Pereterapeut: inimeste peades on hunnik mõtteid ja hirme

"Ära võtta armastus, mida laps tunneb isa vastu, on lapse suhtes kuritegu!" ütles pereterapeut Küllike Lillestik. 

Pilt: Meelis Piller

Pereterapeut: inimeste peades on hunnik mõtteid ja hirme

Vesta Reest

"Ära võtta armastus, mida laps tunneb isa vastu, on lapse suhtes kuritegu!" ütles pereterapeut Küllike Lillestik. 

Pereterapeudid kogevad sageli, et inimesed on nii konfliktsed, et nendega ei ole teraapiaruumis midagi peale hakata. "Vanematest võõrandumine ei ole seotud ainult lahku läinud tuumperega, vaid see on põlvkondlik protsess, mis kestab põlvest põlve," alustas Lillestik oma sõnavõttu.

Tema sõnul saab vaadata nelja põlvkonda, aga laiemalt vaadates on see mõjutatud mitmest põlvkonnast ja veel paljudest teguritest: väärtushinnangutest, ühiskondlikest reeglitest, kuidas suhtutakse ja nähakse ema- ja isarolli. "Inimeste peades on hunnik mõtteid ja hirme, mida arvatakse, et mis kõik juhtuma hakkab," teadis Lillestik rääkida.

Kõige suurem uudis

Kõige suurem uudis, mida lahutama hakkav paar sageli teada saab on, et nad saavad lahku minna ainult mehe ja naisena, aga mitte vanematena.

"See on paljudele paaridele tõsine ahhaa-elamus. Mul käib palju paare, kes veel ei ole lahku läinud, vaid nad on selles etapis, kus nad peavad otsustama," jutustas Lillestik. Tema sõnul saavad paljud paarid alles siis aru, et kui nad lahutavad, ei kao kuhugi see, mis nende vahel on olnud. "Nad peavad õppima vanematena koostööd tegema!" nentis Lillestik.

Järgmine suur uudis on Lillestiku põhjal see, et vanemad peavad õppima koostööd tegema. Kolmandaks uudiseks on mõlema vanema olulisus lapsele. 

"Väga kaua on ühiskonna normiks olnud see, et isad lähevad pärast lapse sündi tööle ja ema jääb lapsega koju, nii et tundub, nagu ema oleks see ainus ja primaarne," selgitas Lillestik.

Tema arvates liigutab selle malli muutus meie ühiskonnas mägesid järgmistele põlvkondadele – vanemad ise hakkavad samuti järjest rohkem aru saama, et mõlemad vanemad on olulised.

Lillestik on kogenud, et iga lahutava või lahkuläinud pere isiklik kogemus on, et mida rohkem nad lasevad lahti oma konfliktsusest ja tülidest, seda parem. "Kui vanemad lasevad sellest lahti ja toovad iseendasse tasakaalu, on ka lapsed tasakaalukamad," nendib Lillestik.

Mida lapsed vajavad?

Lapsed vajavad Lillestiku sõnul tegelikult seda, et vanemad tuleksid iseendaga toime. "Mida paremini saab inimene iseendaga kontakti ja suudab ennast rahustada, seda paremaks eeskujuks on ta oma lastele ja seda vähem konfliktne on ta ka ise," rääkis Lillestik.

Tüüplause, mida terapeut oma nõustamisruumis kuuleb: "Lapsed jäävad minuga elama, sest muidu oleks tohutu laste solgutamine kahe kodu vahel!"

Pereterapeudina ei ole Lillestik selle seisukohaga päris nõus. "Ma küsin, et kust see mõte tuleb, et see on laste solgutamine," küsis Lillestik. "Ma näen naise puhul naisliinide mõtteid, meeste puhul meesliinide mõtteid."

Tema sõnul on selge, et mõttemallid tulevad varasematest põlvkondadest, aga üldjuhul on seisukoht ikka see, et lapsed on emaga lähedasemad kui isaga. Isa on kas puudu või perifeerne ehk ei ole osalenud laste kasvatamises.

"Ja kui nüüd see sama naisklient hakkab mõtlema, et ta saab oma isaga lähedaseks, siis teda valdab paanika. Ta hakkab mõtlema, et äkki tema ja ta abikaasa lapsed saavad oma isaga lähedaseks. See tekitab paanika, sest inimesed ei ole seda põlvkondade viisi näinud!" on Lillestik kogenud.

Kui suure sammuna on sellest aru saadud, et lapsel on vaja mõlemaid vanemaid, siis hakkab vanematele tasapisi koitma, et lapsel on vaja kohta mõlema vanema elus.

"Isa juures on kodu ja ema juures kodu, sest see loob tasakaalu," räägib Lillestik ja tõdeb, et need toad, mis vanemad lapsele sisse seavad, ei pea olema üksteise täpsed koopiad, sest lapsed vajavad vanemaid, mitte asju.

Lapsed kaasatakse valusse

Pereterapeut ütleb, et suur-suur probleem on, et tihti kaasatakse lapsed sellesse valusse, mida vanemad ise tunnevad. "Hakatakse oma mõtteid, valu ja pingeid teise vanema kohta jagama lastele," teadis Lillestik rääkida.

"Lapsed tõmmatakse vanemate suhtesse, kuigi on selge, et laps ei saa olla vanemate lahutuse puhul psühholoog või terapeut. Nende ülesanne oleks hoopis vähendada oma lapse ärevust ja muret," sõnas Lillestik. On juhtunud ka selliseid olukordasid, kus laps hakkab juba väiksest peast oma vanema eest hoolitsema. "Laps ei oska veel kõndida, aga juba ta hoolitseb oma ema eest, kes on liiga emotsionaalne," nentis Lillestik.

Lahutusest rohkem kahjustab lapsi see, kui vanemate kooselu on konfliktne ning ei austata ega armastata teineteist. "Pidev pinge ja ärevus, mure, ebastabiilsus – see kahjustab lapsi väga palju!" ütles Lillestik.

Konfliktid jätkuvad pärast lahutust

"Mul on jäänud silma uuringud, et need vanemad, kes enne lahutust olid väga konfliktses seisus, jätkavad tavaliselt samasugust konfliktide taset ka pärast lahutust, sest neil on sellest raske lahti lasta," tutvustas Lillestik. "Selliste paaride lastel on ka raske lahutusega kohaneda." 

On ka juhtumeid, kus laps võõrandub mõlemast vanemast. Lillestik on olnud olukorras, kus laps sosistab talle: "Nad läksid küll lahku, aga mitte midagi ei ole muutunud. Ma pean emale ikka teesklema, et ma ei armasta isa ja isa ees teesklema, et ma ei armasta ema!"

"Kui laps jääb ema juurde elama, on ta emale väga lojaalne, aga emotsionaalselt on ta pettunud," rääkis Lillestik. Tema sõnul on see muster, mis hakkab selle inimese oma elus korduma.

Üks lause, mida Lillestik oma klientidele meelde tuletab, on see, et perekond on ainus koht maailmas, kus inimest armastatakse mitte selle eest, mida ta teeb või oskab, vaid kes ta on.

Laadimine...Laadimine...