PRIIMÄGI MÕTTEPÄEVIK: Haigus ja missioon

Margus Punab avaldas laupäevase Postimehe arvamusrubriigis artikli "Homoseksuaalsust ja transseksuaalsust välja ravida pole võimalik".

Pilt: Erakogu

PRIIMÄGI MÕTTEPÄEVIK: Haigus ja missioon (3)

Linnar Priimägi

Margus Punab avaldas laupäevase Postimehe arvamusrubriigis artikli "Homoseksuaalsust ja transseksuaalsust välja ravida pole võimalik".

Mõlemad nähtused, millest ta räägib, on kahtlemata ekstsessid ning igat ekstsessi on võimalik analüüsida kahel alusel: kas tegu on suhteliselt kerge või suhteliselt raske juhtumiga ja kas see juhtum on omasüüline või mitte.


Nõnda tekkivas paradigmas on neli võimalust: kas (1) kerge ning omasüüline: pahe – mis väärib hukkamõistu, (2) kerge mitteomasüüline: õnnetus – mis väärib kaastunnet, (3) raske, kuid mitteomasüüline: haigus – mida tuleb ravida, või (4) raske ning omasüüline: kuritegu – mida peab karistama.


Dr Punab ütleb, et homo- ja transseksuaalsus on ravimatud sõltuvused. Teda võib uskuda – samasugune ravimatu sõltuvus on ju ka heteroseksuaalsus (ainult need usuvad heteroseksuaalsuse väljaravitavusse, kes arvavad, et heterot on võimalik homoks ümber kasvatada). Sellega tõstab dr Punab nood nähtused paradigmast väljapoole. Kui homo- ja transseksuaalsus on küll haigused (3), aga ravida neid ei saa (-3), mis võimalused siis üle jäävad?


Karistada ei saa


Kas näha neis sättumustes (1) hukkamõistu väärivaid pahesid – mis on ju kiriku seisukoht, (2) õnnetust, mis on inimesi tabanud ja millele peaks ainult kaasa tundma – nii nagu näiteks pangaorjuses kodu kaotanule, või siis viimase võimalusena (4) kuritegu, mis väärib karistust – nagu oli Nõukogude Liidus aastast 1933?


Ent hukka mõista (1) ei saa, sest kuidas võiks parandamatut haiget, näiteks vähktõbist tema haiguse eest hukka mõista, tal isegi raske. Karistada (4) ravimatu haiguse eest samuti ei saa, haigus ise on juba piisav karistus. No siis jääb vaid kaastunne õnnetuile (2).
Kuid siin tõstab mässu gay pride. Homod ja transseksuaalid tõrjuvad vaikset kaastunnet, nad nõuavad avalikku tunnustust! Omas ravimatuses, nagu seda tahab mõista dr Punab, on nad uhked, õnnelikud ja rõõmsad (gay). Ning nad tahavad, et ülejäänud, teistsugune maailm oleks nende üle niisama uhke, õnnelik ja rõõmus. Aga, näe, ülejäänud teistsugune maailm jälle võõrastab nende rõõmu ega taha seda jagada. Ei taha neid kallistada, suudelda jne jne.


Iseseisev inimliik


Mida siis teha? Tähelepanuväärne on tõsiasi, et homoseksuaale on alati olemas olnud ja välja surevat nad kah ei paista. Kust nad siis tulevad? Miks heteroseksuaalsed vanemad järjekindlalt annavad homoseksuaalseid järglasi?


Kõige fantastilisem seletus, mille ma oskan välja mõelda, on see, et homoseksuaalid moodustavad iseseisva inimliigi, mis elutseb heteroseksuaalse inimkonna organismis ja paljuneb heteroseksuaalsel teel. See tähendab, et homoseksuaalsust ära hävitada pole võimalik, hävitamata inimkonda ennast.


Kui homoseksuaale aina sünnib ning asemele sünnib (nende hulk olevat mingi muutumatult püsiv protsent rahvastikust), siis on võimalik, et neid läheb inimkonnas millekski vaja, millest me veel aru ei ole saanud. Äkki on neil mingi oma missioon?


Siit kaks järeldust. Esiteks, kui meil ravimatut haigust pole võimalik likvideerida, siis ei jää muud võimalust kui et peab õppima temaga koos elama.


Ja teiseks. Kui homoseksuaalid moodustavad alternatiivse inimliigi, siis pole neil mõtet hakata imiteerima heteroseksuaalide abielu ja perekonnaelu. See pole päris kindlasti nende algupärane inimkondlik missioon.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...