"Lastele suunatud rahasummad tasuvad end alati ära, sest igas inimeses on ju varjatud anded, mida on vaja esile tuua ja mis on meie Eesti riigi n-ö kullavaru," lausub rahvastikuminister Riina Solman, kelle sõnul peaks riik looma eluasemepoliitika, mis võimaldab noortel peredel riigi käendusega kodu osta.

Kohtume rahvastikuminister Riina Solmaniga (47) nii tema kaunis suvekodus kui ka ministeeriumis. Ta räägib palju sellest, kuidas inimesed ei peaks elus valima, kas lapsed, töö või haridus. “Naised peaksid saama endale kõike lubada,” leiab ta.

Mis teie kui rahvastikuministri meelest pidurdab praegu Eestis peredes laste saamist ja mis seda soodustaks?

Eks esmaseks probleemiks on ikka materiaalne hakkamasaamine. Esimese lapse puhul justkui takistavaid tegureid ei ole, tihti ollakse nõus elama isegi ühetoalises korteris. Kui sünnib juba kolmas laps, siis ei mahuta isegi ühte autosse hästi ära. Vanemad ei eeldagi, et riik maksab nende lapsekasvatamise kinni, kuid oodatakse, et riigi tugi oleks siiski lapse igal eluetapil olemas.

Praegu sünnitavad naised Eestis keskmiselt 1,8 last, vene naised 1,6. Taastetase algab 2,1 lapsest ehk me pole ideaalist väga kaugel. Me pole ideaalist väga kaugel. Valitsuse laual on selgelt peresõbraliku Eesti loomise eesmärk. Pooled pered tahavad rohkem lapsi saada, kui neil juba on. Meie riigi mõte on ju eesti rahva ja keele kestmajäämine. Kui see eesmärk oleks kõigis valdkondades silme ees, siis liiguksime edasi seitsmepenikoorma saabastega.

Statistika näitab, et mida rohkem lapsi naine sünnitab, seda rohkem ta enamasti materiaalselt elukaare jooksul kaotab – palgas, pensionis jne. Isegi vanemahüvitise pealt maksab riik vaid miinimumpalga määras sotsiaalmaksu. Tööle naastes  lapsega haiguslehte võttes teenib ema seetõttu sandikopikaid. See ei ole ju normaalne ega õiglane.

Kindlasti ei ole. Eks neid probleemkohti ole tegelikult veelgi. Näiteks kui sul on peres kolm last, kaotad automaatselt kolmanda lapse toetuse, kui vanim laps saab kaheksateist. Aga kui ta läheb ülikooli õppima, siis pere kulutused ju hoopis kasvavad. Tulevikus võiks olla nii, et esimese lapsega kaob vaid 1/3 toetust, teisega 2/3.

Demograafid on väitnud, et ainuüksi meie riigi madalad sotsiaalkulud pärsivadsündimust – need on pea kaks korda madalamad Põhjala riikidest. Mis valdkondi oleks teie meelest vaja kõige kiiremini järele aidata?

Esiteks tuleks mõelda lasterikaste perede ja nende elutingimuste peale. Samas tahan ma toonitada, et see on kindlasti moonutatud pilt, justkui vireleksid kõik lasterikkad pered vaesuses. Suurtest peredest elab üks kolmandik tõesti puuduses, aga ülejäänud on päris heal järjel, sest rohkem lapsi saavad endale ju lubada peamiselt hästi hakkama saavad inimesed.

Puudustkannatavaid peresid tuleb aga tõesti järele aidata, et nad ei jääks vaesuse klaaslae alla. Lastele suunatavad rahasummad tasuvad ennast alati ära, sest igas inimeses on ju varjatud anded, mis tuleb esile tuua ja mis on meie Eesti riigi n-ö kullavaru. Kui me seda sealt klaaslae alt kätte ei saa, siis jätame meie riigis sündinud anded rakendamata.

Kuidas seda konkreetselt teha?

Esiteks, elukallidus sööb lapsetoetuste tõusu ära. Kolmanda lapse sünnitoetus võiks olla pool keskmisest palgast ja võikski olla indekseeritud keskmise palgaga.

Paljud pered, kes soovivad rohkem lapsi saada, tahaksid tegelikult elada maapiirkondades. Seal on ju tihti parem elukvaliteet. Samas on maal elamine luksus, sest seal on kulud suuremad.

Kindlasti tuleks peredesse lapsi juurde, kui inimestel on teadmine, et riik näiteks käendab eluasemelaenu. Riigi tagatisega kinnisvaralaenu vähemalt 100 000 eurot võiks saada pered, kus on vähemalt kolm last.

Ma ei ütle, et paneme jõevee tagurpidi voolama ja lõpetame linnastumise. Aga peaksime looma tingimused, et inimesed saaksid ka maapiirkondades või eeslinnades elada. Väga paljud inimesed tahaksid teha kaugtööd, nutikat tööd. Kui võimaldame peredele eluasemelaenu riigi käendusega saada, siis inimesed on väga kohusetundlikud laenumaksjad.

Aga enamik inimesi elab linnades – kuidas seal eluasemepoliitikat teostada? Palju riigi üürikortereid nagu Soomes?

Ma olen seotud ka majandusminister Taavi Aasa valdkonda puutuva Kredexi laenutingimuste ümbervaatamisega. Kogu eluasemepoliitikat vaatame praegu kullipilguga üle.

Isamaa poliitikuna toetan muidugi kindlalt omandisuhet, et inimestel oleks oma kodu ja oma õu.

Ja ma julgeks natuke Soome mudelit kritiseerida. Äsjasel Soome sotsiaalhoolekande ministriga kohtumisel tuli ehedalt välja, et nemad ei toeta mõtet, et üliõpilaspõlves lapsi saadakse. Valitses hoiak, et enne haridus ja siis pere. Aga kas see peab tingimata nii olema?

Mina propageeriks pigem eluviisi, et saad soovi korral ühendada õppimise, töötamise ja pere loomise. Sest mida hilisemaks sünnitusiga lükata, seda vähem lapsi kokkuvõttes sünnib.

Eestis vohab ka perevägivald ja truudusetus. Kuidas selles olukorras saab üldse oodata naistelt, et nad sünnitaks?

Mul on tõsiselt kahju, et 50 okupatsiooniaastat tekitasid meis sügava väärtuste kriisi. Kristlikud väärtused olid keelatud. Piibel ütleb selgelt: sina pead oma naist hoidma nagu iseennast. Kas sa lööd oma kätt või jalga või teed endale sõnadega haiget?

Küsimus on väärtuskasvatuses. Valitsus ei saa minna kellelegi koju tegema n-ö kasvatustööd, aga oleme eesmärgiks võtnud peresõbraliku Eesti ehitamise. See tähendab iga ühiskonnaliikme suhtumist. Alles täna kurtis üks Tartu pere ajalehes, et neil on üürikorterit raske leida, sest omanikud ütlevad, et lapsed rikuvad korteri ära. Selline suhtumine nii väikese rahvaarvu juures ei ole mõistlik. Jutud sellest, et lapsed on tülikad või CO2 tekitajad – me võiks ikka terve mõistuse juurde jääda.

Eesti ühiskond väärtustab kindlasti ka püsivat kooselu vähe. See on ju omaette väärtus ja ka oskus.

Me kõik oleme näinud kellegi kuldpulmi, ja kes ei tahaks samamoodi. Kõik ju abielluvad sama mõttega. Aga paarisuhte puhul on oluline, et maast madalast oleks perekonnaõpetuses partneri valiku õpetus. Kui noore inimesena elada muinasjutus, siis reaalsesse ellu sattudes võivad tekkida pinged. Mingid toimivad põhitõed on partneri valikul universaalsed: partner peab olema sõbralik, peab tahtma aidata ja pereelu elada.

Kas eriti poisse tuleb pereelu reaalsusega tutvustada?

Kindlasti. Aga noorema põlvkonna mehed ei ole enam matšokultuuris kinni, nad on empaatilisemad. Asjad hakkavad liikuma õiges suunas.
Kindlasti peaks koolides ühiskonnaõpetuse või klassijuhataja tunnis olema n-ö vanemluse õpetus, et inimesed oskaksid isa rolli väärtustada ja ka paremat kaaslast valida. Et juba koolis õpetataks selliseid väärtusi, mis aitavad inimestel elada õnnelikumat ja tasakaalustatud elu. Tõeline rikkus ongi ju õnnetunne ja tervis.

Perevägivalla tõttu jääb Eestis palju lapsi sündimata. Halb suhe kindlasti vähendab sündimust, aga kas tingimata ka lahutus?
Jah tõesti – kui naine läheb lahku ja tal on kaks last, siis uue elukaaslase tekkimine pigem soodustab uute laste sündi. Seda näitab ka statistika, et kui tuleb uus õnn, siis soovitakse uue kaaslasega lapsi juurde saada.

Nii et elagu nn kärgperendus?

Nii ei tahaks ma loomulikult öelda, kuid täna on see reaalsus, pere on tähtis. Probleem on vast pigem selles, et inimesed ei oska oma suhteid klattida – lapsed saadakse vahel noorelt, tekivad majandusmured või lapse sünd paneb suhte proovile. Ega ühelegi perele ei anta kaasa n-ö kasutusjuhendit, kuidas tegelikult toime tulla.

Tuleks mõelda paremate tugisüsteemide loomisele näiteks kuni kaheaastaste lastega vanematele. Näiteks 2-9-aastaste laste vanemate heaks töötab juba programm “Imelised aastad”. Kui vanematel on raskusi, siis riik tasub nende perenõustamise. See on nõutud projekt, seda kasutatakse. Paarisuhtekoolitusel saavad inimesed teineteisele oma soove, tundeid ja ootusi peegeldada. Selles osalemine tähendab ka hoiaku muutumist ühiskonnas, et psühholoogilise abi kasutamine on teretulnud. Tuleme ju ajastust, kus psühhiaatrit peeti n-ö hulluarstiks. Nüüd inimesed häbenevad, kui sotsiaaltöötaja sekkub – arvatakse, et siis on üle küla kõik probleemid teada. Abi küsimine ei ole häbiasi.

Me kutsume ühelt poolt naisi sünnitama, aga piirid on ju vabad. Pruudid või ka peiud lähevad Eestist massiliselt ära…

Ühest küljest ei ole rahva-arv praegu kahanenud just tänu uus-sisserändajatele. Ometi on tõsi, et palju pereloomise eas inimesi vanuses 25-44, eriti mehi, rändab välja. Minnakse eelkõige paremaid palgatingimusi otsima. Mis puudutab Soomet, siis eestlased õnneks seal eriti ei assimileeru.

Oma koduks peetakse ikka Eestit ja soovitakse siia tagasi tulla, kui olud paranevad. See annab ka Eesti riigile võimaluse anda tugevam signaali, et me ootame neid inimesi tagasi. See eeldab muidugi, et meie tööandjad tulevad kaasa. Et ei otsita odavtööjõudu mujalt, et ollakse nõus nii miinimumpalga tõusu kui üldse väärikama palga maksmisega. See paneb muidugi tööandjale kohati suurema vastutuse.

Rahvastiku kasvuks on vaja ka palkade tõusu?

Me räägime Eestis praegu väga suurest hulgast palgavaestest. Meie palgad on väga madalad. Aga me ei saa oodata, et ettevõtjad vormiksid üleöö oma töökohad ümber nutikateks töökohtadeks, mis toodavad kõrgemat lisandväärtust. See kõik tuleb ajaga. Aga me saame oma ootustest ausalt ja avalikult rääkida.

Mulle meenub näiteks selline fakt: Lätis töötab igas maakonnas eraldi ametnik, kelle töö on kutsuda inimesi tagasi kodukohta elama. Nad on selle kulutusega plussis, inimesed pöörduvad tagasi, maksumaksjaid tuleb juurde.

Kas rahvastikuministri töö on võidelda ka selle eest, et ei tekiks soovimatuid lapsi? Fanaatilised abordivastased jätavad vastutuse lapse eostamise eest muidugi vaid naise õlgadele, selle asemel, et meestele kondoome ja õpetussõnu jagada.

Abordi teema käsitlemine on olnud naiste suhtes solvav. Ma ei tea ühtki naist, kes teeks rõõmsa meelega aborti, kuid valikuvõimalus peab juba meditsiinilistel kaalutlustel jääma. Koalitsioonilepingus on punkt – suunata rohkem ressursse lapseootel naiste kriisinõustamisele. Konkreetne ülesanne istub sotsiaalministri portfellis. Elu on näidanud, et kui lapseootel naine satub nõustamisele, siis jätab ta loote enamasti alles.

Meil on samas olnud jubedaid juhtumeid, kus ema sunnitakse juba sündinud last iga hinna eest endale jätma ja pärast on tulemuseks lapse surm.

Kui ema ütleb, et ei soovi last, siis on see kindlasti ohu märk. Ka mul oli tuttav, kes ütles, et võtke mult laps ära, ma ei suuda, kuid keegi ei uskunud. See beebi ei ole enam elus. On kohutav mõelda, kuidas väike laps ei saanud end kaitsta, kuna ema ei olnud terve. Tegu oli sünnitusjärgse depressiooniga, ema ei saanud piisavalt abi. Ka seda ema ei ole enam elus.

Vaimse tervise süsteem vajab kindlasti lisarahastust, meil pole ka piisavalt pereterapeute, psühholooge ega psühhiaatreid. Psühholoogilise abi süsteemis on praegu lüngad. Abi andjaid on vähe, inimesel pole alati järjepidevat ja kindlat tugiisikut, kellele toetuda.

Pensionisüsteem tegelikult suunab raha lastega peredelt lastetutele. Ka hooldekodu koha maksab omavalitsus lastetule kinni, lastega pered aga maksku ise. Tegelikult võiks just lapsi kasvatanud inimeste hooldus vanaduspõlves olla soodsam või tasuta.

Need, kes on rohkem panustavad uute maksumaksjate kasvatamisse, peaksid kindlasti olema vanas eas riigi poolt rohkem väärtustatud. See on mõte, mis väärib kaalumist. Praegu on meil pensionivalemis vaid väike komponent, mis lastekasvatamist üksnes sümboolselt väärtustab.

Samas peame solidaarselt kohtlema ka neid, kes on vanas eas üksinda.

Mida saaks erasektor rohkem perede heaks ära teha? Hiljuti oli üleval teema, et perepilet kehtib vaid kahe lapsega perele, suuremaid peresid firmad justkui karistavad.

Tahan lähimate nädalate jooksul viia kabinetti teema, et perepilet oleks Eesti ikka perepilet, kus on ema isa ja lapsed – mitte vaid kahe lapsega vanemate pilet. Et ei oleks n-ö petukaupa. Siin on ettevõtjatega läbirääkimise koht, ma arvan, et nad tuleksid meiega kaasa.

Kuidas Isamaa ja EKRE tegelikult läbi saavad, kas pole olnud kiusatust samasugust retoorikat üle võtta, vaadates nende suuremat populaarsust?

Absoluutselt mitte. EKRE on pidevas kampaania seisundis,  kasutades liiga tihti väga tugevat ja vastandumist tekitavat retoorikat. Isamaa eesmärk on mõistuspärane ja tasakaalustatud konservatism. Meie ajame mõistlikku talupojapoliitikat ja eeldame, et on inimesi, kellele meeldib rahulik lähenemine.

Isamaa kindlasti erineb EKRE-st selle poolest, et me ei ole euroskeptilised. Oleme teinud ise selle nimel tööd, et Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, mis on Eestile ka julgeolekugarantii. Oleme selgelt näoga lääne poole suunatud, aga see ei tähenda, et me peame alluma igale diktaadile, mis tuleb Brüsselist. Ajame ikka Eesti asja.

Kriitikud väidavad, et Ratas peaks neid rohkem taltsutama – kui see on üldse võimalik…

Ratas on nendega väga hästi toime tulnud. Probleeme aga ei tulegi lahendada kaamerate ja välklampide ees. Palju aetakse korda valitsuse sees, kus öeldakse asjad üksteisele otsekoheselt välja. Valitsuses on liikmete vahel tegelikult üsna head suhted.

Mida arvate Tallinna plaanist keelata alkoholimüük toitlustusasutustes kella kahest öösel ja linnapea Mihhail Kõlvarti muudest senistest sammudest?

Rahva tervisele mõeldes ei pruugi see paha plaan olla. Aga toitlusettevõtja paraku teenib alkoholi müügilt.

Kõlvart kaitses kindlasti väga hästi tallinlaste huve ka suvel režissöör Christopher Nolaniga asju ajades. Ükskõik kui tähtis tegelane meie linna tuleb, peab ta arvestama kohalike elanikega.

Ma arvan, et ka tema otsus ehitada Reidi tee laiemaks oli mõistuspärane. Mulle ei meeldi paduroheline lähenemine. Ei ole ju päris eluterve, kui pead Piritalt tulema autoga linna näiteks kaks tundi. Minu jaoks lõigati rulluisurada valgusfooridega ära, kuid olen nende arengutega nõus kõikide inimeste suurema hüve nimel.

Miks Reformierakond on võimult kõrvale jäänud, mida nad on teinud valesti?

Ma arvan, et neile maksis kätte ülbus ja üleolevus. Neil oli nina taeva poole püsti, mistõttu ei näinud nad oma jalge ees seisvaid kive ja siis ise komistasid sinna otsa. Ülevalt alla suhtumine, et meie ütleme teile, kuidas asjad käivad, viiski nad opositsiooni.

Ma rõhutaks, et ega Eesti rahvas ei ole kunagi hääletanud otseselt selle ideoloogia poolt, et rikkad läheksid rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Inimesed, kes ühiskonna rikkusest osa ei saa, kindlasti Reformierakonda ei poolda. Lähtun sellest, et ühiskonnas peab olema tasakaal.

Jah, me ei sünni võrdsena, osa on võimekamad kui teised ja me sünnime erinevatesse tingimustesse, aga me ei tohi kindlasti kedagi maha jätta. Reformierakonna soomusrong sõitis aga eest ära ja jättis osa rahvast maha.

Kas Kaja Kallas oleks peaministrina suutnud pakkuda Ratasele reaalselt konkurentsi?

Vaadates viimaseid riigikogu valimisi, siis Reformierakonna esimehe käitumine eriti peaministri suunal ei tundunud mulle küps. Ka mina ei oleks soovinud endale peaministrit, kes haugub ja nähvab. Mina eeldan, et poliitikud peaksid olema nii suured, et nad on lugupidavad üksteise suhtes. Mina hindan Jüri Ratast sellepärast, et ta käitub eri maailmavaadete esindajatega lugupidavalt, austavalt ja otsib dialoogi. Reformierakonna käekiri oli seevastu teistest üle sõitmine, üleolevus, sildistamine. Justkui kastisüsteem – õiged ja mitte nii õiged inimesed. Tegelikult mõjutab inimese elu väga palju asju, mis temast endast ei sõltu. Kui sa sünnid vaesuse klaaslae alla, siis sa ei saa sealt naljalt välja, kui sulle abikätt ei ulatata.

Mis on praegustel koalitsioonipartneritel ühist?

Me kõik toetame kindlasti rahvusriiki – et eestlaste osakaal rahvastikus ei kahaneks. Keskerakonnaga on meil ühine joon n-ö hooliv konservatiivsus. Konservatiivne maailmavaade on kirikust pärit. Keskaegses Tallinnas olid kirikutes ju seegid, kus vaesed said abi. Rikas inimene eksisteeris vaese jaoks ja vastupidi.

Millised saavad olema rahvastikuministri järgmised sammud?

Olen siseministeeriumis saanud enda meeskonda väga hea rahvastikupoliitika osakonna juhataja Lea Danilson-Järgi, kes on käinud rahvastikupoliitikat uurimas meie naabrite juures ja vaadelnud ka Põhjamaade trende. Ma usun, et terviklikud analüüsid on meil 4-5 kuu pärast laual.

Meie osakond vaatab kogu valitsuse poliitika selle pilguga üle, et kõik ministeeriumid peaksid muu hulgas silmas rahvastikupoliitilisi eesmärke.

Musta stsenaariumi riigi rahvastikuprognoosid enam õnneks ei näita. Aastaks 2080 peaks meie rahvaarv olema 1,2 miljonit, ka sellise rahvaarvuga saab oma riiki üleval pidada. Siseränne toimub endiselt Tallinna ja Tartu tõmbekeskuste suunal, peamiselt Tallinna suunal. Ja see ei toimu sellepärast, et inimesed ei taha maal elada, vaid et maal on kallis. Kui tõmbame riigi infrastruktuure koomale, soodustame seda enam tõmbekeskustesse liikumist. Samas oma riiki ongi kallis pidada ja me peame püüdma ääremaastumise protsesse pidurdada.

Laste saamine on üks asi, aga kuidas on lood oma keele hoidmisega?

Kui eestlased ise ei hoia oma keelt, siis ei hoia seda ka muulane. Iga inimene käitub nii, nagu on mugavam. Kui me ise ei kehtesta oma reegleid, siis kaotamegi oma põhiseaduses sätestatu – et seisame oma keele ja kultuuri ja rahvuse eest. Kui me ise laseme oma keelt lörtsida ja eesti keele mainet ei hoia, siis ei tee seda ka teised. Kui muulane läheb mujale riiki elama, siis ta ju ei protesteeri, et peab seal keele ära õppima ja paneb lapse ka selle riigi lasteaeda.

Peame samas ka ise peeglisse vaatama. Kes siis süüdi on, et me pole õpetanud välja piisaval arvul eesti keele õpetajaid? Või et lasteasutustes pole mindud siiani eestikeelsele õppele üle. Lasteaedades õpiks lapsed väga kiiresti keele selgeks.

Reformierakonna plaan kolme aastaga eestikeelsele õppele üle minna on tänastes tingimustes aga liialdus. Jah see on kõigi siinsete elanike inimõigus osata parimal võimalikul moel eesti keelt. See tähendab aga korraliku plaani väljatöötamist, kuidas seda teha.

Rahvastiku kasvatamise plaanid ja eesmärgid

• Analüüs seniste perepoliitika meetmete mõjususe ja kulutõhususe kohta ning ettepanekud peredele suunatud toetuste ja teenuste täiendamiseks peaksid valmima detsembriks.

• Mais 2020 peab valmima sündimust toetava perepoliitika pikaajaline visioon.

• 2019. a detsembriks töötatakse välja analüüs ja ettepanekud tagasipöördujatele, väljaspool Eestit elavatele rahvuskaaslastele ja uus-sisserändajatele pakutavate teenuste väljatöötamiseks.

• Sündimusest kõneledes on tähtis saavutada taastetase. Riigina peaks meil olema eesmärk, et sünniks sama palju inimesi, kui sureb.

• Eestlaste osakaalu rahvastikust peab pidevalt jälgima, eesmärk oleks, et see suureneks.

• Läbimõeldud rändepoliitika on meie kaitsemehhanism. Tsiteerides Ando Kivibergi: Eesti on nagu looduskaitsereservaat, me peame ennast kaitsma.