Reet Aus: ostes paari teksaseid, tasub mõelda ka oma keskkonnajalajäljele

"Tekstiili- ja moetööstuse süsihappegaasi emissioon on aastas 1,2 miljardit tonni – see on rohkem kui globaalne lennu- ja meretransport kokku. Nii et ostes paari teksaseid, tasub selle peale mõelda ja tasub panna asjad alati konteksti," kutsus väärtustava taaskasutuse meetodit rakendav moedisainer Reet Aus üles mõtlema rõivaid ostes ka keskkonnateemadele laiemalt.

Pilt: Scanpix
Eesti

Reet Aus: ostes paari teksaseid, tasub mõelda ka oma keskkonnajalajäljele (1)

Õnne Puhk

"Tekstiili- ja moetööstuse süsihappegaasi emissioon on aastas 1,2 miljardit tonni – see on rohkem kui globaalne lennu- ja meretransport kokku. Nii et ostes paari teksaseid, tasub selle peale mõelda ja tasub panna asjad alati konteksti," kutsus väärtustava taaskasutuse meetodit rakendav moedisainer Reet Aus üles mõtlema rõivaid ostes ka keskkonnateemadele laiemalt.

Moedisainer ja ettevõtja, Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur Reet Aus rääkis TÜ Delta trendipäeval sellest, mida kriis tähendab maailma jätkusuutlikkusele: millised on muutused tarbijakäitumises, elustiilis ja moetööstuses Eestis ning laias maailmas.

Tarbimisega kaasneb keskkonnareostuse probleem

Aus tõi välja fakti, et viimase 15 aasta jooksul on rõivaste tootmismahud kahekordistunud, mis tähendab seda, et mida jõukamaks me saame, seda rohkem me tarbime. "Ja see väljendub ka ülejäägis, mida me näeme teiselt poolt ehk kasutatud rõivad," märkis ta.

"Tekstiili- ja moetööstuse puhul me räägime globaalsest tööstusharust, kus töötab 300 miljonit inimest globaalselt ja 1,5 miljonit Euroopas, samas kui Euroopa turg moodustab 30% globaalsest turust. See annab arusaamise, kus suurem osa inimtööjõust asetseb planeedil Maa – mitte siin Euroopas, vaid kuskil mujal, kuigi ideed ja disain kipub siitpoolt tulema," ütles ta.

"Probleemid selles tööstuses on olnud juba aastakümneid. Ja ma arvan, et üks põhiline puudus, mille see kriis aitas välja tuua, on lineaarne tootmismudel. See tähendab seda, et kogu meie tarneahel on üles ehitatud etapiliselt ja tegelikult ei ole meil täiuslikku ülevaadet, ja kõige suurem probleem on see, et puudub igasugune läbipaistvus," ütles Aus.

"Me tegelikult ei tea, kust tuleb meie toormaterjal, me ei tea, kus kasvatatakse, kus tehakse kangas, kus õmmeldakse jne," selgitas ta.

Aus lisas, et suur probleem on ka taastumatute loodusvarade ülekasutamine, õhu- ja veesaaste, eriti nendes piirkondades, kus toodetakse; aga ka inimõiguste rikkumine, lapstööjõud, toksilised ained, mida kasutatakse, ning nende jõudmine põhjavette ja loodusesse ning kontakt inimestega, kes neid toodavad. 

"Toodetel on väga lühike eluiga, me ostame, kanname mõned korrad ja siis me loobume nendest rõivastest väga kergekäeliselt, sest nad lihtsalt ei maksnud niipalju, et me nendest rohkem hooliksime," tõi ta esile tänapäevase rõivaste tarbimismudeli varjupoole. "Ja see omakorda on tekitanud täiesti uue probleemi heaoluühiskonnas – tekstiilijäätmed," selgitas ta.

Sellist kriisi saavad endale lubada ainult jõukad ühiskonnad

Aus selgitas, mis juhtus koroonakriisi ajal kahe kuu jooksul. "25. märtsil sulges India kõik oma tootmise ja kolm päeva hiljem ka Bangladesh – on väga huvitav vaadata, mis siis juhtuma hakkas. Loomulikult on sellele juba järgnenud väga suur hulk pankrotte ja väga suur paanika Aasias," kirjeldas ta.

Aus ütles, et Bangladesh on hea näide sellest, et sellist kriisi saavad endale lubada ainult jõukad ühiskonnad. "Me saamegi panna inimesed kodudesse kinni, me teame, et nad ei jää nälga – järgmine suur kriis, mille see nendes piirkondades esile tõi, oligi nälg, rahutused jne," rääkis ta, selgitades, et Bangladeshis oldi sunnitud avama tootmised varem, kui see tegelikult oleks soovituslik olnud.

"See tekitab küsimuse, et kui me satume sellisesse olukorda, kus meie harjumuspärane tarbimine saab nii tugeva löögi ja uued kollektsioonid ei jõuagi poodidesse ja selle tõttu kukub kokku üks suur harjumuspärane tööstusharu, mida siis teha?" esitas ta küsimuse.

"Euroopa Liit sooviks üha jõulisemalt liikuda ringmajandusmudeli poole, mis kätkeb ka lokaalset tootmist, mis aitaks meil vältida globaalse tarneahela kokkukukkumist. Selleks, et me saaksime seda teha, on erakordselt olulised esimesed sammud, et tekiks läbipaistvus ja teaksime, mida me teeme, et saaksime mingisuguse muutuse üldse ette võtta," sõnas ta.

Aus selgitas, et see tähendab seda, et tootmine tuleb tuua lokaalseks. "Tööstussümbioos on väga oluline märksõna, et me teeksime ühe tööstuse väliselt koostööd teiste tööstustega. Et me võtaksime kasutusele monomaterjalid, väärtustava taaskasutuse, ümbertöötluse, mille saab kokku võtta sõnaga ringdisain," selgitas ta, et see aitaks lahendada ka ühte suuremat keskkonnaprobleemi, millega me siin heaoluühiskonnas silmitsi oleme – tekstiilijäätmete probleemi.

"See teadmine, kuidas seda teha, on meil olemas aastakümneid, aga me ei ole seda millegipärast teinud niimoodi," ütles ta, rõhutades, et retsept on olemas, kuidas me saaksime teha nii, et järgmise kriisi ajal ettevõtted saaksid jätkata oma igapäevast tööd. "Küsimus on selles, kas ja kuidas me suudame kohaneda ja kas me võtame omaks ringmajandusmõtlemise," ütles ta.

Kas kiirmood on elu? Tegelikult me ei vaja niipalju asju!

"Kiirmood – labaselt öeldes – on saatanast ja me ei peaks seda ostma ega toetama, see on ainus viis, kuidas tarbija tegelikult saab hääletada – oma rahakotiga," ütles Aus.

Ta ütles, et tegelikult oli Bangladeshis kõik väga hästi, enne kui kergetööstus sinna liikus. "Kunagi oli eksport number üks riis ja nüüd on riisipõllud kõik tööstuse all ja number üks on rõivatööstus, aga selle kriisiga need ettevõtted, kes on öelnud, et nad pole võimelised välja ostma kaupa, mis Bangladesh tootis neile enne kriisi, on sealne tööstusharu viidud olukorda, kus pankrotilaine ja sulgemiste laine on kohe kohal."

"Ma arvan, et suurepärane oleks, kui nad läheksid tagasi oma põllumajandusliku elu juurde," ütles Aus. "Aus oleks, et ettevõtted, kes seal on tootnud ja keskkonna ära rikkunud ja need inimesed oma küladest linnadesse slummidesse elama ajanud, aitaks neid selles," rõhutas ta.

Aus selgitas ka tekstiilitööstuse olemust: selle nimi on kergetööstus seetõttu, et ta liigub nii kergelt ühest kohast teise. "Kui Hiina aastaid tagasi tõstis oma miinimumpalka, siis sisuliselt ühe nädalaga kolis 60% tööstusest Bangladeshi," märkis ta.

"Kui üks ettevõte ei paku tootjale sobivat hinda, siis ta kolib kohe järgmise juurde, kuna seal ei ole ühissuhteid ja ta liigub nii lihtsalt edasi-tagasi. Ta on nagu rändtirtsude parv, mis liigub ühest kohast teise," iseloomustas Aus.

Kas olukorda aitaks parandada targem tarbija või käsud ülevalt alla? "See võiks mõlemalt poolt tulla, aga paraku aastatega selles tööstusharus pikalt sees olles ja õppinud seda pikemalt tundma, ma arvan, et ainus võimalus on regulatsioonid ja see ongi seesama Euroopa Liidu rohelepe, mis eelmise aasta lõpus välja tuli, ja tegevuskava, mis märtsis välja tuli, kus on kolm prioriteeti – üks nendest kolmest on tekstiilitööstus, mis on nii jõulise keskkonnajalajäljega," sõnas Aus.

Ta täi näiteks Prantsusmaa, kus kehtestati selle aasta alguses seadus, mille kohaselt kõik tootjad peavad kasutatud rõivad ise tagasi võtma. "Kõik suured kauplused on sunnitud oma rõivad tagasi võtma, sest tekstiilijääke ei tohi enam prügilasse minna, aga mis nad teevad sellega?" selgitas ta, miks Prantsusmaa suuremad maheettevõtteid on sunnitud oma ärimudelit muutma.

*

Reet Aus on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur, jätkusuutliku disaini labori eestvedaja ning väärtustava taaskasutuse (upcycling) meetodit rakendav disainer; Tallinna Linnateatri peakunstnik ja platvormi Trash to Trend looja ning ettevõtete Aus Design ja Upmade asutaja. 

Aastal 2013 tutvustas ta oma uut innovaatilist moekollektsiooni, mis oli valmistatud Bangladeshi masstööstuses tekkivatest kangajääkidest.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...