"Täiesti terve, kaetud vajadustega laps ei hakka kedagi kiusama, alandama ega teisele inimesele piina valmistama. Sellel, kes kiusab, on ikka mingit sorti probleem," nendib  Tallinna õppenõustamiskeskuse psühholoog Kärt Käesel, kelle sõnul tasuks koolides sõbraliku õhkkonna huvides sageli vahetada laste pinginaabreid ja teha palju rühmatöid, kus laps harjub iga klassikaaslasega koostööd tegema. Samuti võiks loobuda õpilaste kommenteerimisest, hinnetest ja autahvlitest.

Käesel (pildil) töötab Pelgulinna gümnaasiumis koolipsühholoogina ja näeb õpilaste omavahelisi suhteid üsna lähedalt. Lisaks annab ta vanematele ja õpetajatele nõu Tallinna õppenõustamiskeskuses. Pealinn tegi temaga kooli alguse puhul intervjuu.

Millised on kiusamist soosivad tegurid koolides?

Suured klassid, anonüümsus, vähe aega ja liiga suur töökoormus, aga ka see, et reeglid ei ole paigas. Mõnikord satuvad kokku keerulise temperamendiga lapsed. Kui kõik on nime- ja nägupidi teada, kogukonnad on ka teada, vanematega tehakse palju koostööd ja on aega rahulikult kõiki situatsioone selgitada, omavahel tuttavaks saada, siis loomulikult kiusamine väheneb. Anonüümsus on põhitegur, nagu sõjaski, nii et on vaja tuttavaks saada.

Kas kiusamine on nagu viirus – kui sellele õigel ajal jaole ei saa, siis on kogu klass nakatunud?

Algatuseks ütlen, et kiusamine on korduv pahatahtlik käitumine. See pole ühekordne tegu – lihtsalt konflikt või tüli.

Kiusamise osapooled ei ole võrdsed! See, keda kiusatakse, on alati mingis mõttes vähemuses – kas üksi, noorem, väiksem, või ta vähemalt tajub ennast kuidagi nõrgemana.

Kiusamine on kindlasti pahatahtlik. Siin on ka see piir, et mõnikord tehakse lihtsalt nalja ja öeldakse kohe, et narrimine. Kas patsist tõmbamine on kiusamine? Võib-olla, aga enamasti ei ole.

Kiusamine ei ole otseselt nakkav. Lapsed ikka matkivad, aga mida tugevamad on kaaslaste väärtushinnangud või kodune kasvatus, seda vähem see nakkab. Kui klassis on selgelt hoiak, et see ei ole okei, siis see ei levi kuskile. Siis pigem öeldakse, et nii ei sobi.

Aga kui kõik, terve klassitäis lapsi on millegipärast seda meelt, et juba kihvt on endast kuidagi erinevat või mingis muus olukorras olevat, haavatavamat last kiusata, siis võib küll mingit haakumist olla, aga niimoodi kulutulena see ei levi.

Siis võib ka öelda, et kiusatakse targemaid lapsi, kes selle poolest liiga silma paistavad, või oleneb see koolist – on seal moodne olla tark?

Sihikule võidakse võtta igaüks, kes on millegi poolest erinev. Täiskasvanute hulgas on samamoodi. Ikka oleneb sellest, kui tugev on üldine kollektiiv ja millest lugu peetakse.

Kõik sõltub kogu kooli haaravatest tegevustest, aruteludest ja kokkulepetest. Kuidas omavahel suhetakse – kas on okei, kui suhtutakse halvustavalt või kuidagi diskrimineeritakse.

Kas kiusatav on portreteeritav või on kiusamisobjektid juhuslikud?

Mina koolipsühholoogina ütlen, et täiesti terve ja kaetud vajadustega laps tegelikult ei lähe seda teed, et hakkab kedagi kiusama, alandama ja teisele inimesele piina valmistama. Sellel, kes kiusab, on ikka mingit sorti probleem. See, kelle ta ohvriks valib, võib olla täitsa suvaline. Need on väga keerulised lood. Me lähtume seisukohast, et see, kellele liiga tehakse, ei ole kunagi süüdi. Iga lugu tuleb aga eraldi lahti harutada – märgata ja tegeleda.

Kui laps on kalk ja käitumishäirega, siis ta läheb hullemaid asju tegema. Aga ma arvan, et kiusajat ja ohvrit ei saagi otseselt portreteerida. Võib-olla on tekkinud selline kujutluspilt, aga üldiselt demokraatlik suhtumine proovib seda ära hoida – ei öelda isegi enam “ohver”, kuna see ka stigmatiseerib teda. Ei ole hea rääkida ohvrist ja kiusajast, sest mõlemale on see halb.

Ma olen 20 aastat töötanud ja kiusamist uurinud. Mida paremini lapsed suhelda oskavad – inimeseõpetuse programmis on see ka esimesest klassist sees – ja mida rohkem neile eeskuju anda, seda paremini nad ka omavahel suhtlevad.

Räägime, et peame väärtustama õpetajat, aga kas peaksime mõtlema ka õpilase väärtustamise peale?

Muidugi. Kool on lapse pärast. Laps peab seal ennast hästi tundma. Õpetajad ei taha alati kuulata seda juttu, et laps on inimene. See on lapse õigustega seotud temaatika.

Tahetakse, et õpetaja märkaks kõiki ja kõike, ja seda me ka püüame. Vanasti oli 35 õpilast klassis, praegu on 25. Kuidas sa jõuad kõike märgata? See taandub õpetaja professionaalsusele ja persoonile. Kõik õpetajad ei suuda rööprähelda ja näha klassi tervikuna. On sellist tüüpi õpetajaid, kes tahavad tegeleda ühe asjaga korraga. Inimressurssi tuleks koolis kõvasti väärtustada.

Mis protsessid ja võimumehhanismid hakkavad lasterühmas  toimima ja kuidas säilitada klassis sõbralikku õhkkonda? Et ei tekiks kampu, liigseid teravaid jagunemisi jne.

Tuleb märgata. Kindlasti on esimene asi selle asja märkamine. Aga lapsed ju teavad, et kiusata ei tohi, see on jõudnud juba väärtushinnangutesse. Siis muutub kiusamine salajaseks ja võib toimuda nii, et täiskasvanud ei tea.

Kui laps kodus räägib, et teda on mingil moel kiusatud, siis loomulikult tuleb sellesse suhtuda tõsiselt. Sellest peaks ka õpetajaga rääkima. Võimalik, et me koolis seda ei näegi, sest tunnil on oma struktuur, seal on suhted paigas. Aga vahetunnis, enne ja pärast kooli, seal õpetajad ei saa ju reguleerida iga viimast kui sammu.

Kindlasti tuleb anda õpetajale märku, kui õpetaja ise ei näe. Aga kui õpetaja ise näeb, siis ongi eri rühmatööd, arutelud. Tallinnas on peaaegu igas koolis psühholoog või sotsiaalpedagoog. Nemad saavad teemat käsitleda süvendatult.

Mõnes riigis lüüakse pärast kuuendat klassi kollektiivid ja tugevad sõpruskonnad laiali, need lammutatakse. Aga see ei pruugi olla hea, sest ka sõpruskonnal on omad plussid.

Sõbraliku õhkkonna huvides ei tasu lasta tekkida liiga tugevatel puntidel, nende tegevust tuleks hajutada ning julgustada suhtlema ka inimestega väljastpoolt sõpruskonda. Sageli võiks vahetada pinginaabreid, tuleb teha rühmatöid, kus kogu aeg on eri rühmad, nii harjub iga laps tegema koostööd iga viimase kui klassikaaslasega.

Õpetajale on see raske, aga seda saab harjutada. Elus peab ju ka suhtlema erinevate inimestega. Aga kui lihtsamat teed minna, siis võibki olla nii, et ükspäev on kambad.

Pingelist õhkkonda leevendab oluliselt ka see, kui loobuda hinnete panemisest ja õpilaste järjepidevast kommenteerimisest. Samuti aitab kaasa loobumine autahvlitest ja kellegi pidevast esiletõstmisest.

Meil ei ole juba üheksa aastat koolis kuuenda klassini hindeid, õhkkond on väga rahulik ja sõbralik. Demokraatlik suhtumine on olnud meil juba paarkümmend aastat. Proovime teha nii, et õpilane õpib ise ja ka teadvustab, miks ta nii käitub.

Kas see ei pärsi pürgimise ja millegi saavutamise tahet?

Siin ongi vaidluskoht. Laps peab kogu aeg pürgima ja rassima – aga tegelikult, kas peab? Võib ju rahulikult ka areneda, miks ajada seda olukorda teravaks? Lapsel on niigi raske. Las ta areneb rahulikult omas tempos ja sõbralikus keskkonnas.

Kas kiusajatele kehtivad meie koolides piisavalt karmid ja selged karistused? Ameerikas on näiteks trahvid kiusajate vanematele jne.

Me ei kasuta kasvatuses enam sellist sõna nagu karistus. Räägime arengu toetamisest ja meetmetest.

Inimest tuleb aidata – ta on ju endaga hädas, kui teisi kiusab. Aidata tuleb nii last kui ka perekonda. Karistus kui selline ja direktori käskkiri on ainult äärmisel juhul, jääb see pigem sinna nõukogude aega.

Meil trahvi ei ole, aga mingid meetmed on – näiteks koolist eemaldamine äärmisel juhul, taunimine, vestlused jne. See kõik on olemas ja iga kool kasutab neid ise. Karistuse-sõna ei tahaks hästi kasutada, aga vahel on vaja siiski karistada. Kool on ikkagi kool, ta lihtsalt püüab olla sõbralikum ja demokraatlikum kui kunagi varem.

Kui sind kiusatakse või märkad, et kedagi kiusatakse

• räägi kiusamisest usaldusväärse inimesega – sõbra, õe või venna, klassikaaslasega;

• räägi kiusamisest või koolivägivallast oma vanematele;

• teata kiusamisest ja vägivalla juhtumist kooli töötajatele – klassijuhatajale, koolipsühholoogile, sotsiaaltöötajale, direktorile jt;

• pöördu Tallinna õppenõustamiskeskusesse (www.tonkeskus.ee): Lasnamäe filiaal (Martsa 2, 13915 Tallinn, tel 640 4938, 580 48259), Mustamäe filiaal (Vilde tee 120, 12618 Tallinn; tel 567 15802 – NB! koordinaator vastab ainult vastuvõtu ajal!);

• helista lasteabitelefonil 116 111;

• suuremate probleemide korral pöördu politseisse häirekeskuse telefonil 112.

Mihhail Kõlvart: Uuel kooliaastal peab Tallinn tegelema koolikiusamise probleemiga

Uuel kooliaastal tuleb Tallinna koolides tegeleda süvendatult koolikiusamise probleemiga ja see võimalikult suurel määral maha suruda, ütles linnapea Mihhail Kõlvart.

Kõlvart ütles, et kooliaasta algus on huvitav ja meeldiv aeg, kuid leidub ka neid lapsi ja noori, kellele kooliminek ei tee rõõmu – põhjuseks neid koolikaaslaste poolt ootav vaimne ja füüsiline vägivald. “Tallinnas on koolikiusamise vastu omajagu tehtud, kuid ka meie nõudlikkus kasvab,” mainis Kõlvart. “Koolikiusamine madaldab laste enesehinnangut, rikub õpitulemusi ja koolirõõmu. Ma tajun, et Tallinna linna haridusasutustes tuleks sel sügisel põhjalikult vaadata, mida me veel saame teha koolikiusamise mahasurumiseks.”

Linnapea sõnul pole koolikiusamise peatamiseks üht lahendust – on vaja astuda mitu sammu järjestikku ja olla järjepidev. “Programme on olnud, kuid nüüd peame ilmutama kiusamisvastaste meetmete puhul suuremat pühendumust ja järjepidevust. Peame noortele selgitama, et oma jõudu saab kasutada teiste kaitseks, mitte kellegi alandamiseks. Peame ka selgeks tegema, et koolis ei õpetata üksnes tähti ja numbreid, vaid sedagi, kuidas olla hea inimene. Ja ka seda, et kellegi tagakiusamisele tuleb alati vahele astuda. Sõnaga, ja kui vaja, siis teoga – möödavaatamine tuleb välistada. Oluline on, et kiusaja ei leiaks oma tegevusele heakskiitu ülejäänud klassikaaslastelt.”