PSÜHHOLOOG: Enesevigastusmängude loojad teevad kurja, sest neis peitub valu

Uus ohtlik jaburus, kus Disney koer Goofy-stiilis maskiga Jonathan Galindo lastele korraldusi jagab, hakkas levima umbes kuu aega tagasi TikTokis, Instagramis ja WhatsAppis. Kui laps ülesandeid ei täida, ähvardab suhtlusvõrgustikus sõbraks trüginud Jube-Goofy noori õudsete tagajärgedega, isegi surmaga.

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv
Eesti

PSÜHHOLOOG: Enesevigastusmängude loojad teevad kurja, sest neis peitub valu

Virkko Lepassalu

"Sageli võib olla nii, et ma teen teisele haiget, sest mulle endale on tehtud haiget," põhjendab Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht, koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu, miks ja kes töötavad laste jaoks välja suhtlusvõrgustikes levivaid enesehävituslikke mänge.  

Sotsiaalvõrgustikes võrgutab lapsi enesehävitusele kutsuva mängu uus laine. Psühholoog soovitab vanematel või õpetajatel nendega kokku puutunuid mitte noomida või hurjutada, vaid rahulikult koos lapse või noorega arutada mängu olemust ja tausta ning selgitada, et tegemist on halba soovivate inimeste ebaterve loominguga.

Koera maskiga tegelane, kes varjub nime taha Jonathan Galindo, ei ole olemuselt kaugeltki sama kena kui koeratüdruk Lotte. Disney koomiksitegelase, koer Goofy maski kandev tüüp saadab Galindo nime alt sotsiaalmeedias lastele ja noortele sõbrataotlusi. Kui "sõprus" on vastu võetud, saabub järgmisena link julguse proovile paneku ülesannetega, mis halvematel juhtudel võivad välja viia lapse enesevigastusteni. 

Aga kasutades levinud müügiklišeed – see pole veel kõik. Laste enesevigastusmängude laine algas sotsiaalvõrgustikes juba aastaid tagasi ja see võib kaasa tuua palju traagikat kuni lapse hukkumiseni välja. Kusjuures juriidiliselt süüdlast leida ja sisulise kuriteo eest vastutama panna on pea võimatu.

"Sõber" ähvardab surmaga

"Teadaolevalt on nii Sinivaal kui Momo põhjustanud enesetappe," rääkis Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige Astrid Sildnik praeguse laine eelkäijatest ehk 2016-17 levinud "mängudest". "Mõned nendes liikumistes osalenud noored on oma elu lõpetanud."

Sinivaala ja Momo "kuldaeg" jääb aastatesse 2016-17. Seejuures Sinivaal ilmselt Venemaal välja töötatuna saavutas erilise kandepinna just venekeelsete laste hulgas.

Eestikeelsete laste seas levis samal ajal kulutulena hullus nimega "Jookse või sure". Mida napimalt läheneva auto eest üle tee joosti, seda rohkem punkte see andis. Enamasti filmiti niinimetatud mängu ka mobiiliga, et tõendada. Tänaseks on see autojuhte ja lapsevanemaid infarktieelsesse seisundisse viinud laine vaibunud.

Uus ohtlik jaburus, kus Disney koer Goofy-stiilis maskiga Jonathan Galindo lastele korraldusi jagab, hakkas levima umbes kuu aega tagasi TikTokis, Instagramis ja WhatsAppis. Kui laps ülesandeid ei täida, ähvardab suhtlusvõrgustikus sõbraks trüginud Jube-Goofy noori õudsete tagajärgedega, isegi surmaga. "Lastele ja nõrgema psüühikaga noortele võib see vaimselt ning hingeliselt väga rängalt mõjuda," ütles Astrid Sildnik. Ta hoiatas selle eest Facebookis nii lapsevanemaid kui ka õpetajaid.

Mida rohkem ülesandeid, seda hullem 

Loomulikult on tegemist kaugeltki mitte ainult Eestit puudutava nähtusega. 

Kui üritada maailma meediast praeguse laine kohta infokilde koguda, selgub, et Jonathan Galindo nime all ilmus praegu eriti populaarsesse, lühivideoklippe jagavasse TikToki võrgustikku profiil 2019. aastal. Kes Galindo nime taga konkreetselt peitub, on avalikest allikatest üheselt võimatu teada saada. Igal juhul oli Jonathan Galindo nimeline tegelane see, kes Goofy maskiga pilti kasutades käivitas praeguse niinimetatud mängulaine. Seega ta nõnda öelda uuendas juba "iganenud" Momot ja Sinivaala.

Kõikidel neil mängudel leidub ühendav asjaolu. Kui alguses antakse üsna süütuid ülesandeid, umbes et ütle oma vanemale seda või teist, siis kõrgemad astmed on seotud millegi hullemaga: näiteks enesevigastamisega.

Koera näoga mask ise pärineb juba aastatest 2012-13. Selle autor on Ühendriikide tuntud maskimeister Samuel Canini. Temalt sisuliselt varastati see mask ja rakendati kui Sinivaala jt taoliste enesehävitusmängude sümbolina.

"Kui ma sellest kuulsin, mõtlesin, et kas see tõesti võib tõsi olla," on Canini ise meedias avaldanud. "Inimesed on sageli kasutanud minu töid internetis meemidena. Kuid ma ei ole kunagi tahtnud, et neid tarvitatakse millegi kurja korda saatmiseks."  

Enne praegust Goofy-lainet tegutsenud Sinivaala grupid, mis kandsid sageli ka muid nimesid, on seni kinnised olnud. Kuid administraatori kaudu on liituda lihtne. Näiteks 2017. aastal rääkis anonüümne tütarlaps usutluses ERR-ile, kuidas tal tuli liitumiseks mõelda välja mõni mure. Tema mõtles välja sellise versiooni, et koer suri. Nüüd ta tahab teha kurvastusest enesetapu, aga parem siis juba mängu kaudu.

Moraalilugemine ei aita 

Ühest vastust, miks selliseid õelaid mänge luuakse, on võimatu leida.

Ilmselgelt ei peitu siin taga kellegi ärihuvi, sest mängimine on tasuta ja reklaami ei müüda. Üsna selgelt tegutseb maailmas palju koera maskiga galindosid. Nad rakendavad üksteisest sõltumatuna noorte hullutamisel oma fantaasiat. Eelpool juba nimetatud enesehävitusmängud pole kaugeltki kõik. Ühtne keskus ilmselt puudub. Kohati jätavad need mängud aga mulje koordineeritud ja läbi mõeldud tootmisest – justnagu autotehases. Teatud aja järel, kui üks mudel ennast ammendab ja pole enam nii paeluv, tuuakse turule täiustatum uus.

"Sageli võib olla nii, et ma teen teisele haiget, sest mulle endale on tehtud haiget," põhjendab Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht, koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu, miks ja kes töötavad laste jaoks välja suhtlusvõrgustikes levivaid enesehävituslikke mänge.  "Last või noort ei tuleks käskida, keelata ega talle moraali lugeda, vaid tuleks temaga arutada, kes on need inimesed, kes sellised mängud välja mõtlevad ja mida nad tahavad sellega saavutada. Samuti võiks koos arutleda selle üle, mida tunneb või mõtleb laps, kes sellisesse mängu on sattunud ning mida ta võiks sellisel puhul teha."

IT-asjatundjad, kes neid mänge loovad, ei pruugi alati olla täiskasvanud, arvas Karmen Maikalu.

"Selliseid platvorme või mänge on võimelised algatama ka üsna noored," lisas ta. "Jah – miks neid mänge tehakse… Aga mis motiveerib olema inimest vägivaldne? Mis üldse motiveerib sooritama kuritegusid? Kuritegusid ei panda toime ainult materiaalsest omakasust. Kui üks inimene teeb teisele inimesele kurja teadlikult, siis see inimene on ise katki läinud. See pole õigustus, see on selgitus, seega me peame tegelema nende katkiste inimestega laiemalt. Sageli võib olla nii, et ma teen teisele haiget, sest mulle endale on tehtud haiget. Või näiteks ma tahan tunda võimu ja kontrolli teiste üle ebatervel viisil, sest on olnud hirmsaid olukordi, kus mul ei ole oma elu üle kontrolli olnud. Teen teisele kurja, sest mu enda sees peitub valu, ja ma ei oska seda valu muud moodi enda seest välja saada. See on suuremas pildis vaimse tervise probleemide ja ka vaimse tervise abi kättesaadavuse küsimus."

"Ma arvan, et lihtsalt on inimesi, kellele meeldib panna teisi inimesi enda tahte järgi midagi ebameeldivat tegema," ütles omakorda Astrid Sildnik Eesti Õpetajate Liidust. "See võib olla üks põhjus, et tegemist on väärastunud IT-entusiastidega."

Psühholoogi ja pereterapeudi Karmen Maikalu sõnul käivad sellised mängud lainetena. Mõnel aastal on tõus, siis nad jälle kaovad tahaplaanile.

 Massipsühhoosi suur mõju

"Minult on nõu küsinud lapsevanemad, kelle laps on selle mängu sees, või  kellele laps on rääkinud, et selline mäng on olemas," rääkis Maikalu. "Pöördunud on lapsed ja noored ise, keda on kutsutud sellisesse mängu, või on ta siis sellest kuulnud, või et tal on hirm ja ta ei tea, mida edasi teha. On ka räägitud, et tead, et mul sõber läks ja teeb selliseid asju ja otsitakse sõbrale abi. Laste ja noorte puhul ikka arutame siis koos nende mängude sisu ja tausta üle, et mida teha ja kuidas mitte kaasa minna. Ja lastevanemate puhul kõneleme peamiselt, kuidas oma last toetada ja oma lapsega usalduslikku suhet saavutada. Paljude lapsevanemate mure on selline, et ma tean, et sellised asjad toimuvad, aga mu laps ei räägi mulle, nii et küsimus on, kuidas saavutada lapsega selline usalduslik suhe, et laps ikkagi sellistest tõsistest asjadest vanemale räägiks."

Maikalu sõnul tuleks laps panna ise kaasa mõtlema. "Kui laps on selle mängu olemuse oma vanematega turvaliselt läbi arutanud, ja kui keegi püüab teda mängu tõmmata, siis selleks ajaks on laps selle enda jaoks läbi mõelnud. Ja tal on oma seisukoht, arusaam, teadmine, et mida ta siis teeb."

Massipsühoosil oli muide väga suur mõju juba aegadel, kui praegune ülivõimas internet seda ei võimendanud. Nii on pedagoog Andrei Kuzitškin 2017. a Postimehes kirjutanud, et 18. sajandi lõpul tabas Euroopat nõndanimetatud Wertheri epideemia. Sajad noored võtsid endalt elu, järgides Johann Wolfgang Goethe teose "Noore Wertheri kannatused" nimitegelase eeskuju. Seepärast oli see raamat mõnes Euroopa riigis lausa keelatud. Taolisi näiteid leiab ajaloost teisigi.

Mõtlema paneb teinegi episood. Kui ta kirjutas tahvlile sõna "sinine", hõikusid lapsed tema selja taga klassis kohe "sinivaal", "sinivaal".

Kui lapsevanem tunneb, et vajab abi, sest laps tegeleb enesehävitusmänguga, tasuks nõu küsida näiteks koolipsühholoogilt või helistada lasteabi telefonile 116111. Koolipsühholoogi kontaktandmeid on muuhulgas võimalik leida Eesti Koolipsühholoogide Ühingu koduleheküljelt.

Laadimine...Laadimine...