Rattasõit kannab endas rohelist mõtteviisi

"Me ei saa muuta ilma, kui me rattaga sõidame, kuid saame valida, kas soovime elada Euroopa rohelises pealinnas ning kas oleme sellesse valmis ka ise panustama. Minu kogemus on, et Tallinnas saab rattaga sõita ning eriti populaarne on see Nõmmel," kirjutab arvamusloos Nõmme linnaosa vanem Grete Šillis. 

Pilt: Nõmme LOV
Arvamus Keskkond

Rattasõit kannab endas rohelist mõtteviisi (1)

Grete Šillis

"Me ei saa muuta ilma, kui me rattaga sõidame, kuid saame valida, kas soovime elada Euroopa rohelises pealinnas ning kas oleme sellesse valmis ka ise panustama. Minu kogemus on, et Tallinnas saab rattaga sõita ning eriti populaarne on see Nõmmel," kirjutab arvamusloos Nõmme linnaosa vanem Grete Šillis. 

"Kõige õnnelikumad on inimesed kulgemise seisundis, kui nad on mingile tegevusele täielikult keskendunud või mingist tegevusest täielikult haaratud," leiab Mihaly Csikszentmihaly oma tuntuimas raamatus "Kulgemine: optimaalse kogemuse psühholoogia". Minu kulgemise seisund väljendub jalgrattaga sõites.

Olen rattaga sõitnud pea terve oma teadliku elu. Niipea, kui kevadel ilmad ilusaks lähevad, toon ratta panipaigast ja kasutan seda oma peamise transpordivahendina kuni sügiseni välja. Tunnen, et saan rattaga sõitmisest lisaenergiat. Talvel ma rattaga sõitmist harrastanud veel ei ole. Samas eelmise aasta talv oli nii pehme, et kolisin ühistransporti üle pigem harjumusest kui vajadusest. Ja võib-olla ka mugavusest, sest bussis kulgedes saab mõnusalt raamatut lugeda ja tööasjadega tegeleda. Jalgrattasõidul ei tasu taskust telefoni välja võtmist isegi mitte kaaluda, sest kogu tähelepanu peab olema keskendunud liiklusele ning hetke olukorrale.

Olen avastanud, et tihti jõuan rattaga punktist A punkti B kiiremini kui auto või ühistranspordiga. Abiks on siinkohal kindlasti minu kaherattalise sõbra väike elektrimootor. Rattaga liikudes tuleb olenemata valitud sõidukiirusest ja teest olla tähelepanelik, arvestada teiste jalgratturite, jalakäijate ning autojuhtide käitumisega. Kuigi seadus üle 16-aastastelt kiivri kandmist ei nõua, ei kujuta ma enda rattasõitu ette ilma kiivrita. Ühest küljest soovin ma sellega kuvada noortele riskivaba käitumist ja teisalt ei soovi ma ohtu seada oma elu.

Viimaste aastate jooksul olen märganud Tallinnas muutusi, mis puudutavad jalgrattateid. Mäletan, et kui lapsena rattaga sõitmas käisin oli Mustamäelt Piritale jõudmine paras katsumus, mis tähendas küllaltki pikka ning ebamugavat sõitu. Seda sellepärast, et polnud korralikke teid. Tallinn liigub küll vaikselt, aga kindlalt sinnapoole, et oleks võimalik jõuda ühest linna otsast teise kiirelt ning mugavalt. Mitmed kasutusest välja jäänud raudteetammid ning endised kõrgepingeliinide alused koridorid on võetud kasutusele kergliiklusteede rajamiseks. Näiteks on ehitatud Vääna tänavalt algav kergliiklustee, mida kasutades on võimalik veidi rohkem, kui poole tunniga jõuda Stroomi randa. See tee ühendab omavahel lausa neli linnaosa: Nõmme, Haabersti, Mustamäe ning Põhja-Tallinna.

Rattasõiduks eelistangi ma just kergliiklusteid, kuna rattateed, mis sõiduteele maha on märgitud, on minu jaoks siiski ebamugavad ja ebaturvalised. Eriti kui need hõlmavad endast ka punkte, kus mitu sõidurada omavahel kokku suunduvad. Üks selline näide on Endla ning Suur-Ameerika ristmik, kus rattatee on märgitud bussiraja kõrvale. Asi polekski nii hull, kui seal ei oleks igapäevaselt tohutut liiklusvoogu, kus suur osa sõidukeid Endla tänavalt Suur-Ameerikasse pöörata üritab. Ümberreastumine toimub seal üle sõiduteele märgitud rattatee. Arvestades, kui palju autosid seal iga päev sõidab, lisaks veel bussid, tundub see koht ratturile küllaltki ohtlik. Nii liiklengi pigem küll aeglasemas tempos, kuid samas ohutumal kõrvalasuval kõnniteel.

Liikluskultuurist ja- turvalisusest rääkides sõltub palju ka üleüldisest suhtumisest ja üksteise mõistmisest. On ju tihti autojuhtidel ütlemist jalgratturite sõidustiili kohta, samuti nagu ka ratturid ei saa aru autojuhtide kohati üleolevast suhtumisest. Tundub, et tõde on kuskil vahepeal. Tallinn saab ratturitele mõeldes palju veel ära teha, aga arvestama peab, et nende uuenduste käigus ei jookseks umbe ühistransport ja tavasõidukite liiklus.

Kindlasti oleme kõvasti arenenud võrreldes kümne või ka viie aasta taguse ajaga, samas on meil pikk tee veel minna. Copenhagenize Index toob iga aastaselt välja kõige rattasõbralikumad linnad maailmas. Üllatusena ei tule see, et esikolmikus on Kopenhaagen ning Amsterdam, mis on mõlemad tuntud kui rattasõbralikud linnad. Samas on ära märgitud ka meie põhjanaaber Soome, mille pealinn Helsingi on 2019. aastal tõusnud lausa 10. kohale.[1] Olen nõus, et võrrelda end Hollandi või Taaniga on hetkel liiga ambitsioonikas, kuid võiksime lähtuda oma põhjanaabritest, kes alustasid ka rattateede planeerimisega küllaltki hilja, kuid on võtnud nüüd kindlaks sihiks esimestele järele jõuda. Tallinna Rattastrateegia 2018-2028 annab meile selleks head suunised. Palju elanike positiivseid ja progressiivseid ootusi linnaruumi ja liikluse osas tuli välja ka Tallinna arengukava 2021+ ideekorjete ja koostamise käigus.

Räägime tihti tervislikemast eluviisidest ning rohelisest mõtlemisest. See kõik algab meist endist. Inimesele muutuste mugavaks tegemine annab aga kindlasti tõuke tegutsemiseks. Me ei saa muuta ilma, kui me rattaga sõidame, kuid saame valida, kas soovime elada Euroopa rohelises pealinnas ning kas oleme sellesse valmis ka ise panustama. Minu kogemus on, et Tallinnas saab rattaga sõita ning eriti populaarne on see Nõmmel. Vaadake või koolide ees rattaparklate täituvust.

Olge liikluses alati tähelepanelikud ning hoidke üksteist!

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...