Psühholoog: lapsele ei pruugi kahe kodu mudel parim olla

Pooleks jagatud hooldusõigus võib sobida hästi vanematele, kuid mitte alati lapsele, ütles Tallinna perekeskuse psühholoog Eve Kintsiraud

Pilt: Albert Truuväärt

Psühholoog: lapsele ei pruugi kahe kodu mudel parim olla

Sirje Rattus

Pooleks jagatud hooldusõigus võib sobida hästi vanematele, kuid mitte alati lapsele, ütles Tallinna perekeskuse psühholoog Eve Kintsiraud

"Kui üks vanem on näiteks töö tõttu perest palju eemal olnud ja laps on teda näinud vaid harvadel hetkedel, siis on mõistetav, et lapsel on elu temaga raske ette kujutada," ütles Tallinna perekeskuse psühholoog Eve Kintsiraud.

Kuidas 50/50 hooldusõiguse mudel lastele mõjub, jäi Laura Mere uurimuses vaatluse alt välja, kuid ta mainis, et vanemate hinnangutest tuli välja, et reeglina olid lapsedki taolise elukorraldusega rahul. "Eks vanemad ju arvestasid lapse soovidega ka. Ja kui laps ikka ütles, et täna ta ei taha teise vanema juurde minna, siis ei olnud nii, et röökiv laps surutakse üle ukse, nagu seda juhtub neis peredes, kus kohus on kindla suhtluskorra määranud, sest vanemad ei ole omavahel kokkuleppele jõudnud."

Lastekaitsetöötajad on maininud, et lapse psüühikale ei ole selline mitme kodu vahet pendeldamine hea.

Tallinna perekeskuse psühholoog Eve Kintsiraud tõdes, et Eesti lahutajate seas tuleb 50/50 ajajaotuse mudel  järjest sagedamini aruteluks.

Tema sõnul on sellise mudeli puhul lapse jaoks nii plusse kui ka miinuseid. "Lapse kasu on see, et ta saab võrdse kogemuse nii emaga kui ka isaga kasvades. Vanemad jällegi saavad mõlemad osaleda lapse elus ja tegemistes nii argipäeviti kui puhkepäevadel," rääkis Kintsiraud ja lisas, et sellise elukorralduse juures tuleb mõlemal vanemal siiski päris kõvasti pingutada.

"Mida väiksem on laps, seda suurem on vanema vastutus lapse riietuse, kooli- või mänguasjade ja  trenniriiete olemasolu eest. Lapse jaoks võib esialgu olla pingeline kohaneda kahe kodu erinevate reeglitega. Kui ekspartnerid teevadki pingutusi, et reegleid ühtsustada, siis kõiges ja alati see siiski ei õnnestu."

Mingi aja hästi toiminud 50/50-suhe võib ühel hetkel lakata töötamast või selle jätkumine võib tähendada perele päris ränka pingutust. "Toon näite perekonnast, kus vanemad on lahus ning laps läheb sellel sügisel kooli. Siiani on lapsega olemine jagatud võrdselt ja vanematevaheline suhe on olnud  koostöövalmis ja sõbralik," rääkis  Kintsiraud.

"Vanemad mõistavad, et kooliskäivale lapsele  on selline elukorralduse jätkumine keerukas ning ühe põhikodu määramine  oleks lapsele lihtsam. Kuid kumbki vanem ei kujuta ette, et ta jääks n-ö nädalavahetuse vanemaks. Mõlemad tahaksid osaleda lapse õppimises ja elus. Samuti ei saa jätta otsuse tegemist lapse kanda – tema on selleks liiga noor. Laps tahab olla lojaalne mõlemale vanemale ja ühe eelistamine võib tekitada lapses tunde, et ta on teise vanema reetnud."

Psühholoog tõi teisegi näite, mille puhul ühe põhikodu mudel sobiks lapsele paremini. "13-aastane poiss elab pool aega emaga Mustamäel ning pool aega isa juures Kiili vallas, koolis käib Mustamäel. Suurem osa poisi sõpradest on linnas ning  isa juures olles tunneb ta end üksikuna. Teismelise arvamust tuleks kindlasti arvestada ja anda talle võimalus ise otsustada ja valikuid teha."

"Tundub, et 50/50 mudel saab kõne alla tulla suhteliselt  rahumeelsete  lahkuminekute korral, kus lahutus on mõlema poole poolt aktsepteeritud ja mõistetav," nentis Kintsiraud. "Kui üks täiskasvanu lahutusest emotsionaalset  traumeeritud saab, siis võib lapsel olla raske «õnnetut» vanemat üksi jätta ning elada teise juures, kes piisavalt hästi toime tuleb."

Laadimine...Laadimine...