Raekojas võis keskajal näha surmatantsu

Esimesed keskaegsed teatrietendused siinmail olid ilmselt piiblilugude selgitused kirjaoskamatule ja ladina keelt mitte mõistvale rahvale.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Raekojas võis keskajal näha surmatantsu

,

Esimesed keskaegsed teatrietendused siinmail olid ilmselt piiblilugude selgitused kirjaoskamatule ja ladina keelt mitte mõistvale rahvale.

27. märtsil on tulemas rahvusvaheline teatripäev. Pealinn uuris sel puhul, millal ja kuidas sai teater meite mail alguse.

Keskajal oli kirjaoskajaid vähe, lepingud olid suusõnalised ja ainult kõige tähtsamad neist pandi kirja. Seepärast pole imestada, et kirjalikke teateid on keskaegsest meelelahutusest säilinud väga vähe, selgitas ajaloolane Ivar Leimus ajaloomuuseumis. Kuid siin on üks suur erand. Maailma teatrilukku on tänu Läti Henriku Liivimaa kroonikale läinud vastasutatud Riia linnas ilmselt piiskop Alberti enda eestvõtmisel toimunud suur vabaõhuetendus, mis oli verine, hirmutas kohalikke ja ennustas ühtlasi Eestimaa alistamist.

Kõigile sama saatus

"See oli tõesti nagu ettekuulutus, sest mängus olid sõjad, Taaveti, Koljati ja Herodese võitlused," ütles Leimus. "Mulle tundub, et neid ajaloolisi asju oli selles müsteeriumis miksitud suhteliselt lõdva randmega. Hakkasin uurima, kus see lugu piiblis on, kus Gideoni sõjamehed võitlevad – tuli välja, et polegi."

Riia kuulsas etenduses oli ajaloolase kinnitusel hulk muidki ebakõlasid, mis annab tunnistust sellest, et keskaegsete müsteeriumide lavastajad käisid piibliteemaga üsna vabalt ümber. Näiteks väideti müsteeriumis, et Juudamaa kuningas Herodes olevat sõdinud uskmatutega. Piibli järgi ei sõdinud Herodes mitte kellegagi mitte kusagil.

Niisuguste varajaste vaatemängude kohta Tallinnas puuduvad andmed. Alguses võis neid siin vabalt olla, kuid pärast paarikümneaastast verist sõda Eestimaal need vaevalt enam populaarsed olid. Hilisel keskajal mõni sajand hiljem kanti Tallinnas ette surmatantsu lavastusi. "Surmatants on üks üleeuroopaline fenomen, mis hakkas levima 15. sajandil seoses katkuga," rääkis Leimus.

Katk muutus Euroopas palju igapäevasemaks, kui ta enne oli. "Meil on Nigulistes jupp surmatantsust, mille originaal arvatakse olevat olnud Lübeckis, kuid on seal hävinud," selgitas Leimus. "Sellest on säilinud vana 18. sajandi ümberjoonistus, millest on näha, et algselt oli selles 24 stseeni. Teema on surm."

Surm kõnetab järjest kõiki ühiskonna seisuseid ja viib nad tantsule. See tähendab, et surm tabab igaühte, ole sa keiser või paavst või talupoeg.

Üks etenduste paik oli linnas raekoda, aga need võisid toimuda ka kirikutes. Tänapäeval on kõlanud ka üleskutseid hakata taas korraldama Tallinnas surmatantsu festivale. "Morbiidne küll, aga põhimõtteliselt õige sõnum, mida surmatants kannab," leidis Lõhmus

Surmatantsu festivali kasuks räägib tõsiasi, et tegu pole mitte ainult maaliga, vaid selle all jookseb ka tekst. "See on nii kunsti- kui ka kirjandusteos värssidest," lausus Leimus. "Igaühe kohta on surmal midagi öelda. Ehk nagu võime lugeda maalilt: "Oh mõistlik inimloom, nii kehva kui ka rikka seast, kae peeglisse, oled sa noor või vana, kindlasti saab seegi kõiki tabama, et tuleb surm, nagu te näete siin. Kui olete teinud elus palju head, siis jumala juurde saatus sind viib. Ja tasu kõige eest sa saama pead. Nüüd tantsule ma kutsun kogu rahvast. Paavsti, keisrit kui muid inimloomi. Vaest, rikast, suurt ja väikest, samm ette kõik, ära murest hooli.""

Euroopa keskaegne teater sai alguse kirikutest ja kloostritest ning kiriklikest pidustustest. 10. sajandil hakati koraalide juurde esitama ka mitte-usulise sisuga muusikat. Need laulud said lisa näitemängudega, mis ei pruukinud olla tingimata kirikuga seotud.

Rongkäigud ja laulmine

Vaatemängude sõnad olid alati ladinakeelsed. Etendused rääkisid alguses suhteliselt vähestel teemadel. Peamiselt piirduti kristliku kalendri kahe olulisima teemaga – lihavõtete ehk Kristuse ülestõusmise ja jõulupühade ehk Jeesuse sünniga. Varasemad ettekanded saidki alguse lihavõttepühade ajal. Neil kujutati Maarja käiku Jeesuse hauale pärast ristilöömist ja enne ülestõusmist ning Kristust hauakambris. Hiljem hakati sinna lisama igasuguseid muid asju ka. Näiteks Kristuse kannatuse lugu, mis muutus juba täiesti suureks temaatiliseks etenduseks. Äraandmine, piinamine ja peksmine – kõik piiblist väga hästi teada lood. 13. sajandil algasid ka igasugused jõuluetendused. Jeesuslapse sünd, põgenemine, Maarja ja Joosepi lugu, Etendustega olid seotud ka kirikute protsessioonid ehk kiriklikud ringkäigud, kus kanti riste, sinna juurde käis muusika ja laulmine. Preester pidas seal palvuse. Kõik see toimus nii kirikutes kui ka tänavatel.

Eraldi olid teatrietendused, mis põhinesid pühakute ja neitsi Maarja elulugudel. Neid kanti ette vastava pühaku päeval. Rahvale näidati, millega need pühakud hakkama said. Pikkamööda muutus etenduste sisu ilmalikumaks ja hiljem hakkasid levima ka päris humoorikad igapäevaelu tükid, milles ei puudunud ka naljad seksuaalsetel teemadel.

Laadimine...Laadimine...