Raehärra poeg sattus vangitorni, sest keeldus neiuga abiellumast

Roimar poodi keskaegses Tallinnas avalikult üles, aadlimeestest kurikaeltel aga lõi timukas pea maha, sest seda peeti auväärsemaks karistuseks kui poomist. Vanasti mõisteti õigust nõnda nagu vanaisad ja vanaemad olid seda kogu aeg teinud ehk tava järgi.

Ajalugu

Raehärra poeg sattus vangitorni, sest keeldus neiuga abiellumast

Ivo Karlep, Rene Suurkaev

Roimar poodi keskaegses Tallinnas avalikult üles, aadlimeestest kurikaeltel aga lõi timukas pea maha, sest seda peeti auväärsemaks karistuseks kui poomist. Vanasti mõisteti õigust nõnda nagu vanaisad ja vanaemad olid seda kogu aeg teinud ehk tava järgi.

Linnamuuseumil on käimas ekskursioonid "Kriminaalne Tallinn", kus Kiek in de Köki torni külastusjuht Peeter Talvar juhatab huvilisi kuritegude ja karistustega seotud paikadesse ning jutustab kunagisest õigusemõistmisest.

Vanasti mõisteti õigust nõnda nagu vanaisad ja vanaemad olid seda kogu aeg teinud ehk tava järgi. Tavaõigus tähendas, et kui sa olid toime pannud mõrva, siis võisid selle heastamiseks tasuda ka rahaga, kui jõudsid teise poolega kokkuleppele. Keskajal lahendati väga palju väiksemaid kuritegusid inimeste endi vahel. Omavahel lepiti kokku, kuidas kahjud heastada. Ühiskond oli väike, linlased käisid nii ametialaselt kui ka isiklikus elus väga tihedalt läbi. Toimis omamoodi naabrivalve, mis püüdis igasugused pahateod lämmatada juba eos.
Samas oli Tallinnale jt keskajal tekkinud uutele linnadele kõige olulisem ikkagi linnaõigus. Tallinn sai oma linnaõiguse teatavasti 15. mail 1248. Linnaõigus anti linnale sellepärast, et reguleerida suhteid linnaelanike vahel, anda neile õiguslik kaitse ja hoida kontakte emamaa ja uue linna vahel. Tallinnale annetatud Lübecki õigus kaitses kõige enam elanike vara, selle kohta on õiguses kõige rohkem artikleid.

Timukas jälgis, et piinatav ei sureks

Kõige rängemateks kuritöödeks peeti läbi aegade tapmisi. Alati karistati surmanuhtlusega röövmõrvu ja abikaasa tapmist. Aga samas peeti keskajal väga rängaks kuriteoks ka kirikuvargust, mille eest oli samuti ette nähtud surmanuhtlus. Väiksemate  kuritööde, nagu varguste eest, pandi tegija tihtilugu häbiposti ehk kaaki. Neid kaake oli Tallinnas kaks. Üks oli eriti käidavas kohas Raekoja platsil, kus aeti ühiskondlikke asju ning toimetati kohtupidamisi.

Kui keskajal keegi tundis, et talle on liiga tehtud, pidi ta tulema raekoja ette ja hüüdma. Siis tuli raesõdur, kutsuti kohtufoogt ning asja uuriti. Nii mõnigi asi lahendati veerand tunniga ja määrati trahv või ihunuhtlus või mõlemad. Tõsisemate juhtumite puhul võeti pahategija kinni, pandi raevanglasse ja toodi pärast kohtu ette. Ja siis võisid karistused olla karmimad.

Üks veskikivi Raekoja platsil tähistabki kohta, kus asus läbi aastasadade, juba 14. sajandist peale, suur häbipost. Sellele paigutati mõnikord ka soontega tool, millel pahategijal oli väga ebamugav istuda, ta pidi seal tundide kaupa viibima, käed-jalad ketiga ümber posti kinni pandud. 200 aastat tagasi võeti suur häbipost Raekoja platsilt maha ja viidi turule, aga sealgi jäi ta ajale jalgu ja koristati viimaks ära. Suurest häbipostist on alles jäänud ainult selleks kujundatud mehe pea, mis on suurem kui inimese oma. Kaak kujutas endast nelja või viie meetri pikkust mehekuju, kes hoidis ülestõstetud käes vitsakimpu. Nii hoiatas see kõiki halvale teele kaldumast.

Raekoja platsil oli ka väike kaak ja selle kaelarõngad on raekoja küljes ilusti säilinud. Turistid armastavad väga ennast sinna kinni panna ja pilti teha. Suurest kaagist on esimesed andmed juba 1330. aastatest. Kaaki võidi inimene kinni panna lausa paariks päevaks. Keskajal oli väga oluline inimese au. Kui sa olid kaotanud au, ei tähendanud enam midagi, et sul võis olla palju raha. Sa ei olnud enam keegi. Ka väiksemate kuritegude eest karistati nii, et lõigati sul ära nina või kõrvalest. Aga sellist asja nagu mujal Euroopas, et löödi maha kas terve käsi või ainult labakäsi, Tallinnas ei tehtud. Tallinnas ei sandistatud inimesi.

Linnaelanikke oli vähe ja santi pidi ju linn toitma. Kui keskajal karistati, siis tehti seda kõigepealt Jumala, mitte inimese nimel. Eesmärgiks oli jumaliku tasakaalu taastamine, mitte inimese ümberkasvatamine. Inimese ümberkasvatamine läks moodi peale suurt Prantsuse revolutsiooni valgustusajastul. Siis leiti, et ei ole õige inimest ka kõige rängema kuritöö eest karistada, sest inimene pole teisele inimesele elu andnud, vaid seda on teinud Jumal. Ja inimene tuleb ümber kasvatada.

Hukkamispaik panga peahoone kohal

Keskajal oli piinamine üsna levinud ülekuulamisviis, et saada süüdistatavalt kätte tunnistus. Piinamine pidi puhastama ka kurjategija hinge. Timukas pidi piinates alati jälgima, et piinatav ei sureks. Sest muidu ei ole kedagi, keda üles puua või rattale tõmmata. Tänu sellele, et nad piinamisega tegelesid, tundsid ja teadsid timukad suurepäraselt inimese anatoomiat. Ja see tuli mõnigi kord linnas päris suureks kasuks. Näiteks Põhjasõja ajal,  kui Tallinnas 1709. aastal puhkes katk, kasutati timukat ka arstina. Timukal oli veel üks ülesanne. Koos oma teenriga pidi ta igal neljapäeval tegema tiiru linnas ja kontrollima, kas majaesised on puhtad. Kui ei olnud puhas, jättis timukas oma teenri sinna majja niikauaks, kuni majaesine ära koristati. See oli väga efektiivne meetod. Kõik timukaga seotu oli keskaegses ühiskonnas põlastusväärne, nii et omanikud tegid majaesise võimalikult kiiresti korda, et ainult abilisest vabaneda.

Linnamuuseumis võib näha koopiat Tallinna timuka mõõgast. Mõõgal oli kiri: "Jumala arm on igal hommikul uus. Tõstes selle mõõga aitan patuse igavesse ellu." Timuka mõõk oli tömbi otsaga, sest seda võitluseks ei kasutatud. Kaalu võis sel olla kolme kilo ringis. Mõõga otsas oli viis auku, et mõõga langetades tekitaks tuul õõvastavat heli. Hukkamised olid avalikud etendused, et inimesi hoiatada – ärge tehke halba. Teatreid ei olnud, kinosid ei olnud, televisiooni ei olnud, arvuteid ei olnud. Tegelikult ei olnud ka avalikke hukkamisi keskajal palju, võib-olla neli-viis aastas. Hukkamispaik oli Liivalaia tänava alguses, seal, kus praegu on  Swedbanki peahoone.

Kui minna Liivalaia tänava jalakäijate tunnelisse Kosmose poolt, siis täpselt teisel pool teed tunneli vastas oli kolmnurkne kivivõllas. See ehitati 14. ja 15. sajandi vahetusel ja püsis seal kuni 18. sajandi keskpaigani, mil Vene keisririigis kaotati surmanuhtlus ja asendati see Siberisse sunnitööle saatmisega. On näha kolme nurgaposti, nende vahel on põikpuud, millest iga külge sai puua ühe inimese, ja üks keskne võllapuu. 1994. aastal leiti seal väljakaevamistel 110 inimese säilmed. Nendest 50 olid ainult pealuud, mis olid jäänud kivivõlla põranda alla. Need ei olnud mõõgaga maha raiutud pead. Kui varas või röövel poodi, siis jäeti ta teiste hirmuks nii kauaks rippuma, kuni tal pehmed koed ära kõdunesid ning keha peast ise eraldus. Pea maha raiumist hoiti aga tavaliselt aadlikele, see oli auväärne surm. Ja ka kurjategijatest aadlikud maeti ikka oma perekonna hauaplatsile, mitte ei jäetud võlla juurde mädanema.

Üks kohutavamaid karistusi üldse oli rattale tõmbamine. On ju üks vanarahva ütlemisigi: karjub nagu ratta peal. Karistamiseks purustati inimese käte ja jalgade luud. Jäsemed põimiti vankriratta kodarate vahele ja ratas aeti koos sureva inimesega kõrgele posti otsa kõigile vaatamiseks. Üks koht, kus inimesi rattale tõmmati, oli Lille ja Paldiski maantee nurgal.

Uusaeg tõi parandusmajad

Tallinna torne kasutati ka vanglana. Üks kuulsamaid vangitorne oli Breemeni torn. Väike armas Tallitorn oli aga Tallinna esimene vangla. Esimesed teated selle torni vanglana kasutamisest pärinevad aastast 1626, kui seal istus vangistatuna kinni Tallinna raehärra poeg Hans von Gerten. Ta oli veetnud ühe tütarlapsega kauni öö ja lubanud temaga kihluda, aga ei olnud seda mitte teinud. Oli novembrikuu, tornis ei olnud kütet, seal oli kõle ja külm. Peale seda nägi Hans kohutavaid nägemusi. Aga juba teisel  päeval palus ta end üle viia sellest tornist Marstalli ehk linna tööhoovi juures asuvasse linna esimesse kainestusmajja. Seal oli soe ja sellest oli palju kergem põgeneda kui tornist.

Pärast keskaega ei pandud kõiki pahategijaid vangi, vaid neid püüti just sellistes kainestus- ja parandusmajades ümber kasvatada. Kohas, kus praegu on Rootsi-Mihkli kirik, asus aastatel 1680-1770 naiste parandusmaja. Seal said peavarju linna vaesed naised, aga ka naised, kes olid tabatud mitteväärika tegevuse pealt ehk prostituudid. Nad tegid seal tööd ja said selle eest nii peavarju kui ka süüa. Täpselt teisel pool ehk vastas oli meeste parandusmaja. Meestel ei lastud ka niisama istuda, nemad korrastasid tänavaid, parandasid sillutist, pühkisid tänavaid. Talvisel ajal oli nende ülesandeks raiuda jääd avalike kaevude ümbert, et seal nii libe ei oleks. See meeste parandusmaja tegutses samas kohas 1820. aastani, kuni viidi üle Vene tänavale.

Taani kuninga aed ei ole väga hea kuulsusega paik. Maja, mis jääb palvetava munga kuju taha, kasutas aastatel 1940-41 NKVD ja seal hukati inimesi. Pimedas sõitsid Taani kuninga aeda autod, autode peale olid laaditud mustad kotid, ja siis sõitis auto minema. Aga see on legend, sest läbipääs linnamüürist tehti alles 1952. aastal. Ilmselt olid autod Pika jala juures ja sealtkaudu viidi inimesi välja. 

Linnaretk viib Tallinna kriminaalseid paiku avastama

• Linnaretk "Kriminaalne Tallinn" algab Kiek in de Kökist 10. septembril, 8. oktoobril, 29. oktoobril ja 12. novembril.

• Juttu tuleb kuritöödest ja karistusest vanas Revalis. Jalutada saab mööda kuritöö-, õigusrikkumis-, kinnipidamis- ja hukkamispaiku.

• Selgub, kas Neitsitorn oli tõesti prostituutide vangla, nagu levinud linnalegend kõneleb; kus asus ja mille poolest oli kurikuulus nn Neitsipuur; milline oli kõige austusväärsem hukkamisviis ning miks mehi ja naisi karistati surmaga erinevalt. Kuuleb veel palju muud linna kriminaalsest minevikust – lugusid 20. sajandini välja.

• Retk kestab kuni poolteist tundi ja see pole lastele soovitatav.

• Piletit saab osta Piletilevist, see maksab 12, sooduspilet 10 ja perepääse 20 eurot. Vabade kohtade korral saab pileteid osta ka tund enne tuuri Kiek in de Köki kassast.

• Vaata tuuri väikest videokokkuvõtet Pealinna veebist.

Laadimine...Laadimine...