PRIIMÄGI MÕTTEPÄEVIK: Elu ja raamat

Käisin taaskasutuskeskuse raamatunurgas. Viimati kohtasin seal Mart Ummelast, kes teenis välja oma ühiskondliku töö tunde talle omistatud karistuse eest või õigemini töö eest Tallinna Televisioonis. Aga taaskasutuskeskuse raamaturiiul on kadestamist väärt. Ma ostaksin sealt 50 sendi eest veel hulga raamatuid, kui mul neid juba poleks.

Pilt: Scanpix

PRIIMÄGI MÕTTEPÄEVIK: Elu ja raamat (3)

Linnar Priimägi

Käisin taaskasutuskeskuse raamatunurgas. Viimati kohtasin seal Mart Ummelast, kes teenis välja oma ühiskondliku töö tunde talle omistatud karistuse eest või õigemini töö eest Tallinna Televisioonis. Aga taaskasutuskeskuse raamaturiiul on kadestamist väärt. Ma ostaksin sealt 50 sendi eest veel hulga raamatuid, kui mul neid juba poleks.

Mõtelda vaid, millised elulood: Chopin, Joliot-Curie, Magalhães, Campanella, Šaljapin... Pärast seda astusin sisse kesklinna raamatupoodi. Ka seal on elulugude riiul. Ja kelle me sealt leiame? Hulga tuttavaid nimesid kaanel või kaanepildil. Kas nad kannatavad välja võrdluse taaskasutuskeskuse riiulivahega? Jumal paraku!

Platoni dialoogis "Phaidros" lükkab vaarao tagasi jumal Thothi kingituse. "Egiptuse linnas Naukratises oli vana kuulus jumal, kelle nimi oli Thoth... ja tema leiutas mitmed kunstid, nagu aritmeetika ning arvutamise ja geomeetria ning astronoomia ja kabe- ning täringumängu, aga tema suur avastus oli kirjatähtede kasutamine. Noil päevil oli kogu Egiptusemaa kuningaks Thamus... Tema juurde tuli Thoth ja näitas talle oma leiutisi, soovides, et teistelgi egiptlastel lubataks esitatust kasu saada... Ja kui nad jõudsid kirjatähtedeni, ütles Thoth: "See teeb egiptlased targemaks ja parandab nende mälu, see on nii mälu kui ka tarkuse abivahend." Thamus vastas: "... See sinu avastus sünnitab õpilaste hinges unustust, sest nad jätavad oma mälu sööti, nad hakkavad usaldama väliseid kirjatähti, aga mitte ise meeles pidama. Sinu avastus pole mitte mäletamise, vaid meenutamise tugi, ja sa ei anna oma õpilastele mitte tõde, vaid üksnes tõe näivuse; nad kuulavad paljusid asju, aga ei õpi ära mitte midagi, nad näivad kõike teadvat, ei tea aga lõppeks midagi; nendest kasvavad tüütud inimesed, kes näitavad tarkust, mille taga pole mitte kui midagi."


Mida see lugu meile ütleb? – Et üles kirjutada tuleb ainult seda, mis väärib meeles pidada! Raamatud vahendavad meile kollektiivset mälu, teevad meid selle osaliseks ja kaasautoriks. Ainult tavateadvus, labane mõtteviis leiab, et üles tuleb kirjutada see, mida ei vääri mäletada: kritseldada paberile telefoninumber, mida hiljem enam vaja ei lähe ja mis ära visatakse, teha kalendermärkmikku sissekanne, mida juba järgmisel päeval enam ei vajata... Täpselt samas vaimus kirjutatakse üles ning avaldatakse trükis tühiste inimeste sisutu elu lugu.
Siit algab küsimus, kelle biograafia üldse väärib jäädvustust ja kelle oma mitte. Mõni kirjutab ise, siis on võimalikud kaks žanri, kas pihtimused või memuaarid (mõlemad tänapäeval haruldased). Neil on oluline erinevus: pihtimustes laimatakse iseennast ja memuaarides teisi. Aga enamasti tellib kergekaaluline inimene oma elulooraamatu veelgi kergekaalulisemalt ajakirjanikult. Paks portreelugu kõvade kaante vahel.


No mis saab selle vastu olla, las jäädvustavad end trükimusta! Ainuke asi, mis kriipima jääb: mida on nendest elulugudest õppida? Elulooraamatud taaskasutuskeskuses on õpikud. Nende kangelased on eeskujuks. Kunagi kirjutas üks poiss "Pioneerijuhi käsiraamatus": "Tahan olla nagu Leonardo da Vinci." Kas nüüd kirjutab keegi koolilaps, et tahab olla nagu Rein Kaarepere või Anne Erm? Mõlemad nimetatud on kahtlemata lugupeetud inimesed (ning esimesed meeldetulnud). Aga taaskasutuskeskuse riiulisse nende biograafiad kuidagi ei nagu ei sobi... Ei tea, miks?

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...