PUUSTUSMAA: Igaüks võib ühel päeval osutuda mittevajalikuks

"Ei pea ostma miljonite eest kolme tanki. Kui panna see raha haridusse, tervishoidu ja kultuuri, siis on see rahvas palju tervem, palju tugevam kui nende kuradi kolme tankiga," räägib oma vastsest filmist "Rohelised kassid" režissöör Andres Puustusmaa.

Pilt: Scanpix

PUUSTUSMAA: Igaüks võib ühel päeval osutuda mittevajalikuks (4)

Ivo Karlep

"Ei pea ostma miljonite eest kolme tanki. Kui panna see raha haridusse, tervishoidu ja kultuuri, siis on see rahvas palju tervem, palju tugevam kui nende kuradi kolme tankiga," räägib oma vastsest filmist "Rohelised kassid" režissöör Andres Puustusmaa.

PÖFF-il esilinastunud filmi peategelased on kaks vana pätti. Tõnu Kargu mängitud Markus ja Sergei Makovetsky Eduard on enamuse oma elust trellide taga veetnud, ja kui nad lõpuks vabadusse pääsevad, on maailm tundmatuseni muutunud. Meeste pikaaegsed unistused saavad kõva põntsu, neid pole kellelegi vaja, nad rikuvad kõikjal kõik ära ning ei kohane ühiskonna normidega.

Mis on selle filmi sõnum ja miks te selle üldse ette võtsite?

Ühel hetkel võib juhtuda – annaks jumal, et mitte –, et ükskõik kes meist võib osutuda roheliseks kassiks ehk mittevajalikuks inimeseks. Film uurib, kas on tõesti olemas mittevajalikke inimesi. Ma üritasin selle filmiga mitte anda hinnanguid. Küll aga tahan vaatajale meelde tuletada, et meie ümber on inimesed, keda peaksime mõistma, mitte kuhugi lahterdama. Rohkete hinnangute andmine kellegi või millegi pihta on meie hapras ühiskonnas pehmelt öeldes tülgastav. Ükskõik, kes inimesed ka ei ole, kas või mingisugused pätid või jobud, kõigil on empaatia teiste suhtes. Neil on süda, nad on inimesed, see on kõige tähtsam.

Kas kino saab olukorda parandada?

Kui see film puudutab inimesi selle koha pealt, siis olen ma väga-väga õnnelik. Kui ei puuduta, eks siis tuleb edasi töötada. Ma ei jäta, ma olen selline kaabakas, kes tahab ikka kino teha ja seda asja edasi ajada.

Kas Eestis filmide tegemine on üle oma naba ponnistamine, sest meil on selleks nii vähe ressursse?

Tõesti, Eestis antakse filmile vähe raha. Sellest, mis antakse keskmise Eesti filmi jaoks, võiks ju ka jätkuda, kui seda ei raisataks nii palju. Raiskamine tähendab, et tegijatel on kodutöö tegemata. Ma ei ütle, et ma olen kinos kunstnik, pigem käsitööline, aga ma tahan kunagi kunstnikuks saada. Käsitööd ma tean ja oskan ja selle tegemiseks ei pea alati olema miljoneid. Aga need, kes meid aitasid, on küll tänu väärt – Eesti filmiinstituut, Kultuurkapital ja Tallinna linn, see oli meile sõna otseses mõttes suureks abiks. Meil on üldse viis toetajat. Meil ei ole sellist "tapeeti", kus oleks kümneid firmasid.

Kas meie näitlejad on kino jaoks tänuväärne materjal?

Näitleja on näitleja siis, kui ta on pühendunud. Ja pühendunud näitlejatega on kõik võimalik. Meil neid on. Nii et näitlejate poolest võiks siin küll filme teha, kui oleks ainult lahkeid toetajaid, nagu näiteks ka Tallinna linn. Kui saadaks aru, et filmi toetamine, see on tegelikult investeering tulevikku. Me saame sinna paremasse tulevikku jõuda ikka oma kultuuriga. Ei pea ostma kolme tanki miljonite eest. Kui panna see raha haridusse, tervishoidu ja kultuuri, siis on see rahvas palju tervem, palju tugevam kui nende kuradi kolme tankiga.

Kuidas hindate peategelaste osatäitmisi?

Mul on ülihea meel, et Tõnu Kark ja Sergei Makovetsky teevad kaasa. Tõnu ei ole juba aastaid ei kinos ega teatris suurt rolli teinud. Aga see on ausalt öeldes üks häbematu asi. Raisatakse sellist talenti. Ta on praegu nii heas vormis, et ta lausa peab olema nähtav ja tegema. Nii heal näitlejal ei tohi lasta jääda jõude seisma. Need mehed kahekesi on selles filmis nii suurepärased, et ma olen selle üle väga õnnelik.

Olete öelnud, et pole päris oma filmi veel teinud. Kas nüüd on siis olukord teine?

Ma arvan, et nüüd on algus tehtud selle kõutside filmiga. Mind on õpetatud ja harjutatud päris maast madalast jälgima elu ja inimesi. Näitleja ja lavastaja ametis peab oskama jälgida. Ma näen enda ümber ära kõik, mis toimub. Maailmas on tehtud palju filme vanematest meestest, aga see film ei ole rõhuga vanematel inimestel. See on hoopis teine asi.

Olete kaua töötanud Venemaal. Mis on sealse kino eripära ja milliste probleemidega filmitegijad seal tegelevad?

Seal on kõik suurem ja võimsam, aga paljuski on tegemist propagandaga. Nimetagem neid tellimistöödeks või kuidas tahes. Muidugi ei taha ma anda mingit hinnangut, küll aga tahan ma kõigest hingest, et autorikino kui selline säiliks. Ma ei pea siin silmas sellist kunsti, millest keegi aru ei saa. Kino peab puudutama inimest, see peab teda kuidagimoodi ikka kõnetama. Mul on nüüd Venemaal töötamisega poolteist aastat pausi olnud, selle ajaga võib palju ka muutuda.

Eesti kinos on probleemid, mis puudutavad inimest, samad, kuna inimesed on oma põhiolemuselt kõikjal sarnased. Ma arvan, et filmitegijad ei peaks mitte kuskil olema mingi ideoloogia või etteantud ideede teenistuses. Muidugi võib teha ka poliitilisi filme või tuua filmi poliitikat, aga kino ei peaks poliitikasse sekkuma või kuidagi poliitikale hinnangut andma.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...