Raehärra ei tohtinud kingituseks võtta rohkem kui toop veini

Keskaegne Lübecki õiguse koodeks ütles, et "ükski raehärra ei tohi vastu võtta kingitust asjas, mis puudutab linna või kohut". Ja seda pidi iga raehärra tõendama oma vandega.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Raehärra ei tohtinud kingituseks võtta rohkem kui toop veini (2)

Ivo Karlep

Keskaegne Lübecki õiguse koodeks ütles, et "ükski raehärra ei tohi vastu võtta kingitust asjas, mis puudutab linna või kohut". Ja seda pidi iga raehärra tõendama oma vandega.

Tänapäeval võitleb linn oma ametnike korruptsiooniga sisekontrolli abil, mis oli jälile jõudnud ka TLT-s remondiäriga sahkerdanud töötajale Jaanus Vingile. Hiljuti käis linnapea Taavi Aas välja mõtte luua korruptsioonivastase võitluse programm. Kuidas aga raad vanadel aegadel iseenda ausaks jäämise eest hoolitses? Teatavasti kinnitas Taani kuningas Erik Adraraha 15. mail 1248 Tallinna kodanikele Lübecki linnas kehtinud õigused, mis määras meie linna ja hiljem ka riigi õiguskorra alused sajanditeks.


Saatuslik puuvillalast


Lübecki õiguse koodeks ütles, et "ükski raehärra ei tohi vastu võtta kingitust asjas, mis puudutab linna või kohut". Seda, et nii ei tehta, pidi iga raehärra tõendama oma vandega. Raehärradel lubati kingitusena vastu võtta mitte rohkem kui üks toop veini. Ilmselt kulus see ära asjade arutamisel, kuid ei tohtinud tehtavaid otsuseid kuidagi kallutada. Samuti ei võinud lähedased sugulased – isa ja poeg või kaks venda – olla korraga raehärrad. Õiguskoodeks ütles siiski, et kui üks vend või isa ehk siis poeg sureb või peaks raest lahkuma, "siis võib küll teise raadi võtta, kui ta seda väärt on".


Niimoodi püüti juba aastasadu tagasi ära hoida võimu kuritarvitamist. Koodeks kaitses ka raehärrasid, kes võisid õigeid otsuseid tehes pahalaste viha alla sattuda, öeldes, et kui keegi kohtleb halvasti linna teenistuses olevat raehärrat, olgu sõnades või tegudes, siis peab ta selle eest maksma talle hüvitust kuuskümmend killingit. Ja lisaks pidi raehärra solvaja maksma linnale kolm marka hõbedat ning kõigile teistele raehärradele veel pool naela lisaks.


Kuigi raehärrade valikul kehtis üsna range kord, teame hilisemast ajast juhtumeid, mil ka nemad andsid järele kiusatusele saada pettusega tulu. Tallinna linnaarhiiv tutvustas üht juhtumit, mis juhuse tõttu sepitseti just sellessamas majas Tolli tänav 8, kus arhiiv ise praegu asub. Kaks sajandit tagasi paiknes seal Tallinna sadamatolli kontor.  


Selle 1817. aasta tolliafääri üks peategelane oli tollane Tallinna raehärra Diedrich Rodde III, kes oli üsna prominentne tegelane. Rodde oli Tallinna teatrimaja ehitamise aktsiaseltsi tegevust juhtiva komitee liige ning aktsiaseltsi osanik. Teda on isegi teatri metseeniks nimetatud. 1813. aastal sai  temast vabamüürlaste Tallinna Isise looži meister. Ta oli Tallinnas tegutsevate Prantsuse kaupmeeste komisjonär ja Ameerika Ühendriikide konsul Tallinnas. 1809. aastal sai ta Suurgildi vanemaks ja juba järgmisel aastal valiti Tallinna raehärraks. Mingit majanduslikku kitsikust tal polnud, et petuteele asuda. Nn õpetatud raehärrana oli tema aastapalk 328 rbl 33 kopikat, kui aga naturaaltasuna antud rukis juurde arvata, siis oleks see rahalises väärtuses olnud umbes kaks korda suurem.


Kahtlusaluste varale arest


17. aprillil 1817 laaditi Tallinna sadamas maha Inglise laeva Alert puuvillalast. Selle pidid Peterburisse edasi toimetama Tallinna kaupmehed Dietrich Rod-de ja Peter Gottlieb Lohmann. Kaupmehed koos kõrgete tolliametnikega koostasid võltsitud tollideklaratsiooni, millele saksa keelt mitteoskav inglise laevakapten ka alla kirjutas. Nii taheti riigilt välja petta 100 000 rubla. See oli väga suur raha, sest näiteks ka linnakassa aastane sissetulek oli väiksem – 97 460 rubla. Raha jagamise osas lepiti kokku, kuid keegi madalama astme tollitöötaja andis asjast võimudele teada. Sama aasta juunis arreteeriti esimesed kahtlusalused, kuid kolm neist olid juba välismaale põgeneda jõudnud. Rodde jäi esialgu siiski vabadusse.


Augustis saabus Tallinna Vene impeeriumi senati erikomisjon tolliafääri uurima ja detsembris arestiti kõigi 29 kahtlusaluse varad ja raha. Kõrge komisjon uuris asja Tallinnas terve aasta.


Järgmise aasta lõpuks esitati uurimistulemused Vene senatile. 11 tolliametnikku tunnistati süütuks ja nende varad vabastati aresti alt. 18 süüdimõistetut, kelle seas olid ka Tallinna tolliameti direktor parun Peter von Bellinghausen ja tollilao pakkhoone ülevaataja parun Friedrich von Dankmann, ootas oma saatust, mille üle otsustasid Vene senat ja riiginõukogu.


Uurimise all ja afääri segatud Dietrich Rodde sugulaste ja hõimlaste hulgas olid tema väimees Peter Gottlieb Walter, ka Isise liige, ning tema onu pojapoeg ja hilisem väimees Johann Christian von Wistinghausen, kes mõlemad olid ametis Rodde kaubakontoris. Süüdi tunnistatud tolliametnike hulgas olid aga Dietrich Rodde naiseõdede mehed Pavel Jakovlev ja Christoph August Gabler. Viimane on ajalukku jäänud siiski mitte korrumpeerunud tolliametnikuna, vaid pigem muusikaõpetaja, pianisti ja heliloojana. Üheks suuremaks süüdlaseks peetud Rodde poesell Adolf Gottlieb Riesenkampff pääses põgenema ja mõisteti süüdi tagaselja. Oma elukohast oli jalga lasknud kokku kolm meest, keda ootas tagaseljaotsus.


Venemaa asemel Kuressaarde


Kui kohtuotsus lõplikult kinnitati, mõisteti süüdi üheksa  Tallinna kaupmeest ning kaheksa tolliametnikku, kes kõik saadeti Siberisse asumisele. Koos sellega kaotasid kõik kohtualused oma aadlitiitlid ja väljateenitud teenistusastmed. Mitmed neist ei võinud pärast asumist enam Tallinna tagasi pöörduda ega edaspidi riigiameteis töötada. Suurgildi kaupmehele Gotthard Johann von Barothile esialgu määratud kehaline karistus enne asumisele saatmist siiski tühistati.


Dietrich Rodde kaotas kohtuotsuse alusel oma "hea nime" ja pidi samuti Siberisse asumisele saadetama. Ometi läks tema puhul asi veidi teisiti. Siberi asemel saadeti endine "auväärt raehärra" asumisele hoopis Saaremaale Kuressaare linna. Kuidas see nii juhtus, on jäänud selgusetuks. Rodde oli 57-aastane, selle aja kohta juba üsnagi elatunud mees. On arvatud, et tänu oma tutvustele ja rahale õnnestus tal korraldada veel üks võltsing. Asumise kohaks määratud Orenburgi nimes asendati tähed nii, et ta sattus kümneks  aastaks politsei järelevalve alla hoopis Arensburgi ehk Kuressaarde. Näib ka, et Roddel õnnestus osa oma Tallinna varadest alles hoida. Rodde väimehel Peter Walteril aga läks kohtuotsusele vaatamata korda Siberi asemel kuidagi politsei järelevalve all Tallinna elama jääda.


Kui Diedrich Rodde asumise aeg lõppes, ei võinud ta ometi kodulinna tagasi pöörduda. Ta hakkas koos naisega elama Pärnus, kuhu nende vahepeal täisikka jõudnud poeg Alexander Hermann oli kaupmehena elama asunud.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...