Riiklik perelepitusteenus vähendab kohtute koormust

"Suund on võetud sellele, et perelepitusteenus peaks olema riiklik, mis vähendaks ka kohtute koormust," ütles rahvastikuminister Riina Solman. "Perelepitus ei tähenda paarisuhte lepitust, vaid ta tähendab siis jagatud vanemlust ehk lapse hooldusõiguse küsimust lahendatakse kohtueelsel või kohtu kõrval oleval meetodil." 

Pilt: Scanpix

Riiklik perelepitusteenus vähendab kohtute koormust

Toimetaja: Toomas Raag

"Suund on võetud sellele, et perelepitusteenus peaks olema riiklik, mis vähendaks ka kohtute koormust," ütles rahvastikuminister Riina Solman. "Perelepitus ei tähenda paarisuhte lepitust, vaid ta tähendab siis jagatud vanemlust ehk lapse hooldusõiguse küsimust lahendatakse kohtueelsel või kohtu kõrval oleval meetodil." 

Solmani sõnul vahendid riiklikuks perelepitusteenuseks ette nähtud 2022. aastaks.

"Senikaua me töötame seda meedet välja," selgitas minister.

Rahvasaadik Signe Riisalo tõstatas Riigikogu infotunnis küsimuse, millal võiks Eestis rakenduda perelepitusteenus ja missugune ressurss on tegevusele planeeritud.

Riisalo tõi välja, et Sotsiaalkindlustusametisse jõuavad keerulised lastekaitsealased juhtumid, millest  20% on vanemate hooldusõiguse vaidlused. "2018. aastal oli meil hooldusõigusevaidlusi, mis läksid kohtusse, 1234 ja elatise nõudeid 2544. See teeb kõikidest abi vajavatest lastest 40%, ehk väga-väga suur osa abi vajavatest lastest on tegelikult hädas oma vanemate vaidluste tõttu laste kasvatamise küsimustes. Perelepitus on teadagi selline vana ja järgi proovitud hea meetod, kuidas vanemaid lepitada, selleks et sõlmida kokkuleppeid, mis on laste heaolu tagavad ja mõlema vanemaga suhteid säilitavad. Eestis alustati perelepitusega 1990-ndate keskel, aga seni ei ole jõutud sinnamaani, et see oleks meie õigussüsteemi ja lastekaitsesüsteemi osa," ütles Riisalo.

Mõiste selgemaks

Rahvastikuminister Riina Solman selgitas, et terminoloogiliselt tahab ta täpsustada perelepitaja mõistet, et need, kes kuulavad infotundi ka väljaspool saali saaksid üheselt aru.

"Perelepitus ei tähenda paarisuhte lepitust, vaid ta tähendab siis jagatud vanemlust ehk lapse hooldusõiguse küsimust lahendatakse kohtueelsel või kohtu kõrval oleval meetodil," juhtis Solman tähelepanu mõistele.

Minister kinnitas, et suund on võetud sellele, et see peaks olema riiklik lepitusteenus, mis vähendaks ka kohtute koormust. "Vahendid on selleks ette nähtud 2022. aastaks. Senikaua me seda meedet töötame välja. Seal on tegelikult tarvis olla väga täpne, pigem kolme ja isegi üheksa korra asemel 12 korda mõõta, et teenus saaks hea ja aitaks nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Nüüd, kas vahendid tulevad ainult riigieelarvest või me saame kasutada teisi finantsmehhanisme, siis ka siin on veel vastus tulevikku suunatud," kinnitas Solman. "Hetkel on planeeritud vahendeid mahuga alates 1,5 miljonit. Keskmiselt vajab siis üks paar või siis jagatud vanemlusega küsimust lahendav paar viit nõustamisteenust, keskelt läbi 540–600 eurot läheb see neile maksma. Ja siin ka on erinevad rahastusallikad. Kohati tulevad kohalikud omavalitsused vanematele toeks. Eesmärk on kõigil ühine: et siiski lapsed saaksid vähem kannatada ja ka täiskasvanute vaimne tervis oleks hoitud. Igal juhul meede on vajalik, rahastusmudelite üle veel arutame."

Teenuse kättesaadavus

Perelepitaja Anneli Liivamägi-Hitrov ütles, et kui riik hakkab rahastama perelepitaja teenust, siis saab see vajalik teenus igale abivajajale võimalikuks. Praegu pakuvad oma abi rahastamisel ainult osad kohaliku omavalitsused. "Mitte kõik inimesed ei ole valmis maksma selle teenuse eest. Paljud inimesed tulevad kohtu suunamise või lastekaitse poolt saadetuna siia. Tallinna linnas on vähekindlustatud peredel võimalik taotleda lastekaitse poolt suunamist Tallinna perekeskusesse, kes pakub perelepitusteenus sellistele peredele tasuta. Kuna see on laste huvidest lähtuv teenus, siis peaks see olema kättesaadav absoluutselt kogu elanikkonnale. Takistuseks on just rahaline aspekt, sest sageli ei ole peredel raha, et teenust kasutada," rääkis Liivamägi-Hitrov. Tema sõnul on perenõustajaid praegu koolitatud piisavalt, juurde vajatakse ainult veel venekeelse töökeelega nõustajaid, asukohaga Ida-Virumaal.

Liivamägi-Hitrov oli nõus, et perelepituse nimetus võib olla inimestele natuke eksitav. "Tegemist on tegelikult kokkuleppe menetlusega. Inglise keele otsetõlkes oleks see vahendusteenus aga eesti keeles oleks see hoopis teisema tähendusega. Inimesed peavad mõistma, et nad on küll partneritena lahku läinud aga nad peavad jätkama vanematena oma ühiste laste kasvatamist," kinnitas Liivamägi-Hitrov.

Perelepitaja selgitas, et perelepitusteenus on paljudes Euroopa riikides kasutuses ja ka see suund on ka Eestis ees. "See võiks olla kohtueelne lahend, et paarid ei läheks enne kohtusse, vaid pöörduksid just perelepitaja poole. Loomulikult oleks see ideaalvariant, kui pere saab ise omavahel kokku leppida. See teenus on mõeldud just neile peredele, kes ei saa omavahel kokkuleppele laste hoolduse küsimustes. Perelepitaja on vahelüli, kes üritab vanemate vahel koostööd tekitada ja laste huvidest lähtuvalt. Unustatakse ära, et laste huvides pole absoluutselt, et vanemad omavahel tülitsevad. See on vanemate omavaheline probleem, paarisuhte probleem aga vanematena nad peavad edasi toimetama ja leidma."

Pikalt küpsenud

Liivamägi-Hitrov selgitas, et nad perelepitajatena on perelepitust näinud mõjuva võimalusena juba aastal 2009-2010, kus see oli lahti kirjutatud perelepitusseadusena.

"Esialgselt läks see sotsiaalhoolekandeteenuse ühe liigina kirja. Nii oli see ettepanek kaua aega sotsiaalministeeriumi kureerida, kui üks sotsiaalhoolekande liikidest. Hetkel on ta rahvastikuministeeriumi haldusalas, kus on kõik peredega puutuvad teemad koos ja seal ta võikski olla. Praegu on Norra sotsiaalfondist eraldatud raha, mis on mõeldud teenuse üles ehitamiseks üle-Eesti. See puudutab nii teavitustööd, kui ülesehitust. Eesti poolt hakkab Sotsiaalkindlustuse amet kontrollima rahade kasutamist," kirjeldas Liivamägi-Hitrov asjaajamise pikka kulgu. "Ma ei oska öelda, kas Norra fondi summadest ka tegeliku teenuse jaoks on raha eraldatud. Igal juhul vajadus on olnud selle teenuse järele juba viimased 20 aastat ja me vajaksime seda raha kohe."

Minister Solman kinnitas, et perelepitusteenust on Eestis pakutud juba 20 aastat.

"Seni on teenuse eest tasunud pere ise, teatud juhtudel on tasunud kohalikud omavalitsused. Eriti tõstaks esile nende kohalike omavalitsuste panuse, kes on võtnud aluseks lapse huvid, mitte aga perekonna majandusliku seisu," lausus minister.

Ka tõi minister välja, et lastekaitseseadus sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused peavad vastavalt võimalustele arendama välja meetmed lapse abivajaduse ennetamiseks ning olemasolevate probleemide vähendamiseks. Meetmed peavad lähtuma lapse vajadustest, toetama lapse ja teda kasvatavate isikute suhteid ja sotsiaalset toimetulekut ning olema kättesaadavad, õigeaegsed, tulemuslikud ja pikaajalise positiivse mõjuga.

"Pered vajavad ennetavaid ja toetavaid teenuseid. Riikliku perelepitussüsteemi loomine on vajalik selleks, et ühtlustada teenuse kättesaadavust ja tagada teenuse pakkumine üle Eesti. Lähtume teenuse väljatöötamisel eelkõige laste huvidest. Eesmärk on, et perelepitusteenus on kättesaadav kõigile abivajajatele võimalikult varases pere lahku minemise faasis," sõnas lõpetuseks Solman.

 

 

Laadimine...Laadimine...