelnud, et käivad üle jõu. Eelmisel korral tekitas poleemikat Erki-Sven Tüüri laul  "Taandujad" ja tänavu kuuleb kahtlusi segakooride repertuaari kuuluva noore helilooja Hain Hõlpuse laulu "Kannel" kohta. Kas need on laulupeo jaoks tõesti liiga rasked?

Muusikat on ju igasugust. Sellist, teist ja kolmandat. Kõik ei saagi kõigile meeldida. Ja mina usun, et kui laulupeo kavas on üks niisugune lugu, mille ümber tekib natukene poleemikat, siis see annab niisuguse mõnusa pipra sinna sisse. Kõik ei saa olla ühtemoodi ja üheülbaline. Ma arvan, et Tüüri laul oli möödunud korral hea ja lauljad said selle selgeks, Hõlpus on sel korral ka kindlasti hea. Ega jah see kõnealune "Kannel" lihtne laulda ei ole. Kui ma eelproovides sõitsin mööda Eestit, siis märkasin, et osas koorides tekitas see lugu sportlikku hasarti. Kui tuli kord laulda "Kannelt", siis käis lauljatest läbi väike reaktsioon, et uuuhh.

Mina ütleksin, et niisuguste lauludega tegelemine on lauljatele üks vahva seiklus.

Kõik vist ei saanud ka seekord raskemaid lugusid klaariks – praakisite eelkuulamistel palju koore välja?

No kui me vaatame Tartu maratoni, siis osa ikka lõpetab eespool ja osa tagapool. Ja annaks jumal, et ühel hetkel ei hakkaks ajakirjandus nõudma, et kõik peavad lõpetama korraga. Nii on kooridega ka. Keegi oskab ikka paremini ja keegi halvemini. See on elus kõikide asjadega nii, et mõnel tuleb miski paremini ja teisel kehvemini välja. Tänavu on välja jäävaid koore ikkagi ülivähe.

Isa kukil käisite 1975. aastal nelja-aastase põnnina maha suure laulupeo rongkäigu. Teie isa oli ka tuntud koorijuht ja kandis sama nime mis teiegi. Kas tema on olnud teile eeskujuks ja ka õpetajaks? Võib-olla andis tõuke ka tänavuse esimese laulupeopäeva kontserdi pühendamiseks õpetajatele?

Isa oli kindlasti mulle nii eeskujuks kui ka esimeseks õpetajaks. Mõtlesin selle õpetajatele pühendatud kontserdipäeva puhul nii oma isale kui emale, kes samuti õpetaja. Muidugi on siin väike isiklik nostalgia mängus. Isa juhatas tol ajal Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekoori.

Otsusele saada koorijuhiks andis aga tõuke üks koorijuhtide seminar-laager, kuhu võeti kaasa ka pereliikmeid. Need iga-aastased koorijuhtide seminar-laagrid toimuvad tänaseni. Nii ka seekord – terve Eesti koorijuhid said Vana-Vigalas kokku, nädal aega elati seal laagris, tehti kooriproove, harjutati, räägiti omavahel. Seal oli ka palju teisi noori, kes olid oma vanematega kaasas. Sealt sain küll sellise laksu, mis pööras mind koorijuhtide sekka. Sain aru ka sellest, et koorilaulja on natuke teistsugune inimene kui teised. Temas on mingisugune sotsiaalne närv, tema organiseerimisoskused on paremad, tema tundeelu on rikkam. Lisaks on koorid nagu väikesed ühiskonna mudelid. Kes kunagi on kooris laulnud, need teavad väga hästi, et koor annab ka demokraatia rakendamise kogemuse. Selles mõttes, kuidas koori elu ja üritusi korraldada. Aga muusikalises mõttes on see ka diktatuur. Peab kuulama dirigenti. Koor siis õpetabki inimesed elama, annab isegi mingi elamise mõtte ja inimesele sisu.

Esimesest laulupeol käimisest kulus pea 30 aastat, enne kui laulukaare ette dirigendipulti astusite. Mis tunne seal puldis siis ikkagi on? Kas sealt näeb kõike, kas tekib lauljatega silmside?

Just täpselt nii see ongi. Sealt näeb igat lauljat. Absoluutselt kõiki lauljaid näeb. Tekib konkreetne ja isiklik side lauljatega. Kui keegi arvab, et ta läheb lavale ja teda ei ole seal näha, siis ta eksib. Ma vaatan neid nägusid ja ütlen mõttes: tere-tere-tere-tere, sind ma nägin seal proovis ja sind seal proovis. See on tore hetk, kui sa tunned need inimesed kõik ära. Aga seda hetke sa nautida ei saa, sest aeg, mis sa puldis olla võid, on lühike. Sa pead peaproovi ajal kiiresti otsustama, mida teha. Et mismoodi ma selle asja ja need lauljad siin ühe mütsi alla saaks. Ega sa ju ei tea, mis sealt tulema hakkab. Sa oled mööda Eestit ringi sõitnud ja neid kuulanud, aga nüüd on nad korraga kõik koos. Ja sa pead reageerima täpselt vastavalt olukorrale.

Suur laulupeokoor on siis täiesti teine instrument kui koorid ükshaaval või isegi maakondade kaupa koos laulmas. Mis instrument see niisugune on, kuidas ta kõlama peab?

Mida rohkem inimesi, seda rohkem eri tämbreid, ja mulle tundub, et selle instrumendi omapära polegi niivõrd tema väline kõla, vaid selle sisuline jõud. Kõla on loomulikult võimas ja laksab sealt laululavalt, aga tähtsam on see, et need inimesed saavad seal kokku ja laulavad millestki, mis on oluline. Kui on koos midagi lauldes öeldud, siis see kestab mitte ainult järgmise peoni, vaid palju kauem, võib-olla isegi igavesti. Mulle tundub, et see on selle instrumendi omapära.

Aga heli peab ikkagi olema kvaliteetne, lauljate hääled ei tohi valetada.

Jah, hääled ei tohi valetada. Nii mitmeski mõttes. Meil on vastutus tuleviku ja mineviku ees.

Kas meie laulupeotraditsiooni võib mingi asi ohustada?

Mina näen küll ühte ohtu. Meie põhiseaduses on kirjas meie riigi mõte – eesti kultuuri kestmine. Laulupeol on selle hoidmisel üks olulisemaid rolle. Laulupidu on eesti rahva sünnitunnistus. Seda sünnitunnistust on tänaseni hoitud ja kuni seda edasi hoitakse, me veel kestame. Aga pole suuremat ohtu laulupeole kui neid pidusid kandvate koorijuhtide ja orkestrijuhtide kadumine. Me ei ole neid ameteid mitte kuidagi praegu väärtustanud. Need inimesed ei saa üldse palka või saavad väga vähe. Neil puuduvad sotsiaalsed tagatised, kui nad mõnda teist ametit ei pea. Ja noored ei lähe koorijuhi eriala õppima, kui nad näevad, et selle tööga pole võimalik ära elada. See võib anda varsti tagasilöögi. Me vajame noori andekaid koorijuhte. Neid tuleb väga vähe peale. Nad peavad teadma, et selle ametiga võib ära elada. Poliitikud ei tule kaasa mõttega toetada koori- ja orkestrijuhte.

Koorijuhid ongi ju need inimesed, kelle õlgadele see laulupidu toetub, kes selle laulupeo teevad.

Just nimelt. Kõikide kooride juhid teevadki laulupeo. Meie, kes me üldjuhi puldis seisame, oleme vaid tilluke osa koorijuhtidest. Ma ei väsi seepärast tänamast kõiki meie koorijuhte.

Kuidas suhtute mõttesse muuta koorilaul koolides kohustuslikuks?

Kohustuslik asi võib muutuda ebameeldivaks. Samas on koorilauluharrastus kõige lihtsam viis laste toomiseks muusika juurde ja laste jaoks muusika kaudu suure rõõmuallika avamine. Selleks on vaja häid muusikaõpetajaid, kes lastega tegelevad. Ja seda võiks palju rohkem teha koolides. Siin sõltub palju koolijuhist. Meil koorijuhtide seas räägitakse legende ühest Lõuna-Eesti koolist, mille koorijuht tõi oma lapsed laulupeole,  tehes proove vahetundides. Talle ei antud lihtsalt koorilaulutunnis selleks aega. Aga tema suutis lastega tööd teha vahetunnil nii hästi, et koor tuli laulupeole. Nii et minu poolt üleskutse kõikidele koolijuhtidele: koorilaulu arendamisega ei saa mitte ainult rõõmu, vaid me võime anda lastele ka organiseerimiskogemuse  koorilaulu kaudu. Saame anda lastele sotsiaalse turvatunde kogemuse, haarates kaasa ka neid lapsi, kes on mingil hetkel olnud tõrjutud. Koorilauluga kaasneb suur hulk positiivseid tagajärgi.

Ja lõpuks, kuidas olete rahul värskendatud  laulukaarega? Mida peaks lauluväljakut uuendades üldse silmas pidama?

Praegu näeb meie laulukaar remondist tulnuna välja tõesti kaunis. Lauluväljakut tuleks hoida eeskätt laulupidude jaoks ja kõik, mida seal ette võetakse ja ehitatakse, peaks arvesse võtma laulupeoliste vajadusi. See ei tähenda muidugi, et seal ei võiks korraldada igasuguseid muid üritusi, sh rokikontserte. Aga ka kogu lauluväljakut ümbritsev ala peaks olema seda austav.

Me peame hoidma oma vaimset kultuuri, aga ka kõike seda, mis on laulupeoga seotud. Rõõm, ilu, turvatunne, mida laulupidu tekitab, ei puuduta ainult neid inimesi, kes laulupeol osalevad või on kuulajad. See puudutab kogu meie ühiskonda. Laulupidu laotab üle terve meie maa suure positiivse välja, mille osaliseks saavad kõik. Laulupidu on see, mis meid on tänasesse päeva rahvana toonud. Kogu tänapäeva Eesti elustandard on võlgu laulupeokultuurile. See, et me siin oleme ja räägime eesti keeles, et me just praegu istume siin kauni Vabaduse väljaku ääres, et siin on näha Vabadussammas ja mitte kaugel siit töötab muusikaakadeemia, Otsa muusikakool, laulupeo sihtasutus jne – see kõik on see, mida laulupidude algataja papa Jannsen ei osanud vist uneski näha. Ta oleks seda kõike teades ja nähes ilmselt väga õnnelik.

Peeter Perens

• Lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal professor Kuno Arengu klassis 1995. aastal ning laulu erialal professor Virgilijus Noreika klassis 2002. aastal.

• 1996-2010 töötas Tallinna Tehnikaülikooli kammerkoori dirigendina, alates 2003 sama kõrgkooli akadeemilise meeskoori peadirigendina. Samuti juhatab ta Eesti Panga kammerkoori.

• Perens on osalenud solistina suurvormide ettekannetel ja osalenud oma kooridega edukalt mitmel rahvusvahelisel koorikonkursil Euroopas.

Laulupeol astub üles ligi 35 000 lauljat


• Tänavu osaleb laulupeol 1020 kollektiivi kokku u 35 000 lauljaga. Avaühendkooris laulab laulukaare all 25 000 lauljat, lõpuühendkooris üle 22 000.


• Rahvamuusikapeol osaleb 74 kollektiivi, kuhu kuulub 800 pillimängijat. Peakontserdi repertuaaris on 33 pillipala.


• Tantsupeo kavas on 28 tantsu.


• Laulupeo ava- ja põhikontserdi kavas on kokku 64 teost, sh sümfoonia- ja puhkpilliorkestrite muusika.


• Tänavune laulu- ja tantsupidu toimub 4.–7. juulini.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...