Praegune dopingukontroll võib hävitada ka süütuid sportlasi ja on muutunud poliitiliseks relvaks

"Maailm liigub geenidopingu poole, mis on praegu veel väga vähestele kättesaadav," lausub omal ajal Eesti Antidopingu keskust juhtinud spordiarst Mihkel Mardna, kelle meelest võib praegune dopingukontrolli süsteem hävitada ka süüst puhaste sportlaste karjääri. "Kunagi oli dopingukontrolli eesmärk kaitsta sportlase tervist. Tänapäevane aparatuur on aga võimeline tuvastama ka ainete mikroosakesi, mis võivad sportlase organismi sattuda juhuslikult, näiteks teise sportlase higiga kaetud jõumasinat kasutades. Lisaks sisaldab ka suur osa tavalisi toidulisandeid keelatud aineid. Sportlastel puudub tänapäeval võimalus end kaitsta."

Pilt: Scanpix

Praegune dopingukontroll võib hävitada ka süütuid sportlasi ja on muutunud poliitiliseks relvaks (1)

Meelis Piller

"Maailm liigub geenidopingu poole, mis on praegu veel väga vähestele kättesaadav," lausub omal ajal Eesti Antidopingu keskust juhtinud spordiarst Mihkel Mardna, kelle meelest võib praegune dopingukontrolli süsteem hävitada ka süüst puhaste sportlaste karjääri. "Kunagi oli dopingukontrolli eesmärk kaitsta sportlase tervist. Tänapäevane aparatuur on aga võimeline tuvastama ka ainete mikroosakesi, mis võivad sportlase organismi sattuda juhuslikult, näiteks teise sportlase higiga kaetud jõumasinat kasutades. Lisaks sisaldab ka suur osa tavalisi toidulisandeid keelatud aineid. Sportlastel puudub tänapäeval võimalus end kaitsta."

Kas dopingumaailm on oma arengus jõudnud sisuliselt täppisteadusesse, ja seda "tänu" kunagiste idabloki riikide pärandile?


Ma ei tahaks öelda, et just tänu nõukogudeaegsele või idabloki pärandile on dopingukasutajate maailmas sellised arengud või edusammud. Tõmbaksin siin paralleele pigem vana maailma ja Ameerika Ühendriikidega. Totalitaarsed riigid ja suured riigid, kus igasugust ressurssi rohkem leidub, on dopinguainete meetodite kasutamisel eesrinnas. Kuigi tänases valguses on ka eestlased väga tugevasti pildile saanud.
(Ameerika Ühendriikides oli Victor Conte loodud BALCO labor – kurikuulus tippsportlastele dopinguaineid tootnud labor, mille juhid Victor Conte, James Valente ja Greg Anderson 2005. aastal neljaks kuuks vangi mõisteti – M.P.)


Viimaste sündmuste valguses teame, et Kesk-Euroopas ehk Saksamaal oli üks veredopinguga tegelev, ma ei julge nüüd öelda isegi, et labor, kus garaažis külmkapis säilitati verd. Kliinilise meditsiini seisukohast vaadatuna on see äärmiselt ebaturvaline ja ebakorrektne tegevus, sest vere säilitamisel ja vere võtmisel on väga ranged ja kindlad standardid.


Ei tea ju, mismoodi verd säilitati, kuidas oli korraldatud markeering, kuidas tagati õige vere sattumine õigele sportlasele. Standardite mittejärgmine on potentsiaalselt äärmiselt kõrge terviseriskiga tegevus.


Nimekiri keelatud ainetest ja meetoditest on väga pikk, see nagu eeldaks, et dopingusüsteemide arendamise taga on teadusmeeskonnad.


Eks see võitlus ole, ja võitlus on lõputu. See on nagu alkoholijoobes autorooli istumine – me teame, et osa inimesi, kes joobes sõidukit juhivad, püütakse politsei poolt kinni, kuid tõenäoliselt jääb suurem osa püüdmata. Aga me võime kokku leppida selles, et kindlasti sõidab enamus kaine peaga.


Täpselt nii on ka dopingu kasutamisel spordis. Ma usun, et enamus sportlasi on puhtad, ja nüüd ongi eesmärk viia kasutajate hulk ja kasutamise võimalus miinimumini, et ülekaalule pääseks puhtalt sportivate sportlaste võim. Täiesti lahti ei saa  dopingukasutajatest ilmselt kunagi. Me ei saa ju kunagi väita, et alkoholijoobes sõiduki-juhtimine saaks sajaprotsendiliselt välja juuritud, tõenäoliselt pole see võimalik.
Tippspordis ja spordis üldse kasutatakse eksperimentaalselt teatud meetodeid ja aineid varem kui kliinilises meditsiinis – eksperimendi korras, et vaatame, mis saab, ja sportlased on valmis oma keha eksperimendi jaoks loovutama.


Sageli ei pruugi teadlane aineid või meetodeid välja töötada spetsiaalselt sportlaste tarvis, teadlased teevad lihtsalt oma teadust ja selle teaduse tegemise käigus ilmnevad mingisugused võimalused, mida osa teadlastest kasutab ära sportlaste nii-öelda boostimiseks.


Siin tuleb mängu mündi teine pool – tippsportlane on enamasti täiskasvanud inimene ehk vähemalt 18-aastane ning oma tegude eest täielikult ise vastutav. Kui sportlane võtab otsuse vastu: jah, ma kasutan ühte või teist keelatud meetodit, siis ta vastutab oma teo eest.


Kui sportlane tahtis nõukogude ajal tegeleda tippspordiga, siis tal ilmselt polnudki muud võimalust kui liituda mõne kahtlase programmiga või eksperimenteeriti nendega ilma, et oleks ise sellest teadlik olnud. Nüüd on see ju inimese vaba ja teadlik valik?


Ka praegu võib ette tulla olukordi, kus sportlane satub dopingukontrollijate huviorbiiti üsna süütul moel. Üks dopingukontrolli ja testimismetoodikate väljatöötaja, Kölni spordiülikooli laboris töötav Hans Geyer on rääkinud, et tänapäevane aparatuur, mis on mõeldud eri ainete testimiseks, gaaskromatograafid, mass-spektromeetrid jms on võimelised identifitseerima mikroosakesi. Geyer rääkis, et teoreetiliselt võib sattuda sportlase kehasse keelatud aine – näiteks anaboolne steroid – selliselt, et sportlane käib üldkasutatavas jõusaalis, kus treenib ka harrastussportlane, kes on keelatud aineid tarvitanud. Tippsportlane kasutab näiteks steroide sisaldava higiga kaetud kangi või muid spordivahendeid ning lihtsalt higiga kokkupuutest saab endale piisava koguse keelatud ainet, et seda nüüdisaegse aparatuuriga tuvastada.


Isegi siis, kui me räägime teise inimesega lähestikku, võib väljahingatava õhu kaudu või süljepritsmega sattuda meie organismi mingisugune asi, mikro-mikro kogus, mis tava-laboritehnikaga ei ole tuvastatav, aga kõrgtehnoloogiaga on.


See olukord muudab sportlase kaitsevõimetuks. Ta teab, et ei ole midagi keelatut tarvitanud, aga tal on organismis keelatud ainet mingisugune mikro-mikro kogus, mis tegelikult mingit efekti ei anna. Aga point on selles, et on teatud ainete rühmad, näiteks anaboolsed steroidid ja rekombinantsed peptiidhormoonid, mida ei tohi mitte mingisugust mikroosakest olla. Selline on praegu antidopingu reeglistik.
Minu meelest peab tulevikus realistlikult üle vaatama ainete laguproduktide piirmäärad. See aitaks selgitada, kas aine on sattunud organismi juhuslikult või on seda tarbitud sooritusvõime parandamiseks.


Me peame mõtlema ka sellele, et saaksime süütuid sportlasi kaitsta. Ei saa tõmmata kõigile ühe puuga. Sportlasel ei ole tänapäeval teatud tingimustes mitte mingisugust võimalust iseennast kaitsta või vastuargumente esitada. See on minu arvates tänase dopingukontrolli väga suur viga.


Sisuliselt tähendaks see, et karistada saavad ka süütud sportlased?


Mõned aastad tagasi lisati keelatud ainete nimekirja mildronaat, ja kõige tuntum sportlane, kes sellega vahele jäi, oli tennisemängija Maria Šarapova. Mildronaati on kasutatud aastakümneid; põhjus, miks ta lisati keelatud ainete nimekirja, oli peaasjalikult see, et endised idabloki maade sportlased väga palju kasutavad seda. Keegi samas kasutab ka palju C-vitamiini – kas seegi peaks lisatama nimekirja?


See, et keegi midagi palju kasutab, ei saa olla põhjus millegi keelatud ainete nimekirja lisamiseks. Nüüd, kui me vaatame kirjandust, et kas on üldse tehtud mingisuguseid uuringuid, kas mildronaat kannab mingisugust sooritusvõimet parandavat efekti – ei ole. Aine on adaptiivse toimega ehk seda võib nimetada toidulisandiks ning see läheb sisuliselt vitamiinidega samasse klassi.


Maailma tipus olev tennisist, kes on harjunud kümme aastat seda tarvitama – see on lihtsalt hooletus, et ta ei pannud tähele, et ühest kuupäevast ei tohtinud seda enam tarvitada. See on minu arvates üsna selline juhtum, kus ma ei näe sportlasel sellist süüd, et talle peaks andma mitmeaastase võistluskeelu.


Aga tegemist on sportlase ja siis spordiorganisatsioonide vahelise kokkuleppega, millele sportlane annab suurvõistlustel allkirja, et ta täidab koodeksit ning on nõus kõigega, mis seal kirjas – sisuliselt tähendab, et see ei kuulu edasikaebamisele.


Minu seisukoht on see, et ma oleksin iga sportlase poolel nii kaua, kuni ei ole sajaprotsendiliselt vastupidist tõestatud. Loomulikult on ka juhtumeid, kus ei ole kahtepidi tõlgendamise võimalusi. Kui ikka sportlane istub diivanil, verekott käes ja veri tilgub veeni…  seal ei ole midagi vaielda.


Tänapäeval on väga paljud dopingujuhtumid nii ja naa tõlgendatavad. Ja selliseid juhtumeid ei ole mitte kümnete, vaid sadade ja sadade kaupa.


Euoopa Liidus on loomakasvatuses keelatud anaboolsed steroidid, Ameerika Ühendriikides aga on teatud tüüpi kasvuhormoonid täiesti legaalsed. Tõenäoliselt kasutatakse neid salaja ka Euroopas. Nii võivad keelatud ained sportlase organismi juhuslikult sattuda ka toidu kaudu?


Sakslased viisid läbi uuringu, kus testiti toidulisandeid, mis on ka tavasportlasele ja harrastus-sportlasele kättesaadavad. Nad avastasid, et Ameerika Ühendriikides sisaldas umbes 22% kõigist testitud toidulisanditest keelatud aineid, kuigi etiketil mingit märget nende ainete kohta ei olnud. Saksamaal müüdavatest Euroopa toidulisanditest sisaldas keelatud aineid üle kümne protsendi.


Ehk sportlase minek toidulisandit ostma – neid toidulisandi poode on meil kas või siin Audenteses, loodetavasti on kõik siin kontrollitud – ei ole sugugi ohutu. Sportlase organismi võib sattuda keelatud aineid täiesti tema enda teadmata. See on tänapäevane elu.


Sportlane peaks küll säilitama kõik purgid ja pakendid, millest ta midagi söönud on, et hiljem saaks kindlaks teha, kas keelatud aine võis olla pärit mõnest toiduainest või -lisandist. Kuid kui arvestada, et võistlustel antud proove säilitatakse umbes kümme aastat, siis pakendite kuhjast kujuneks sportlasel kodus tõeline prügimägi.


Me peame elama oma ajahetkes. Me ei saa minna kümme-viisteist-kakskümmend aastat ajas tagasi näiteks arutlema teemal, et kas Moskva olümpiamängudel Jaak Uudmäe 17.35 kolmikhüppel puudutas jalg teisel hüppel tartaani või mitte. Need on mõttetud arutelud, mis mitte kuhugi ei vii.


Võistlustel peaks kasutama maksimaalselt selle hetke teaduslikke ja tehnilisi võimalusi, sest paar aastakümmet edasi areneb tehnika ning võib minevikust tuua jälle välja valepositiivseid juhtumeid.


Kas dopinguproove tehakse ka males?


Male- ja näiteks ka motospordis testitakse psühhotroopseid aineid ja alkoholi.


Kuhu dopingumaailm suundub?


Üks uusi suundi, kuhu dopingutrendid liiguvad, on geenidopingud ja rekombinantsed peptiidhormoonid.


Geenidoping on meetod, millega püütakse geneetiliselt parandada sportlase sooritusvõimet. Geeniteraapia põhimõtted on ammu välja töötatud, kuid kasutusse on see jõudnud alles hiljuti. See on tänapäeval kindlasti väga vähestele sportlastele kättesaadav, esiteks ta on üsna kallis. See on jälle suurte totalitaarsete ja väga rikaste riikide pärusmaa. Geenidoping selle sõna otseses mõttes, ma arvan, meie regiooni sportlasi veel väga ei puuduta.


Rekombinantsed peptiidhormoonid on tehnogeneetiliste meetoditega muudetud kasvuhormoonid.


Mõeldakse ju ikka selles suunas, et kontrollijatel oleks raskem tuvastada, ning tavapraktikas ei ole maailmas kuigi palju laboreid, mis suudaksid geenidopingut tuvastada.


Kas Andreas Veerpalu peaks välja ilmuma ja vabandama?


Selles osas mina ei taha sõna võtta, seda otsustab iga sportlane ise, ma ei taha siin hinnanguid anda. Antud teema valguses usun, et see oli šokk kõigile. Ja kõige suurem šokk on see ikkagi noortele sportlastele, kes oma spordikarjääri alguses nii rängalt põruvad.


Tippsport on meelelahutus ja suur äri, kas ei peaks siis hoopis inimvõimed ja teaduse ristama ning dopingut lubama? Nii arvas näiteks Norra spordisotsioloogia professor Jan Ove Tangen, kui suusataja Therese Johaug keelatud aineid sisaldava huulekreemiga vahele jäi?


Mina ütleks jah ja ei. Jah ütlen sellepärast, et kes ikka viitsib minna staadionile vaatama, kuidas meie mehed jooksevad 100 meetrit kümme sekundit või aeglasemalt. Me ootame ju suurtulemusi, see hoiab publiku huvi üleval ja suurvõistlusi üleval.


Tõmmates paralleele mootorimaailmaga, kus näiteks F1 arendamisel tehakse sadu uuendusi aastas, siis inimese füsioloogia muutmine on teine teema.


Miks dopinguvastast võitlust üldse alustati? Sellepärast, et kaitsta sportlase tervist. Ja mina ütleksin niimoodi, et kõik võiks olla lubatud, mis on sportlase tervisele ohutu.


Meditsiinis öeldakse, et ravimil, millel ei ole kõrvaltoimet, ei ole tõenäoliselt ka ravitoimet. Kui me võtame kõige lihtsama, ütleme ibuprofeeni, siis seal on kirjas, et suureneb risk mao ja kaksteistsõrmiku verejooksule, seal on välja toodud igasugused riskid, lisaks on veel potentsiaalsed allergilised reaktsioonid – kindlasti kõikidel ravimitel on mingisuguseid kõrvaltoimeid lisaks sellele toimele, mis me soovime sealt saada.


Keelatud peaks olema kõik sellised metoodikad, manipulatsioonid ja ained või ainete rühmad, mille kasutamine omab sportlasele kõrget terviseriski.


Nagu rääkis ka nüüdseks lahkunud endine Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Juan Antonio Samaranch – me pöörame liiga palju tähelepanu numbrilistele väärtustele dopingainete tuvastamisel, aga unustame ära, et dopingainete ja -meetodite vastane võitlus on eeskätt suunatud sportlaste tervise kaitsmiseks. See on esmatähtis, numbrilised väärtused on vähem tähtsad.


Ma arvan, et tänapäeval on fookus pisut paigast ära just sellega seoses, mis ma enne kirjeldasin – aparaadid on ülitundlikud ja kahtluse alla satuvad tegelikult täiesti puhtad sportlased. Ja siin ei täida dopinguvastane võitlus enam oma eesmärki. Me ei kaitse enam sportlaste tervist.
Alates 1999. aastast on seoses maailma antidopingu agentuuri loomisega ehitatud tohutu aparaat, kus liiguvad suured rahasummad.

Dopinguvastasest tegevusest on sisuliselt saanud majandusharu, mis annab palju tööd eri laboritele üle maailma. Me peame mõtlema, kuidas panna see õigesti tööle. Dopinguvastane võitlus on muutunud instrumendiks spordipoliitilises võitluses eri riikide vahel.


Me oleme näinud, kuidas norrakad ja rootslased süüdistavad üksteist, kuigi otseseid tõendeid võib-olla ei ole. Venemaa võeti mingisuguste raportite pealekaebamiste tõttu vahele ja tervel real süütutel sportlastel ei lubatud suurvõistlustest osa võtta. Et dopinguvastane võitlus on selliseks instrumendiks muutunud, on vale – see peaks kaitsma sportlase tervist.


Samas on olemas justkui ka legaalne meetod, kuidas keelatud aineid ikkagi kasutada, nagu näiteks n-ö astmahaiged suusatajad?


Jah, TUE (therapeutic use of exemption – inglise k raviotstarbelise kasutamise erand). Keelatud aineid võib sellisel juhul kasutada, kui see on sportlase tervisele vajalik ning ei ole olemas muud mõistlikku ravi, mida saaks kasutada keelatud meetodi või aine asemel.


Üks kõigi aegade suurem sõudja Steve Redgrave, viiekordne olümpiavõitja viitel järjestikustel olümpiamängudel, oli insuliinsõltuv diabeetik ja talle oli paigaldatud insuliinipump. Insuliin on aga oma lihaskasvule toetava toime pärast keelatud ainete nimekirjas. Temal selline luba oli ja ma ei oska öelda, palju ta sellest kasu sai. Igatahes oma haiguse pärast ta pidi seda tarvitama.


TUE reeglistik ütleb, et aine kasutamise tulemusena ei tohi sportlik sooritusvõime muutuda paremaks kui see oleks tervisliku seisundi taastumisel – kas see ei ole mitte väga subjektiivne?


See on jällegi väga keeruline, väga keeruline. Kui Norra suusatajad jäid vahele Salbutamoliga, mis on astmarohi, ja ületasid terapeutilist annust kümnekordselt või rohkem – see on ilmselgelt anaboolse toimega –, siis ma arvan, et see ei olnud juhuslik. Kümnekorde doos on kavatsetud tegevus. Samasugune  lugu oli Norra suusataja Therese Johaugiga, kes kasutas anaboolset steroidi klostebooli sisaldavat huulekreemi ja jäi sellega ka vahele. Niisuguseid toredaid lugusid ikka kuuleb, jah.


Mida tuleks teha, et dopinguvastast võitlust tõhustada?


Jah, praegu käib arutelu teemal, kas peaks dopingainete tarvitamist, käitlemist, vahendamist, müümist kuidagimoodi kriminaliseerima, ja mina usun küll, et see on ainuõige tee. See võimaldaks teha läbiotsimisi sellistes kohtades nagu näiteks just avastatud labor Saksamaal. Läbiotsimisorderit aga ei saa anda olümpiakomitee, see on politsei teema.


Kui dopinguga seotud tegevused kriminaliseeritaks, siis oleks hõlpsam tuvastada ja elimineerida omakasu eesmärgil dopingainetega hangeldajad. Ega ka neid uusi aineid, mis on mõeldud sportlastele, et nende sooritusvõimet parandada, ei töötata ju välja lihtsalt altruistlikul eesmärgil, et näha paremaid tulemusi, vaid ikkagi omakasu eesmärgil. Ma ei tahaks seda illegaalset äri võrdsustada narkokaubandusega,  aga mingisuguseid paralleele seal on.


Ma näen hoopis suuremat probleemi keelatud ja potentsiaalselt tervisele kahjulike ainete kasutamisel massispordis või harrastusspordis. Tippspordis, isegi kui seal midagi keelatut  tehakse, on see mingisugusegi meditsiinilise järelevalve all. Harrastussportlastele aga meditsiinilist järelevalvet ei tehta.


Kas mõne riigi võib dopinguvastase võitluse eeskujuks tuua?


Euroopas on mitmeid riigi, nagu näiteks Austria, kus on dopingainete käitlemine ja tarvitamine kriminaliseeritud. See aitab paremini võidelda ja tuvastada vahendajaid, tarnijaid ja tootjaid, ning see muudab dopinguvastase võitluse tõhusamaks.


Praeguste sündmustega seoses oli üsna piinlik juhtum, kui üks sportlane tuli siia oma tervisehädasid kaebama, aga ei andnud tohtritele piisavat ülevaadet oma toidulisanditest ja muudest tegevustest, mis tegelikult võiksid olla tervisehädadega otseses seoses. Ühelt poolt küsitakse meilt abi, teiselt poolt ise petetakse – see on sportlase poolt kõige rumalam ja ausalt öeldes ka alatum käitumine, sest petetakse arsti, kellelt abi oodatakse.


Ma olen käes hoidnud aparaati, mis väidetavasti oli tehtud kosmonautide tervise stimuleerimiseks ning baseerus akupunktuuril. Osa sportlasi kasutab ka nõelraviarstide abi. Kas need meetodid on efektiivsed?


Tänapäeval on läänemaailmas tekkinud nõelravi kõrvale uus haru – dry needling, kus Hiina traditsioonilise meridaanikaardi asemel on aluseks võetud neuroanatoomial ning närvi- ja skeleti-lihassüsteemi kirjeldatavatel teaduslikel uuringutel. Paljud füsioterapeudid kasutavad seda ja ka meil Eestis on see populaarseks muutunud. Sellega on võimalik teatud närviimpulsse lihastesse stimuleerida. Ma usun, et mingi efekt on seal kindlasti olemas.


Kas see on tuvastatav?


Aga see ei ole ka keelatud.


Ka massaaž on ju tegelikult stimuleeriv võib-olla ja ega siis seda ei saa ära keelata. Ja kui me nüüd veel asja lihtsustame, ka puhkamine ja uni on üsna stimuleeriv. Hea uni võib olla teinekord palju väärtuslikum kui ükski dopingaine. Ja see on esiteks täiesti tasuta ja õnneks ei ole keelatud.

 

 

 

Steroidide tarvitamise tõttu sündisid naisujujatel vigased lapsed


Kõige kõrgema terviseriskiga on peptiidhormoonid – näiteks erütropoetiin (EPO), mis stimuleerib punaste vereliblede teket, ja anaboolsete steroidide pikaajaline kasutamine.


2000. aastal toimus suur kohtuprotsess endiste Ida-Saksa ujujate ja nende arsti vahel, kus teemaks oli püsivate tervisekahjustuste tekitamine anaboolsete steroidide pikaajalise kasutamise tõttu. Kohtu alla anti Ida-Saksa ujumismeeskonna arst ja ujumisliidu meditsiinidirektor Lothar Kipke. Liigse steroidide tarvitamise tõttu sündisid osal naisujujatel vigased lapsed.  Samal aastal toimus kohtuprotsess endise Ida-Saksa olümpiakomitee presidendi Manfred Ewaldi ja Leipzigi spordiuuringute instituudi peaarstina töötanud Manfred Höppneri üle, keda süüdistati tuhandetele sportlastele anaboolsete steroidide süsteemses sissesöötmises, kusjuures steroide anti vitamiinide pähe ka 9-aastastele lastele.


EPO süstimine arvatakse olevat põhjus, miks terve rida noori profirattureid on südamehäire tõttu ootamatult surnud. Aastatel 1987-1990 suri 20 noort Belgia ja Hollandi ratturit, mõned magades.


Möödunud aastal suri une pealt 25-aastane Belgia rattur Jeroen Goeleven, 23-aastane Michael Goolaerts kukkus aga kokku Pariis-Roubaix ühepäevasel rattarallil.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...