PILVEDEL KIIKUV TSIRKUSETÄHT: See, mis on maa peal võimatu, saab õhus võimalikuks

"Mind on lapsest saadik kõrgustesse tõmmanud – puude otsa. Ma tunnen õhus nii suurt vabadust," räägib elukutseline tsirkuseartist Grete Gross, kes tunneb end mitme meetri kõrgusel kangaribadel kiikudes ja keereldes palju kindlamalt kui maapinnal. "Pigem kipuvad tsirkuseartistid trepist alla kukkuma või tänaval libastuma – trennis teed kõik keerulised asjad ära ja igapäevaasjadele ei jagu enam tähelepanu."

Pilt: Svetlana Aleksejeva

PILVEDEL KIIKUV TSIRKUSETÄHT: See, mis on maa peal võimatu, saab õhus võimalikuks

Triin Oja

"Mind on lapsest saadik kõrgustesse tõmmanud – puude otsa. Ma tunnen õhus nii suurt vabadust," räägib elukutseline tsirkuseartist Grete Gross, kes tunneb end mitme meetri kõrgusel kangaribadel kiikudes ja keereldes palju kindlamalt kui maapinnal. "Pigem kipuvad tsirkuseartistid trepist alla kukkuma või tänaval libastuma – trennis teed kõik keerulised asjad ära ja igapäevaasjadele ei jagu enam tähelepanu."

Noorusest hoolimata on Grete Gross (24) nii Eesti kui ka välismaisele publikule rõõmu toonud juba üle kümne aasta – alguses tsirkusestuudio Folie ridades ja nüüd juba elukutselise tsirkuseartistina.

16images

"Kaasaegne tsirkus on nagu keel või vahend, mille kaudu ma saan publikuga oma mõtteid jagada," kirjeldab Gross modernset tsirkust, mis on pigem süžeega etendus, rääkides trikkidega pikitult kohati ka teravalt kriitilisi lugusid ühiskonnast.

Grossi eriliseks kireks on õhuakrobaatika – kõrgustes kangastel kiikumine ja keerlemine. "Võin seal ringi lennata ja see, mis ei ole maas võimalik, saab seal võimalikuks," mainib ta.

Kuidas tekkis sinus tsirkusekirg?

Kui olin üheksa-aastane, viis isa mu tsirkusestuudiosse Folie. Ma ei käinud parasjagu trennis, otsisin, mida võiks teha. Nägime neid esinemas ja isa mõtles, et see võiks mulle sobida, sest ma ronisin kogu aeg puude otsas ja rippusin, kus aga sain.

Alguses polnud mul mõtteski, et minust võiks tsirkuseartist saada. See oli lihtsalt trenn. Aga tegin seda trenni üha rohkem ja rohkem, ja mida vanemaks sain, seda põnevamaks see muutus. Igal suvel tuuritasime ringi.

Ma arvan, et olin 17-18, kui äkitselt käis klikk ära: see võibki olla minu elu, ma võingi saada tsirkuseartistiks! Kuna me nägime tihtipeale proffide esinemist, siis sain aru, et see on ka elukutsena täiesti võimalik.

Kui töötasime ühe etenduse kallal koos Prantsuse tsirkusekooli õpilastega, sain plaani veel selgemalt paika – tsirkusekool on see vahelüli, mis mul puudub.

Läksin Soome Lahtisse õppima ja nüüd on mul tsirkuseartisti paberid täitsa olemas.

Kuidas pere sinu karjäärivalikusse suhtus?

No eks nad nägid seda tulemas. Ma olin muidu hästi lahtise peaga – tark, tubli õpilane. Lõpetasin kuldmedaliga, tulevik oleks võinud helge olla kuskil ülikoolis.

Ma arvan, et pere nägi juba Folie stuudio ajal, mida ma seal ise lõin ja kui palju mul seal loomingulist vabadust oli. Nad said aru, miks see mulle nii oluline on. Eks nad ikka vahepeal aasisid, et "küll jõuad matemaatika juurde ka tagasi", aga üldiselt on väga toetavad olnud.

Sa oled väga noor, kuid tsirkusemaailmas juba palju saavutanud. Kui raske see olnud on? Kas Eestis toetatakse piisavalt kaasaegset tsirkust?

Toetatakse järjest rohkem, aga eks ta on ikka selline pioneeritegemine. Minu kasuks mängis see, et enne Soome õppima minekut oli mul Eestis juba mingi võrgustik tekkinud. Ma sain aru, kuidas mingid asjad käivad ja kuhu edasi minna. Samas tulid mõned mu klassikaaslased täiesti tühja koha pealt, olid enne tegelenud näiteks parkuuriga.

Olen hästi tänulik, et mu tööd on märgatud ja hinnatud. Ka see 2016. aasta teatriauhindade nominatsioon (teatriliidu ja kultuurkapitali teatriauhindade 2016. aasta etenduskunstide ühisauhind lavastuse "Ahelad" eest – toim) oli hästi oluline, pani mingi tähise külge, et "siit võib miskit head tulla".

Kuna tsirkus on rahvusvaheline ala, siis on mul olnud üle Euroopa palju inimesi, kes on mind edasi aidanud ja minusse uskunud. Praegu on mul juba palju tööd terves Euroopas.

Miks otsustasid just kaasaegse tsirkuse kasuks? Kui oluline on see, et saaksid peale muljetavaldavate trikkide näitamise jutustada publikule oma loo?

Ma lihtsalt läksin trenni, üheksa-aastasena ju ei küsi, et kuidas ma nüüd seda defineerin. Algusest peale oli ilmselge, et seal ei ole loomi. Ja ma mõtlen, et kui tahta näha ideaalset kolmekordset saltot, siis ma lähen pigem olümpiat vaatama.

Minu jaoks on tsirkus kunst ja ma olen omandanud selle keele. Tehnika on nagu grammatika, mis sul peab olemas olema, et rääkida saaksid, aga see on lihtsalt vahend minu jaoks.

Olulisem on alati see, mida ma öelda tahan. Olgu see sõnum siis poliitiline, sotsiaalne, abstraktne või meelelahutuslik. Alles pärast seda valin vahendid, kuidas asja edasi anda. Olen oma loomingus kasutanud ka luulet, varjuteatrit.

Kui raske on leida tasakaalu sõnumi ja meelelahutusliku vahel?

Üldiselt meeldivad mulle sügavad asjad. Mu looming on pigem raske, mõtlemapanev. Samas olen aru saanud, et olen ka päris hea kloun, võin inimesi naerma ajada. On tore, kui oskad inimesed muresid unustama ja millegi üle naerma panna. Naeru kaudu saad anda ka olulisi sõnumeid edasi.

Mulle endale on oluline, et ma ei tee kogu aeg ainult rasket materjali. Mul on tänavasoolo, mis on väga lõbus ja kerge. Ka isiksusena on mul ju eri küljed ja samamoodi on tööga, kui saan eri tükkide vahel pendeldada.

Traditsioonilises tsirkuses on metsloomad, klounid, kondiväänajad, trikid – aga mis on kaasaegse tsirkuse tõmbenumber?

Trikk on midagi, mis jääb alati tsirkuse, ka kaasaegse tsirkuse osaks. Tavatsirkuses sa kerid pinget üles, publik teab, et nüüd trikk tuleb ja siis ta tulebki ja publikus tekib ahhetusmoment. Kaasaegne tsirkus aga üritab trikke ülejäänu sisse paigutada.

Metsloomatsirkuste keelustamine võib kindlasti aidata ka kaasaegsel tsirkusel esiplaanile tõusta. Juba ajalooliselt on riikides, kus on nõrgem traditsioonilise tsirkuse taust, kaasaegne tsirkus rohkem arenenud.

Näiteks Prantsusmaal ei olnud nii palju traditsioonilist tsirkust ja ta sai palju kiiremini edasi areneda. Samas Saksamaal või Venemaal, kus on traditsiooniline tsirkus väga tugev, on areng olnud palju aeglasem.

Oluline on, et inimesed näeksid erinevust, mitte ei arvaks, et igasugune tsirkus on halb.

Kus läheb piir tsirkuse ja muude etenduskunstide – teatri, tantsu, performance'i – vahel?

Tehnika on muidugi alati alus – artistil peab olema füüsiline kontroll ja võimekus, kuigi trikk ei pruugi selgelt välja joonistuda ja on sujuvalt kogu liikumise osa. Piirid on hästi hägused, teater, tants ja tsirkus põimuvad omavahel.

Paljud ei tahagi end tänapäeval määratleda, ütlevad, et on lihtsalt artistid. Mulle on aga oluline, et ma olengi just tsirkuseartist. See on minu haridus – minu oskus ja keel, mille olen omandanud.

Paljudes etendustes ei ole nähtaval kohal turvavõrke ja muud sellist, kuidas artist ikkagi lavalt tervena maha astub?

Turvalisuse esimene kindlustaja on sinu ettevalmistatus ja teadmine, mida lavale tood. Selleks, et ma läheks mingi trikiga lavale nii, et mul mingit matti all ei ole, pean ma olema 120 protsenti kindel, et tulen sealt läbi. 95 protsendist ei piisa.

Kui etenduses matti või mingit turvavõrku näha ei ole, siis need on väga kindlad asjad. Tihti on just kõige ahhetamapanevamad trikid tegelikult üsna lihtsad.

Kas tsirkuserahva enda seas tuleb ka ette mingit võistlemist, et kes teeb keerulisema triki või on kõige hulljulgem?

Ma ei ütleks, et turvalisus võistluspunkt oleks, üldiselt kehtib seisukoht, et tee kindla peale. Nii palju kui mina olen kogenud, siis tsirkus ei ole võistluslik. Tal on küll spordi pool, aga inimesed pigem toetavad üksteist. Ta on grupiala – sul on pidevalt vaja kedagi, kes julgestusköit hoiaks. Üksteiselt õppimine on hästi oluline.

On sul ka endal esinemise ajal midagi juhtunud või oled suutnud alati 120 protsenti kindla peale minna?

Väiksena Folies juhtus üks põlvejama keset esinemist. Aga professionaalsel tasandil pole midagi juhtunud ja kõik on väga kindla peale läinud. Pigem juhtubki õnnetusi treeningul, mitte esinemise ajal. On küll mingid inimesed, keda ma usaldan, kes võivad mind kuhugi riputada või kinnitada, aga ma vaatan ikkagi ise kõik üle. See on minu vastutus.

Muidugi juhtub asju, oht on alati olemas. Pigem kipuvad tsirkuseartistid trepist alla kukkuma või tänaval libastuma – trennis teed kõik keerulised asjad ära ja igapäevaasjadele tähelepanu enam ei jagu.

Miks sa just õhuakrobaatika kasuks otsustasid, kaasaegses tsirkuses on ju alade valik nii kirju?

See pakub mulle kõige suuremat naudingut. Ma ei tunne end maas väga turvaliselt, lihtsalt akrobaadina põrandal olles.

Ma tunnen õhus nii suurt vabadust. Saan seal ringi lennata ja see, mis ei ole võimalik maa peal, saab seal võimalikuks.

Praegu on mul selline kahekordne kiik, nagu võrkkiik, mis on lakke kinnitatud. Esimest korda tegin pilvekiikumist ühekordse kiiguga Folie tsirkusestuudios, vaimustusin väga ja sellest saigi minu ala. Koolis läks aga igavaks ja lisasin sinna teise korruse ka. Ma ei ole kunagi näinud kedagi samasugust ala tegemas – tavaliselt tehakse sarnaseid asju näiteks köiega.

Õhuakrobaadina oled esinemiste ajal väga kõrgel – kuidas sa sellest hirmust üle saad, et ei ole kindlat pinda jalge all? Oled üldse kunagi kõrgust kartnud?

Arvan, et kõigil on mingist piirist alates kõrgusekartus. Ma ei lähe samu trikke tegema 12 meetri peale, mida teen kolme meetri pealt.

Tunnen ennast väga turvaliselt, kui mul on võimalik enda kangast kinni haarata. Olen oma materjalis ja vahendis nii kindel, et ei näe, mida ma kartma peaks.

Aga näiteks ma ei tunne end turvaliselt suurte redelite peal või siis, kui keegi mind õhku viskab.

Mis on elukutseliseks tsirkuseartistiks olemise juures kõige raskem ja kõige toredam?

Kõige raskem on see, kui palju asju sa pead ise ära tegema – seda ma ei taibanud enne, kui kooli läksin, Näiteks ei teadnud ma, et pean veetma nii palju aega arvutis – olen iseenda produtsent, kirjutan oma projektid. Kui olen pool päeva treeningsaalis, siis järgmise poole töötan arvuti taga.

Mu töös on tohutult palju eri asju – tihtipeale ka kostüümide või lavavahendite valmistamine. Aeg, mis ma saan kõige selle muu kõrvalt laval olla, on üürike.

Ka see on tore, et tsirkus on nii tugev võrgustik. Ma võin minna maailmas ükskõik kuhu ja saan alati tsirkuserahva juures öömaja. See on nagu tohutu suur perekond.

Tsirkuseetenduste ajal kipub publik ka trikkidele kaasa elama, keset etendust plaksutama ja hüüdma. Kumba sa ise eelistad, kas seda, et publik elab sulle aktiivselt kaasa, või pigem, et nad mõtiskleks ja süüviks laval toimuva sügavamasse sõnumisse?

See oleneb etendusest. Kui võtta näiteks "Ahelad", minu soololavastus, siis seal on pigem veider, kui publik plaksutab. Samas on publik harjunud tsirkuseetendusel plaksutama. Kui ma teen oma tänavatükki või tükki koos Lizeth Wolkiga, siis ongi kuidagi veider, kui publik ei plaksuta. See on hea tunne ja otsene tagasiside, et kuidas mul läheb – kas mõjub või ei mõju.

Oled oma kangastega esinenud eri kohtades ja ruumides, mis on olnud neist kõige põnevam või äärmuslikum?

Mulle meeldib, kui kohal on mingi eriline atmosfäär või olemus, mis annab lavastusele lisaväärtuse. Näiteks esitasin "Ahelaid" Katariina kirikus, mis andis sellele veel rohkem kandvust juurde.

Mulle meeldib esineda ka väljas, kunagi ei tea, mis seal tulla võib, tuult või vihma. Väljas on palju põnevam, aga see võib olla ka väga ohtlik. Sel suvel Jurmalas oli meri taga ja kõik nägi väga ilus välja, aga kangas lihtsalt lendas horisontaalis.

Kas sind saab varsti ka kodumaal esinemas näha?

Jah! Minu ja veel nelja Lahti tsirkusekooli lõpetaja etendust "Krudiseja" saab näha 11. ja 18. detsembril. "Krudiseja" räägib sellest, et kui jõuluaeg peaks inimesi üksteisele lähemale tooma, siis tegelikult kõiges selles saginas ja tegutsemises me hoopis kaugeneme. Etenduses on viis tegelast, kes tulevad kokku ühiselt jõule veetma. Nad lähevad etenduse käigus oma ürgsema olemuse juurde tagasi ning pidevalt on kuulda krudinaid, mis vihjavad millelegi natuke müstilisele, mis meid jälitab ja äratada püüab. Loodetavasti tal ka õnnestub see. See on laste- ja peretükk, pigem lõbusas võtmes.

 

Mine ka ise tsirkusetrikke õppima!

Tsirkusetrikkide tegemist saab õppida Tallinnas tsirkusestuudios Folie ja OMAtsirkuses.

Grete Gross lükkab ümber arvamuse, et tsirkusemaailmas saavad edukaks vaid need, kes on alustanud varases lapsepõlves. "Minu klassivend Lahti tsirkusekoolis, kes on nüüd väga kõval tasemel kätel seisja, astus kooli 26-aastaselt," lausus Gross, kelle sõnul on tsirkusekarjääri alustamisel vanusest palju olulisem karisma. "Tal ei olnud mingit tsirkusetausta, aga tal oli väga ere isiksus."

Tsirkusestuudio Folie koduleht on www.tsirkus.ee ja OMAtsirkuse koduleht www.omatsirkus.ee

 

Põhja- ja Baltimaade suurima kaasaegse tsirkuse messi korraldaja: traditsioonilise tsirkuse rahvas arvab, et oleme tsirkuse hävitanud

 

"Rootsis on tunda traditsioonilise tsirkuse poolt kaasaegse tsirkuse suunas ka teatavat vaenulikkust. Oleme nende meelest tsirkuse hävitanud ja ei tee "päris tsirkust"," tõdes tsirkusemessi Subcase üks korraldajatest Kiki Muukkonen, kelle sõnul kasutab moodne tsirkus etteasteid kui keelt, millega kunstilisi ideid publikule tõlgendada.

 

Kiki Muukkonen on Rootsis, Stockholmi eeslinnas Albys tegutseva loomelinnaku Subtopia tsirkusevaldkonna programmi kunstiline juht ning üks tsirkusemessi Subcase peakorraldajatest. Subcase’i tsirkusemess viib kokku Balti- ja Põhjamaade tsirkuseartistid ja festivalide korraldajad ning annab neile väljundi sidemete loomiseks. Messil osalevad mitmendat aastat ka Eesti festivalikorraldajad (HOOG festival) ja tsirkuseartistid.

 

 

Kuidas kirjeldaksite kaasaegset tsirkust?

 

Kaasaegne tsirkus on see, kui sa võtad vana tsirkuse - mis oli tavaliselt tsirkusetelgis, kus olid etteasted, artistid, klounid, loomad ja õhtujuht - kasutad selle elemente, kuid ehitad neist ühe kunstilise idee ümber eraldi etenduse. Samamoodi nagu sa teeksid tantsus, teatris, performance-kunsits või installatsioonides. Iva seisneb ideest lähtumisest ja tsirkuse, kui selle tõlgenduskeele kasutamisest.

 

Kuidas erineb tsirkus teistest etenduskunstidest? Kas on midagi, mida tsirkus publikule ja ühiskonnale pakkuda saab ja teised mitte?

 

See oleneb suuresti isiklikest eelistusest ja maitsest. Mulle on tsirkuse juures oluline see, et kuna tegemist on võrdlemisi noore kunstivormiga, siis on tal eriline side innovatsiooniga. Teatris tavapäraselt tõlgendad sa kellegi teise loomingut, kuid tsirkuses on iga artist enda stsenarist. Sa pead pidevalt midagi uut välja mõtlema. See mängulisus käib tsirkuse, kui kunstivormiga kaasas. See tähendab ka, et etenduse valmimiseks läheb kaks aastat, samal ajal kui teatris võib etendus valmida kahe kuuga. Sa alustad täiesti nullist - tõeline väljakutse on füüsiliste oskuste tõlkimine millekski kunstiliseks.

 

Paljud tsirkuseartistid suhtlevad publikuga ka palju avatumalt, kui teatri- ja tantsumaailmas. See võib olla seotud sellega, kuna tsirkusel on siiski väga suur meelelahutuslik ja etenduslik pool. Tsirkus on väga publikule suunatud kunstivorm ja artistidel on tugev soov esinemisega publikuga suhelda.

 

Kas tsirkus annab publikule ka suurema võimaluse etendustest osa saada?

 

See oleneb etendusest, need võivad olla väga erinevad. Ajalooliselt on see küll traditsiooniks olnud ja seetõttu on see ka kaasaegses tsirkuses juurdunud, et publik elab etendusele kaasa.

Samas on seda viidud mitmes eraldi suunas - mõni moodsa tsirkuse etendus proovib just meelega publikut eirata ja mitte nende meelt lahutada või olla isegi ebamugav vaadata.

 

Üha rohkemates kohtades maailmas keelatakse metsloomatsirkused, sama on tehtud ka Tallinnas. Kas see võib olla võimalus kaasaegsele tsirkusele ka laiema publiku ette jõudmiseks - kui nad ei pea nii palju metsloomatsirkustega konkureerima?

 

See on erinev kontekst, Rootsis on meil metsloomatsirkused veel lubatud.

Rootsis on tsirkusekogukond tugevalt jagunenud - ma ei käi ise kunagi traditsioonilises tsirkuses, mul pole sellega mingit seost ja ma ei tea sealseid inimesi. Samas olen ma töötanud tsirkusega juba aastaid.

See lõhenemine on problemaatiline ja veidi veider.

Rootsis on tunda traditsioonilise tsirkuse poolt kaasaegse tsirkuse suunas ka teatavat vaenulikkust. Oleme nende meelest tsirkuse hävitanud ja ei tee "päris tsirkust".

 

Kuidas suhtub kaasaegne tsirkus sellesse, kui neid kõrvutatakse ja võrreldakse traditsionaalse tsirkusega?

 

Jah, paljud isegi solvuvad selle peale. Aga see kehtib ka teistpidi - traditsionaalne tsirkuse ei taha ka, kui neid meiega võrreldakse. On olemas suur lõhe.

 

Laadimine...Laadimine...