PENSIONÄR HÄDAS: Ma ei saa sellelt  kriminaalilt kuidagi võlga kätte!

"Minu mehe hauaplats oli jäänud vee alla ja ma olen töölistele, kes selle korda tegid, üle tuhande euro võlgu, aga ma ise ei saa omakorda ühelt kriminaalilt võlga kätte," kurdab eakas proua Laine Laanemets. Samal ajal vaidlevad kohtutäiturid ja justiitsministeerium, kas praegune võlglastelt raha kätte saamise süsteem on suurepärane või hoopis ühiskonnale liiga kulukas.

Pilt: Albert Truuväärt

PENSIONÄR HÄDAS: Ma ei saa sellelt kriminaalilt kuidagi võlga kätte!

Virkko Lepassalu

"Minu mehe hauaplats oli jäänud vee alla ja ma olen töölistele, kes selle korda tegid, üle tuhande euro võlgu, aga ma ise ei saa omakorda ühelt kriminaalilt võlga kätte," kurdab eakas proua Laine Laanemets. Samal ajal vaidlevad kohtutäiturid ja justiitsministeerium, kas praegune võlglastelt raha kätte saamise süsteem on suurepärane või hoopis ühiskonnale liiga kulukas.

Ühel mitte just kenal päeval mullu novembris sai Laine Laanemets kohtutäitur Kaire Põltsilt kirja: võlglasel raha ei ole. Täitetoimik oli avatud juba 2004. a – lootusega, et muljetavaldava kriminaalse elulooga Ants Ragelilt õnnestub proua Laanemetsa kasuks kätte saada 572,57 eurot. Nüüd aga teatas Põlts, et võlanõude rahuldamine olevat "vähetõenäoline", sest proua Laanemetsalt sajandivahetuse paiku igasuguseid asju varastanud Rageli pangakontod on arestitud ja vara puudub. Veelgi enam – ka politsei ei tea kõnealuse isiku asukohast midagi. Nii palju olevat selge, et pärast 2004. a vabanemist ta vangi tagasi ei ole sattunud.


Kui ta vangis ei asu, siis peaks teenekas kriminaal järelikult viibima vabaduses ja endale millegagi elatist teenima. Samas väärib tähelepanu, et sestpeale, kui Ragel vangist välja sai ehk aastast 2004 kuni tänaseni valitseb täielik must auk.


Ligi pooled tööandjad ignoreerivad täiturit


Vähemalt oli või on retsidiivse varga Ants Rageli näol tegemist enesekriitilise isikuga. Enne kui ta 1999. a varguste eest uuesti vangimajja paigutati, teatas ta kohtus alistunult, et "vabaduses ma nagunii normaalselt hakkama ei saa". Kokku varastas ta igasugustest suvilatest ja ka ühest korterist kümne ohvri asju. Näiteks murdis ta üsna fantaasiavaesel viisil, ust lõhkudes sisse Laine Laanemetsa suvemajja, kust varastas, mis kätte sai.  


"Minu suvilasse tassis ta kokku varastatud kraami," väidab Laanemets. "Keila-Joa poe juurest sai politsei ta siis lõpuks kätte." Enne uut vargusteseeriat Keila-Joal oli Ragel just tingimisi välja saanud Murru vanglast.


Mullu olnuks pensionäril talle võlgnetavat summat hädasti tarvis. "Minu mehe hauaplats oli jäänud vee alla ja ma olen töölistele, kes selle korda tegid, üle tuhande euro võlgu, aga ma ise ei saa omakorda sellelt kriminaalilt võlga kätte," räägib Laanemets pisarsilmi. "Ma ei tahtnud, et ta oma 100. sünnipäeval peaks vee all olema."


Proua Laanemetsa abikaasa oli kaua aega töötanud Kirjanike Liidu autojuhina. Paljusid kuulsusi, näiteks Paul Kuusbergi või Juhan Smuuli võis ta oma sõpradeks pidada, sest tundis neid juba sõja ajast.


Proua loodab, et töömehed, kellele tema omakorda võlgu, on  kannatlikud inimesed. Muidu võib juhtuda nii, et kohtutäitur hakkab hoopis teda kimbutama, sest tekkinud on tüüpiline ringvõlgnevus. Ja erinevalt elukutselise varga tagaajamisest ei pea täitur raha kättesaamiseks nüüd eriti pingutama. Korraliku inimesena on pr Laanemetsal korter paneelelamus ja iga kuu saab ta pensioni. Seega – milline mõnus ja mugav "kunde" täituri jaoks.


Ilmselt on see Laine Laanemetsa ja teiste temasuguste rahaootajate jaoks kesine lohutus, aga kohtutäituri abi, pankrotihaldur Vladimir Kutšmei analüüsis oma kodubüroo näitel juba 2014. a, et võlgu saab kätte üsna vähestelt. Neid, kelle ametlikust töötasu-laadsest sissetulekust saab midagi kinni pidada, on vaid 15-16% ehk ainult iga kuues-seitsmes võlgnik. Kutšmei nentis, et heal juhul vaid pooled tööandjad hakkavad kohtutäituri saadetud akti alusel võlgniku töötasu kinni pidama.


Umbes viis aastat pärast seda uuringut väidab Kutšmei, et pilt on laias laastus sama. Täituri õnn, kui võlgnik töötab näiteks poeketis. Nendes arvestatakse raha võlausaldajate kasuks korralikult maha. "Märksa keerulisem on ühe-kahe mehe ehitusfirmadega – seal töötatakse sageli vaid kuu aega ja minnakse järgmisesse," nendib ta. Tööandjad omakorda kaeblevad, et raamatupidajaid rusub suur koormus, mida tekitab palkadelt kohtutäituri arestide katteks raha kinnipidamine.


Võlglasi jälitab arvutiprogramm


Õiguskantsleri nõunikud Helen Kranich ja Angelika Sarapuu tõid ühes mulluses analüüsis välja muljetavaldavad numbrid. 2018. aastal oli täitemenetluses täidetavate nõuete summa kokku üle ühe miljardi ehk 1 048 562 150,26 eurot. Menetluses on 501 357 täiteasja ja täitemenetlusvõlgnikke kokku 144 567. "Need numbrid on muret tekitavad," tõdesid õiguskantsleri nõunikud.


Eksivad, kes arvavad, et kohtutäiturid leegivad mööda linna ning koputavad võlgnike kodude ustele, tutvumaks nende elujärjega. Selline mudel käibis kauges minevikus, enne SMS-laenude ajastut. Aastakümneid tagasi olid ajad, mil täiturid ei löönud risti ette ka isiklike väärtesemete, nagu väärtuslikumad ehted-kellad jms müükipanekul. Nüüdisaegne kohtutäitur on aga põhiliselt arvutioperaator.
Kuidas proua Laanemetsa sarnaste, nii-öelda tavaliste inimeste kasuks võlgu sisse nõutakse?


Lihtne arvutus näitab, et kui meil on alla poolesaja kohtutäituri, tuleb neist igaühe kohta 10 000-13 000 täitemenetlust. Mõnedel täituritel on ka paarkümmend tuhat menetlust või isegi rohkem. Kuigi täituritel on abilised, on nad sellist massi võimelised haldama ainult arvutiprogrammidega. Mõni täituribüroo võistleb teiste täituritega arvutiprogrammi kiiruse osas: kes suudab maksu- ja tolliameti töötajate registrist kiiremini näiteks äsja tööle asunud võlgniku töökoha tuvastada ja tolle palgale n-ö käpa peale panna. Kes ees, see mees. Sageli on ühel võlgnikul palju täiteasju.


Kui arvutiprogramm igasuguseid registreid läbi kammides midagi ei avasta, võib võlgnik jääda aastateks või aastakümneteks pika ninaga ootama – nagu Laine Laanemetsa juhtumil.


Kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei toob näiteks enda büroo: iga võlgniku töötamist kontrollitakse töötajate registri kaudu mitu korda päevas. Vara registreid ehk kinnistusraamatut, liiklusregistrit, väärtpaberite registrit jne kontrollitakse kord kuus. Pangakontode olemasolu kontrollitakse kord kvartalis. Juhul kui võlgnikul avastatakse uus töökoht, vara või konto, arestitakse see kohe. Vanglas istumist kontrollitakse aga üks kord nädalas.


Probleem seisneb selles, et kui võlgnik n-ö kohaneb täiturite arvutiprogrammidega – aga mis kunst see ikka on –, siis elabki ta oma elu, vahel üsna suurejooneliselt nõnda, et tema isik üheski ametlikus registris ei kajastu. Tavaliselt kasutatakse kellegi teise pangakontot.
Ühesõnaga: täiturid vaatavad pigem arvutit kui võlgniku tegelikku igapäevaelu.


Vladimir Kutšmei väidab aga vastupidist – ootamatud reidid võlgnike kodudesse ehk nende tegeliku elatustasemega tutvumine ei anna tavaliselt midagi: "Kui nad näiteks ostavadki televiisori, siis mitte kasutatud aparaadi, vaid järelmaksuga, nii et seda ei saa ära võtta."
Siiski möönab ta, et ka Eestis, ilma välismaale pagemata on võimalik elada nõnda, et sinust ei ole elumärki üheski riiklikus andmebaasis.


Täitur: arvasime, et minister teeb nalja


Teisalt praktiseerivad täiturid ka võlausaldajate juriidiliselt korrektselt, ent siiski sisulist kassi saba alla saatmist. Seda nn lootusetutel juhtudel, kus summa väikene ja võlgnik end osavalt ära peitnud.


Samas köeb kohtutäiturite ja justiitsministeeriumi vahel juba üle poole aasta tõsine tüli. Ministeerium ajab täitureid arvuti tagant õue, võlgnikke n-ö reaalses elus taga ajama, meenutades kurja vanaema. Kompvekid ehk riiklike trahvide sissenõudmise tahab ta neilt samuti ära võtta: maksuamet saab ise hakkama. Kohtutäiturite kahjuks mängib, et nad on muutunud sisuliselt eriti kõrgesti tasustatud arvutioperaatoriteks, teenides programmide "jooksutamisega" kümneid tuhandeid eurosid kuus.


Nõnda teatas justiitsminister Urmas Reinsalu juba suvel, et täitemenetlus peab muutuma tõhusamaks: "Põhjuseid, miks täitemenetlus praegu efektiivne ei ole, on kaks: suur osa täitemenetluse võlgnikest on varatud ning selle tagajärjena on täitemenetluse kestus pikk."
Mullu juunis teataski minister, et riigi nõuded võetakse kohtutäituritelt käest ära ja antakse maksu- ja tolliametile (MTA). Nõnda peaks kohtutäituritel jääma rohkem aega tegeleda ülejäänud "kontingendi" ehk eraisikute ja firmadega. On ju mõnigi täitur vahel rääkinud, et võlgnik kurdab vaesust, endal käe peal tuhandeid maksev kell.


Justiitsministeeriumi  täitereformi tagant kumab igal juhul jesuiitlik kavalus: jätame täiturid vorstist ehk riiklikest nõuetest ilma. Küll nad siis leiva teenimiseks ehk eraisikute või firmade kasuks sissenõudmisega rohkem võimlema hakkavad.


Täiturid ei taha aga riigi nõuete täitmisest loobuda. See on mõistetav. Trahvi saanud inimesel on tavaliselt vara, millest seda maksta.
Kohtutäitur Risto Sepp väidab, et teade riigi nõuete ära võtmisest täituritelt "mõjus kuumal suvel kui külm dušš". "Miks on vaja täitemenetlust ümber korraldada, kui süsteem toimib?" pärib Sepp. Tema väitel täidetakse 60% nõuetest, mis on ka Euroopa taustal kõva sõna.


"Esimene reaktsioon oli, et ilmselt on tegemist naljaga," lisab ta ning väidab, et kogu praegu ellu viidava täitereformi juures ongi põhiline, et täiturid jäävad trahvide sissenõudmisest ilma. Ülejäänud muudatused või täiendused täitemenetluse reformi seaduseelnõus on kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja (KPK) arvates lihtsalt kosmeetika.


"Aastas loodetakse 600 000 eurot võlgasid rohkem sisse nõuda kui seni," väidab KPK kõneisik Risto Sepp. "Kuid riigi kulutatav eelarve reformile, IT-süsteemile, tööjõule on suur, ning eeltoodud "võit" ei saa kuidagi kompenseerida tekkivat segadust."


Alles jääks vaid 16 täiturit


Sepa arvates ei too täitereform Laanemetsa-sarnastele, aastaid või aastakümneid võlgnikult raha ootajatele mingit abi. Justiitsministeerium on muidugi risti vastupidisel arvamusel: tegelgu täiturid eranõuetega ja ärgu kogugu rasva riigi nõuetega – nõnda võiks seisukoha robustselt sõnastada.


"Teie väljatoodud pensionäri täitemenetlus muutuks riiginõuete jagamisel maksu- ja tolliameti hallata aga sootuks viletsaks," jääb Sepp kindlaks. "Isegi kui võlgnik on maksevõimeline, aga tal on riigi ees võlgu, saaks kõigepealt riik enda jao kätte, ja kui järele jääb, alles siis näites toodud pensionär. Selliseid näiteid on juba täna, kus maksuamet on maksulaekumise tagastuste puhul libistanud end täituri varasemast arestist ettepoole, ja nõnda on jäänud näiteks laps elatisrahata."


Üldiselt süüdistavad kohtutäiturid justiitsminister Urmas Reinsalu aga otsesõnu mitte inimeste huvide eest seismises, vaid täiturite "kottimise" kaudu odava valimiseelse populaarsuse kogumises. Veelgi enam. Suisa IRL-i madala reitingu tõstmises.


"Aastas avatavaid täiteasju silmas pidades puudutab täitemenetlus iga neljandat siin elavat inimest," väidab täiturite eestkõneleja Risto Sepp. "Ja mõistetavalt on tegemist suure häältearvu kogumisega. Reeglina on ju täitemenetlusse sattuvate inimeste õiglustunne nii kõrge, et teha on julgetud, aga vastutada ei soovita. Ja siis ollakse kurjad täiturite peale, kes arveid ja töötasusid arestivad."


Sepp kutsub üldse inimesi täiturite tegevusse mõistlikumalt ja kainemalt suhtuma: "Täitemenetlus on ja jääb kodanike jaoks alati tugevalt õiglustunnet riivavaks instrumendiks. Vahet pole, kas riigi all või erakätes. Ilmselt ei olnud ka Jumal taevas populaarne Aadama ja Eeva suhtes tehtud otsuse üle. Aga kui ei ole korda, piiritunnet, kohusetunnet, valitseks anarhia. Vaevalt keegi seda soovib."


Täiturid ei suuda ka leppida, et justiitsministeeriumi plaani kohaselt jääks praegusest 44 kohtutäiturist alles vaid 16, kes siis peaksid hakkama süvendatult tegelema nn eraasjadega ehk siis inimesi või ettevõtteid puudutavate nõuetega. Risto Sepp väidab, et millest selline arv – 16 – on tuletatud, ei ole täituritele selgitatud. Meeldetuletuseks, et kohtutäitur on Eestis sisuliselt ettevõtja, kellele riik on delegeerinud täitetoiminguteks õigused ja kohustused. Seega, kui poliitikud otsustavad süsteemi laiali lammutada ja uuesti koostada, pole täituritel kellelegi kaevata. Riik on andnud, riik on võtnud, riik olgu kiidetud – kui ühte vanal ajal levinud hauakirja parafraseerida.


Kogu täitereform on täituritega läbi arutamata, kurdab Risto Sepp.


Ilmselt sobiks proua Laanemets reformi õnnestumise üheks katseisikuks: kas talle võlgu olev kogenud kriminaal leitakse pärast 15 aastat paosviibimist ja täitesüsteemi ümberkorraldusi üles?

 

 

 

Justiitsministeerium: praegune täitesüsteem tuleb teha efektiivsemaks

 
Justiitsministeeriumi väitel muudetakse riigi nõuete kasseerimine inimeste jaoks märksa odavamaks ja nõnda peaks neil jääma rohkem raha kätte igasuguste muude kohustuste tasumiseks.


 Hinnanguliselt on inimeste kulu seoses riigiaparaadi sissenõuetega, igasuguste trahvide jms praegu 3,5 miljonit eurot. Seda suudaks riik väidetavalt vähendada koguni 75%. Lisaks arvab justiitsministeerium, et kui kohtutäiturite asemel hakkavad riigi nõudeid sisse kasseerima maksu- ja tolliameti ametnikud, suudaks riik parandada nõuete laekumist enda kasuks 50% võrra. Nende muudatuste tulemusel jääks võlglastel igasuguste muude võlgade tasumiseks rohkem raha, mille tulemusel paraneks omakorda nõuete, sh eranõuete täitmine.

Justiitsminister Urmas Reinsalu hinnangul on täitesüsteem inimestele seega liiga kallis ning kohtutäiturite suurearvuline ja hajutatud süsteem  ebaefektiivne, mistõttu ei suuda kohtutäiturid nõudeid piisavalt hästi täita. Mitteametlikel andmetel väheneks täiturite arv 2/3 võrra ehk alles jääks neid vaid 16.


Justiitsministeerium on Postimehe vahendusel toonud näite liiklustrahvi kohta. Kui inimene ületab autoga maanteel lubatud suurimat sõidukiirust näiteks viie kilomeetriga tunnis, oleks hoiatustrahvi trahvimäära suurus 15 eurot. Kui inimene ei saa või ei taha seda vabatahtlikult täita, oleks kohtutäituri põhitasu sellise nõude eest 25 eurot. Summale lisandub menetluse alustamise tasu, mis on minimaalselt 15 eurot. Kokku tuleb inimesel maksta 40 eurot. Kui kohtutäituri asemel nõuaks raha sisse maksuamet, läheks see inimese jaoks hinnanguliselt neli korda odavamaks ehk ta maksaks "teenustasusid" ligikaudu kümme eurot.

Laadimine...Laadimine...