PSÜHHOLOOG: lase leinaval lapsel oma kurbus välja valada!

"Tihti arvavad inimesed, et lein on ainult lähedase surmaga seotud," rääkis leinanõustaja ja koolitaja Meeli Laane. "Tegelikult võib aga laps leinata ka siis, kui tema vanemad lahutavad. Lapse elurutiin muutub palju, kui ühe vanemaga enam kogu aeg koos ei olda. Leinareaktsioone võib esile tulla, kui laps lasteaia lõpetab ja kooli läheb. Sest tema igapäevane elu ja sõpruskond muutuvad kardinaalselt. Olulise senise päevarütmi muutuse tõi kaasa pandeemia."

Pilt: Rene Suurkaev

PSÜHHOLOOG: lase leinaval lapsel oma kurbus välja valada!

Kai Maran

"Tihti arvavad inimesed, et lein on ainult lähedase surmaga seotud," rääkis leinanõustaja ja koolitaja Meeli Laane. "Tegelikult võib aga laps leinata ka siis, kui tema vanemad lahutavad. Lapse elurutiin muutub palju, kui ühe vanemaga enam kogu aeg koos ei olda. Leinareaktsioone võib esile tulla, kui laps lasteaia lõpetab ja kooli läheb. Sest tema igapäevane elu ja sõpruskond muutuvad kardinaalselt. Olulise senise päevarütmi muutuse tõi kaasa pandeemia."

Lapse leina võib põhjustada ka sünnipäevale kutsumata jätmine, vanemate lahutus, lemmiklooma surm, kolimine uude kohta ja sõpradest ilma jäämine. Lein muudab väiksemad lapsed tõrksaks või endassetõmbunuks ning teismelised mässumeelseks. Abiks on siin harjumuspärane rutiin, käelised tegevused, sport ja lapse huviga ärakuulamine.

Pereterapeut Maire Latvala rääkis, kuidas lapse lein võib ootamatul kujul välja lüüa. "Peres jäi 7-8-aastane tüdruk ema vähihaiguse tõttu temast ilma," lausus ta. "Tundus, et laps käitub normaalselt, nagu tavalised lapsed. Teismelisena aga lõi tema lein välja uuel moel. Isa leidis sel ajal uue naise ja tüdruk hakkas kasuema vastu võitlema, sest too ei olnud tema ema moodi. Lapse lein muutus kogu tema arengu osaks, sest kõik olulised sündmused, näiteks kooli lõpetamine, tuletasid meelde talle tähtsa inimese puudumist. Pulmad – ema pole minuga siin! Lapse sünd! Lein kandus eri etappidena läbi elu. Lapse lein kestab tihti kauem kui täiskasvanul."

Neli kaotust järjest

MTÜ Quo Vadis juhatuse liikme, psühholoog Margus Veemi sõnul võib lapsevanemale leinavast lapsest märku anda tema muutunud käitumine. "Lapsed annavad oma murest märku eri moel. Osa tõmbub endasse, osa võib hakata vägivaldselt käituma," rääkis Veem. "Kui lapse käitumises midagi oluliselt muutub, on see märk, et midagi on teisiti. Näiteks laps, kes tavaliselt heameelega koristada aitab, on trotslik ja tõrges ega soovi teha ühtegi kodutööd, mida varem tegi. Juba see võiks panna lapsevanema mõtlema, mis on juhtunud, et laps niimoodi käitub. Küsimus on, kas selline käitumine jääb püsima või ei. Püsivama pöörde teinud käitumine on lapsevanemale märgiks, et midagi tõsist võib olla lapse elus juhtunud."

Et vanema kaotusega paremini toime tulla, soovitab Latvala võimalikult palju kurvale sündmusele eelnenud elukorraldust säilitada. "Lähedastelt eeldab lapse lein märkamist. Võib juhtuda, et pere ei suudagi lapsega tegeleda, sest on ise oma leinaga hädas. Läheb meelest, kas keegi on üldse talle sooja sööki teinud või tema kooliasjade üle valvanud. Igapäevase rutiini säilitamine on aga väga tähtis. Nii lastel kui ka täiskasvanutel on soovitav koolis või tööl käimist jätkata. Lähedase kaotanud perel võib tulla vajadus kolida väiksemasse elamisse, sest majalaenu ei suudeta enam maksta. Laps aga kaotab kolides lisaks vanemale ka elukoha, senise kooli ja tutvusringkonna. Neli väga suurt kaotust järjest! Nii et kui tekib elukoha muutuse vajadus, siis peaks edasisi samme ajas võimalikult hajutama. Ja kui tõesti on vaja lõpuks kolida, peaks kaasa võtma kõik lapsele armsad mänguasjad, tekid ja padjad."

Leinanõustaja ja koolitaja Meeli Laane sõnul võib lapse leina põhjustada igasugune järsk elumuutus. "Tihti arvavad inimesed, et lein on ainult lähedase surmaga seotud," rääkis Laane. "Tegelikult võib aga laps leinata ka siis, kui tema vanemad lahutavad. Lapse elurutiin muutub palju, kui ühe vanemaga enam kogu aeg koos ei olda. Leinareaktsioone võib esile tulla, kui laps lasteaia lõpetab ja kooli läheb. Sest tema igapäevane elu ja sõpruskond muutuvad kardinaalselt. Olulise senise päevarütmi muutuse tõi kaasa pandeemia."

Ära tundeid alla suru!

Laane sõnul on lein ja kurbus elu loomulikud tunded, mida alla suruda ei tohiks. "Näiteks sureb lapse lemmikloom, laps on kurb ja vanemad üritavad teha kõik selleks, et lapse kurbus kaoks," selgitas ta. "On ju väga raske näha oma last kurvastamas ja nii lubatakse võtta uus lemmikloom, kuid emotsionaalset sidet ei saa asendada. Kindlasti ei tasu püüda lapse muret leevendada lohutusega, et sellise asja pärast muretseda ei tasugi. Võti on südamega kuulamises. Isegi kui mõistusega ei saa aru, miks laps on endast väljas, vihane või kurb ja eelistab endasse tõmbuda, tuleb olla lihtsalt tema jaoks olemas. Lapsel on vajadus oma emotsioone jagada hukkamõistu kartmata. Kuulamine on aga oskus, mida vanemad pahatihti ei valda."

Näiliselt passiivne ärakuulamine ei pruugi sugugi tähendada kõigega leppimist. "Laps on eraldi maailm, eraldi saar, millele peaksime uudishimuga lähenema," rõhutas Laane. "Last kuulata ja tema sisemaailma tajuda on tegelikult väga põnev! Kuulamine ei tähenda sugugi, et lapsega tuleb kõiges nõustuda ja tema tahtmise järgi talitada. Kogemus, et keegi meid kuulab ega asu kohe muret leevendada püüdes seda tahaplaanile suruma, on ülimalt tervendav. Kuulata tuleb südamega, kohe hinnanguid andmata või analüüsimata! See lubab lapse emotsioonidel esile tulla. Vastasel juhul jääb kasvõi agressiivnegi tunne lapse kehasse ja vallandub muul moel. Kes on kasvatamata laps? See on laps, keda pole kuulatud. Paraku on sageli nii, et laps reageerib millelegi ja meie aju hakkab automaatselt meie oma loost seoseid otsima. Kuid kuulamise põhiline oskus on mitte kuulata iseenda lugu, vaid kogu tähelepanu tuleks suunata lapsele."

Enne mõtle, siis ütle

Kriitilises olukorras aitab vanemal rahulikuks jääda ka sügav hingetõmme. "Tuleb ise kõigepealt kolm korda rahulikult sisse ja välja hingata ehk siis maha rahuneda," soovitas Veem. "Sest lapse äkiline käitumine võib vanemaski negatiivseid tundeid tekitada. Esmalt tuleb oma rahulik olek tagasi saada. Parema tulemuse annab see, kui lasta nii endal kui ka teisel maha rahuneda. Ehk kümme minutit või pool tundi, olenevalt lapsest. Ja siis juba koos lapsega püüda olukorras selgusele jõuda. Küsima peaks, miks tavaliselt heameelega lauda katta aidanud laps nüüd ärritunult teise tuppa pageb. Ja anda omalt poolt märku, et see paneb vanema muretsema, mis juhtunud on. Oskus on kuulata, mida laps juhtunu kohta ütleb. Sel juhul vaevalt et olukord ukse paugutamisega lõpeb.  Laps tunneb, et teda kuulatakse ja tal on tugi. Tal on side ja lootus. Sellisel juhul ärarääkimine annab jõudu juurde ja mõjub teraapiliselt."

Ka ühe pere lapsed võivad leinates vajada sootuks erinevat lähenemist. "Iga laps leinab väga erineval viisil, isegi ühe pere lapsed," ütles Laane. "Üks võib leinaga näiliselt kergesti toime tulla, teine enesesse tõmbuda, soovimata kellegagi suhelda. Torkida sel juhul ei tasu, sest see võib last veelgi rohkem kinni lükata. Kõige olulisem on olla lihtsalt ise füüsiliselt läheduses olemas. Mina nimetan seda ruumi hoidmiseks. Kui laps soovib sinuga oma muret jagada, oled kättesaadav. Kui ei soovi, siis seegi on täiesti normaalne. Suure emotsionaalse muutuse korral on väga oluline hoida senist harjumuspärast rutiini. Kui midagi jääb samasuguseks, aitab see muutunud olukorraga paremini toime tulla. Ka pandeemia olukorras on väga oluline, kui laps saab taas harjumuspärase huviga tegeleda. Tähtis ongi aru saada, mis last vaevab, millest ta puudust tunneb ja mida taga igatseb. Näiteks võib kriisioludes koduõppel laps tunda igatsust sõprade järgi."

Vahepeal ka lõbusamad hetked

Suhetega seotud muresid võib olla juba väikelapsel. "Näiteks keegi jättis lapse sünnipäevale kutsumata. Või on õpetaja olnud lasteaias lapse jaoks ebaõiglane ja laps ei oska seda  ise väljendada," ütles Neem. "Mõni laps ongi tundlikum täiskasvanute kaheldava käitumise suhtes, teistes võivad trotsi ja viha tekitada kaaslaste solvangud. Mõni unustab pahameele varsti, teisel võib solvumine kesta päevi ja nädalaid. Iselooomud on erinevad.

Latvala sõnul leinavad väiksemad ja suuremad lapsed eri viisil.  "Kui tüdrukud nutavad, siis poiste allasurutud pisarad võivad avalduda käitumisprobleemides ja halvenenud hinnetes," rääkis ta. "Või vastupidi – endine looder muutub korralikuks. Eelkooliealised muutuvad leinates sageli agressiivseks või kartlikuks. Last valdab äng, tavalised on unehäired ja õudusunenäod. Võib tekkida taandareng beebilikuma käitumise suunas – näiteks hakkab kõndiv laps taas roomama või uuesti alla pissima. Algklasside lapsed püüavad kaaslaste ees kurbusest üle olla, kuigi hirm ja kurvastus on väga suur. Tegelikke tundeid näitavad nad vaid turvalises keskkonnas usaldusväärsele inimesele. Teismeliste lein on aga on juba tugevalt seotud protestiga, otsides iseseisvust. Teismeline võib püüda leinast üle saada ka uimasteid tarbima hakates."

Jagatud lein aitab Neemi sõnul lastel uue olukorraga kohaneda. "Leinaga kaasnev kurbus ja mure aitavad inimesel uues olukorras, kus lähedast olendit pole, toime tulla. Võiks koos meenutada, kui tore oli koera või kassiga koos olla, ja talle pai teha," tõi Neem näite lemmiklooma kaotusest. "See aitab kurbusega toime tulla.  Aitab see, kui vanem lähedase inimesena püüab olukorda mõista ja olla lapse jaoks olemas. Kurbus on täiesti vajalik ja loomulik tunne, mis on inimesel kaasa antud, et muutunud olukorras toime tulla."

Latvala lisas, et laste lein on triibuline, mitte ainult musta värvi. "Vahepeale mahuvad ka lõbusamad hetked, laps mängib ja möllab ringi, kuid turvaisiku leides paiskab endast välja kogu negatiivsuse."

Et lapsed leinaga paremini toime tuleks, korraldatakse ka leinalaagreid. Enne laagrisse minekut on aga vaja lapsele aega anda. "Laste leinalaagris osalemiseks peaks kurvast sündmusest soovituslikult vähemalt kuus kuud möödas olema, vastasel juhul võivad liigteravad šokireaktsioonid asjale kahjuks tulla," selgitas Latvala.  "Leinagruppe on ka täiskasvanuile. Igasugune mõõdukas füüsiline liikumine aitab depressiooni korral nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Lastele tuleb pakkuda rohkem aktiivset tegevust, näiteks joonistamist või savist voolimist."

Laste kuulamisel pea meeles:

• Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib.

• Võta lapse juttu tõsiselt. Ole valmis kuulama ka kõige hullemat.

• Õpi taluma vaikust ja pisaraid.

• Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb. Ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on lõpetanud oma jutu.

• Lapsel on vaja rohkem aega.

• Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, nadvajavad sõnu. Aita teda.

• Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.

• Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vasta.

• Leina puhul saad abi nt www.meelilaane.ee Leinalaagrite infot saab nt lehelt lastekriis.ee või telefonil 506 9658.

Laadimine...Laadimine...