Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas ütles, et Covid-19 võib tulla väga kiiresti tagasi. "Ei maksa arvata, et nüüd on see kõik läbi. See võib tulla väga ruttu, isegi nädalaga," manitses elukogenud arst. Pealinn vestles dr Adlasega päev enne uue kiirabi tugikeskuse avamist Põhja-Tallinnas. Koos uue tugikeskuse avamisega saabuvad Tallinna Kiirabile kaheksa uut kiirabiautot, kus esmakordselt Tallinnas on kasutusel kiirabi telemeditsiini võimekus.

Mis muutub tavainimeste ja kiirabi jaoks uue tugikeskuse avamisega?

Endiste ruumide rendileping lõpeb, need ruumid lähevad renoveerimisele ja sellepärast oligi meil vaja uut tugikeskust. Paremaks saab see, et uued ruumid on rohkem linnaosa keskel (Kopli 35 — toim). Põhja-Tallinn ja Kopli on teatavasti poolsaar, ääre pealt ei ole kuhugi minna, uus keskus on Kopli keskel ja loodame, et kohale jõudmine muutub mõnevõrra kiiremaks. Tallinna Kiirabil on kaheksa analoogilist tugikeskust, kust toimub väljasõit. Keskus peaks olema patsiendile võimalikult lähedal, et 6-7 minutiga kohale jõuda.

Kuidas muutuvad uues tugikeskuses töötingimused?

Kiirabi tugikeskus on suhteliselt askeetlik ruum, meie töökeskkond on suures osas ikkagi kiirabiauto. Tugikeskuses oodatakse uusi väljakutseid. Seal saab väljakutsete vahepeal pesta, puhastada, varusid täiendada või ka arvutisse andmeid sisestada. Meil on iga kolme-nelja minuti tagant uus väljakutse, just nii me töötame! Öisel ajal on võimalik ka natuke puhata, kuni uus väljakutse tuleb.

Kuidas möödus kiirabile koroonakriisi aeg – tundus, et siis ei olnud üldse infarkte ega insulte?

Koroona tippaeg oli keerukas kogu Eesti tervishoiusüsteemile ja sealhulgas ka kiirabile — patsiendile ei ole otsa ette kirjutatud, et tal on koroona. Kõik 800-1000 patsienti päevas on potentsiaalselt ohtlikud. Me reageerime tänaseni kõigile väljakutsetele kaitsevarustuses, mis on nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt koormav. Oli periood, kui väljakutsete arv oli väga suur, see oli seotud laboribrigaadidega. Aga kogu maailmas vähenes mingil perioodil ajuinfarktide arv. Alles uuritakse, et miks see juhtus, võimalik et inimesed olid kodus ehk rahulikumas keskkonnas, ei olnud tavapäraseid pingeid. Praeguseks on taastunud üsna tavapärane suvine kiirabi koormus. 

Milline on kiirabi argipäev suvel?

Suvisel ajal on meie väljakutsed seotud väiketraumadega, Tallinnas on palju jalgrattaga seotud traumasid, mis seal salata, ka alkoholi pruugitakse palju. On grillimise ja tulega seotud traumad, kaklused, lisaks veel alkoholi liigtarbimisega seotud traumad. Siia tulevad juurde veel õietolmud ja muude asjadega seotud allergilised reaktsioonid.

Kui teie karjääri vaadata, milline aasta on olnud ebatavaline teie jaoks?

Üsna ebatavaline oli 2017, see tõi kaasa suure koormuse, me ületasime just tol aastal 100 000 väljakutse piiri. 2013-2014 olid aastad, mil väljakutsete arv suvel langes. Sellised kõikumised on tuvastatavad, aga pärast majanduskriisi alates aastast 2010 tõusis kiirabi väljakutsete arv ja jäi kõrgeks. Me arvame, et see võib olla seoses perearstitöö ümberkorraldamisega, või ka koduvisiitide vähenemise ja ka eriarstiabi järjekordade tekkimisega. Platoo on jäänud kõrgeks ja pigem näeme kasvutrendi. Kiirabi roll on tervishoius väga oluline.

Kuidas kiirabi kogu Eesti lõikes areneb?

Piirkondades, kust inimesed ära kolivad, seal on vähem kiirabi abi vaja. Näiteks Põhja-Tallinnas elasid varem enamasti vanemad inimesed, nüüd on sinna kolinud palju lastega peresid. See toob tervishoiule kaasa senisest erineva koormuse. Seetõttu ongi sinna paju kiirabi väljakutseid: laps kukub, vanemad kutsuvad kiirabi, et lasta laps südamerahustuseks üle vaadata. Tänaste lapsevanemate jaoks on laps nii tähtis pereliige, et kutsutakse kiirabi ka siis, kui laps lihtsalt maha kukub. Väljakutseid, kus me midagi selle lapsega ei tee, on väga palju, aga läheme kohale lapsevanemate rahustamiseks ja kindlasti ka nõustame neid. 

Milline teie oma lapsepõlv oli?

Ma ei julge oma emale kõike rääkidagi, mida ma tegin, kus ma käisin ja kukkusin. Tänapäeval on hoolimine ja tähelepanu pööramine ilmselt skaala teises otsas. 

Aga vanainimesed – leidub selliseid, kes kutsuvad endale iga väikese terviserikke puhul kiirabi?

See on hea, kui inimene tahab ja on võimeline oma tervise eest hoolitsema. Sageli on ju olukordasid, kus lapsed on välismaal ning vanem generatsioon on hoolitsuseta. Hoolitsemine on jäänud unarusse, aga nad on harjunud sellega, et keegi nende eest hoolitseb. Seetõttu nad ongi abitud. Hooletusse jäetud inimeste hulk järjest kasvab, sest ka vanade inimeste hulk kasvab — samas on neil soov olla kodus, mitte hooldekodus. Kui abikaasa kõrvalt ära juhtub surema, siis on vanainimene üksi. Siin ongi kiirabi roll väga oluline. Ühelt poolt ei ole vanainimene patsient, kes vajab kiiret haiglasse toimetamist, aga ta vajab abi ja toetust eluks. Siin üritame tänasel päeval eri organisatsioonidega ühiseid lahendusi leida.

Mis võiks vanainimese ja muude inimeste jaoks olla õige lahendus?

Eesti tervishoiusüsteem on korraldatud nii, et selle uks on perearst. Tema korraldab vastavad uuringud, suunab eriarstidele jmt. Kõik, mis ei käi kiirabi valdkonna alla, peaks käima läbi perearsti ja see tagab selle, et patsient ei sattu EMO-sse, vaid õige arsti juurde. Tänasel päeval on meil ju digiregistratuur, perearstid leiavad arste ja vabu aegu üle kogu Eesti.

Kui tihti teie oma perearsti juures käite?

Ma olen korralik, käin vähemalt aastas korra. Ta teab, miks ma tulen, teen tavalised terviseuuringud ja õnneks siiamaani oleme ka sellega piirdunud. Olen perearsti juures vahel ka kõrva puhastanud. 

Mida teie teete, et terve olla?

Kaks tundi nädalas peaks olema füüsilist koormust — inimesel, kellel see tööga kaasas ei käi. See peaks olema selline treening, kus pulsisagedus läheb optimaalse kõrguseni, et käivitada organismis protsessid, mis aitavad ka viiruste ja haiguste vastu võidelda. Ma proovin olla vähemalt kaks korda nädalas füüsiliselt aktiivne.