"Olin aktiivne naine, üks firma kerkis teise järel," ütles Lootuse küla naistekeskuses elav Mari, kes aga pärast lahutust asus oma valu leevendama nii alkoholi kui ka unerohtudega. Naise pere ei teadnud tema sõltuvusest midagi. "Naistel on erinevatest sõltuvustest palju keerulisem vabaneda, sest nad ei lange kunagi nii põhja kui mehed. Naise sõltuvust ei peida aga mitte ainult naine, vaid kogu perekond – lastel on häbi, et ema on alkohoolik, ja mees ei räägi sellest," nentis Lootuse küla asutaja ja juhatuse esimees, piiskop Märt Vähi.
“Olin aktiivne naine, üks firma kerkis teise järel,” ütles Lootuse küla naistekeskuses elav Mari, kes aga pärast lahutust asus oma valu leevendama nii alkoholi kui ka unerohtudega. Naise pere ei teadnud tema sõltuvusest midagi. “Naistel on erinevatest sõltuvustest palju keerulisem vabaneda, sest nad ei lange kunagi nii põhja kui mehed. Naise sõltuvust ei peida aga mitte ainult naine, vaid kogu perekond – lastel on häbi, et ema on alkohoolik, ja mees ei räägi sellest,” nentis Lootuse küla asutaja ja juhatuse esimees, piiskop Märt Vähi.
Naistekeskuses viibiva 41-aastase Mari (nimi muudetud) sõnul tuleb tal iga kord pisar silma, kui ta meenutab, et on pidanud pea viis aastat karmi võitlust nii ravimi- kui ka alkoholisõltuvusega, mis on raskelt mõjunud talle endale ja tema lähedastele.
Mari on olnud kogu oma elu aktiivne inimene, ettevõtja ja kahe imearmsa poja ema. Tema enda sõnul hiilisid ravimid ja alkohol tema ellu salamisi. “Läksin abikaasast lahku ja hakkasin uinumiseks tablette võtma. Üks asi viis teiseni ja lõpuks ei saanud ma enam tablettideta üldse elada,” meenutab naine.
Tablette tarvitades sai ta aru, et see on kiire viis allamäge minemiseks, vaja oli midagi muud, mis kohe hingevalu leevendaks. “Hakkasin oma valu ja hingelist üksindust leevendama alkoholiga, minu kaaslaseks sai valge vein,” räägib Mari, kelle sõnul läks elu nii edasi aasta-kaks. See oli aeg, kui ta ka iseendale oma probleemi ei tunnistanud, põhjendades kõike sellega, et suudab ju kõige selle kõrvalt olla aktiivne ja tegus ja luua ühe ettevõtte teise järel. “Mu perekond ei teadnud probleemist mitte midagi!”
Ühel päeval hakkasid asjad aga järgemööda välja tulema – enam ei jõudnud ega tahtnud ta midagi teha. “Hakkasin ennast üha rohkem sulgema, vältisin ka igasuguseid sotsiaalseid sündmusi,” mainib Mari. Siis jõudis aga kogu asi nii kaugele, et ta julges oma vennale öelda, et tarvitab tugevaid rahusteid, aga mitte arsti ettekirjutuste kohaselt, vaid ise retsepte kokku miksides. “Mu lähedased hakkasid aru saama, et asjad ei ole hästi, kuigi ma olin väga hea varjaja,” meenutab Mari ja lisab, et tema enda suurimaks šokiks oli see, kui ta poolteist aastat tagasi läks oma lapse lasteaiapeole veinise peaga ja lapse isa ütles, et nii ei saa need asjad enam edasi minna. “Olin siis nõus, et läheks mõneks ajaks unekliinikusse, aga seal soovitas psühhiaater, et on veel üks koht, kust abi saaks.”
Lapsed vajavad ema
Eelmise aasta jaanuaris oligi esimene kord, kui Mari naistekeskusesse jõudis. “Tulin vabal tahtel, sest sain aru, et ei saa enam oma elu nii jätkata. Ma olen noor naine ja mul on kaks poega,” ütleb Mari. Ta elas naistekeskuses viis ja pool kuud, aga rikkus siis programmi reegleid ja pidi keskusest lahkuma. Elas siis kaheksa kuud kodus, aga umbes pärast neljandat kuud olid vanad harjumused taas platsis. “Tuli üks tablett ja siis teine, tuli ka sõber vein,” mainib Mari.
Olukorra tõsidusest aru saades helistas Mari naistekeskusesse. “Kui ma sain teada, et mind võetakse tagasi, otsustasingi tulla. Olen väga tänulik, et selline keskus on loodud, kuigi töö iseendaga on väga raske ja vaevaline. Mu perekond toetab mind väga ja pärast viit ja poolt kuud said mu lapsed tagasi naeratava ema, keda neil ammu polnud.” Nüüd tahab Mari kindlasti läbi teha kõik kohustuslikud kümme kuud.
Joomine on tavaline
Naistekeskuses viibival Reedal (nimi muudetud) oli olnud alkoholiprobleem juba 15 aastat. Ka talle tundus alguses, et probleem pole nii tõsine, et ei saaks igapäevaselt hakkama. “Esimesed kaheksa aastat see mu elu ei seganud. Võtsin iga õhtu kuskil pool liitrit viiekraadist jooki, läksin magama ja elu kulges edasi,” räägib proviisoriametit pidav Reet. “Pikapeale aga hakkab selline elustiil ikkagi käest ära minema. Otsisin abi pea kõikjalt, olin kaks kuud psühhiaatriahaiglas, siis Pärnus ja, siis kaks kuud Paldiskis, aga absoluutselt miski ei mõjunud. Hakkasin isegi uut eriala õppima, et see viiks mõtted alkoholilt eemale. Praegune naistekeskuse võimalus oli viimane, millele lootsin. Otsustasin, et ma ise ei võitle, vaid annan ennast Jumala hoolde. Soovitan ka kõigil teistel julgelt abi küsida.”
Lootuse küla on pakkunud 18 aastat inimestele võimalust vabaneda alkoholi- või narkosõltuvusest. Kui küla loomisel pakuti abi vaid meestele, siis 2016. aastal loodi ka naistekeskus, mis on praegu koduks seitsmele naisele.
Lootuse küla asutaja ja juhatuse esimehe, piiskop Märt Vähi sõnul on naistel keerulisem sõltuvusest vabaneda kui meestel. “Need naised on tavaliselt pereemad, kes elavad kodus ja peidavad oma sõltuvust sel viisil. Sellepärast ongi neil ka raskem abi otsida, sest nad ei tule kuskilt Balti jaama tagant, vaid on tavalised perenaised. Lisaks peidab naise sõltuvust kogu tema perekond. Lastel on häbi, et ema on alkohoolik, ja mees ei räägi sellest. Nii ongi naistel väga raske abi saada, sest nad ei lange mitte kunagi täielikult põhja, kuna keegi perest hoiab ikka üleval.”
Sõltuvusest vabanemine on keeruline ka seetõttu, et mehed peavad neid naisi majanduslikult täielikult üleval. Kuni aga alkohoolikut üleval peetakse, jätkab ta joomist. Naiste sõltuvus areneb Vähi sõnul kodus edasi, sest kui nad enam tööl käia ei saa, jätkatakse sõltuvust kodus.
“Nende abikaasad ei saa neid kuidagi aidata ja kogu see olukord mõjutab muidugi tohutu tugevalt kogu peret,” nendib Vähi, kelle sõnul on laste olukord keerulisem kindlasti siis, kui just ema on alkohoolik, sest kui mees joob, saab naine alati lapsed võtta ja eluga edasi minna.
Mehed nutavad, kuuldes naiste kannatustest
Vähi sõnul pole naistekeskuses elavate naiste minevik alati sugugi roosiline, palju on olnud juhtumeid, kus nad peavad üle saama süngest minevikust ja kuritarvitamistest. “Paljud naised on olnud kuritarvitatud ja nad vihkavad mehi. Aga kui naine näeb, et mees on valmis võtma vastutuse enda elu eest ja ei ole huvitatud ainult naisest kui füüsilisest objektist, siis kasvab vastastikune lugupidamine.”
Tulevikus on kavas meeste- ja naistekeskus ühendada, sest paranemiseks ei pea olema mehed-naised eraldi. Ühise keskuse loomiseks peab nii naistel kui ka meestel kasvama respekt üksteise suhtes. Siis hakkab Vähi sõnul mees naist ja naine meest austama. “Ma näen, et kui naised räägivad oma elulugu, siis mehed nutavad ja saavad aru, millega naine peab rinda pistma ja maadlema,” lisab Vähi.
Lisaks peavad Lootuse külas nii meestele kui ka naistele kehtima kindlad reeglid. Näiteks meestekeskuses pole telekaid ega telefone, lisaks ei tohi mehed-naised omavahel suhtesse astuda.
“Keskuses elavad mehed ja naised ei tohi omavahel sügavaid suhteid luua ega oma probleeme üksteisega jagada. Kaks haiget ja sõltuvuses olevat inimest ei saa mitte kuidagi tervikut moodustada,” selgitab Vähi. “Aga seni pole meil ka suhete loomise probleeme olnud. Väljastpoolt on küll meile sisse kippunud inimesi, kes on tahtnud tulla nii-öelda naisi päästma.”
Eestlased on suure südamega
Lootuse küla rahastavad Vähi sõnul tavalised eesti inimesed, kes seda igakuiste annetustega töös hoiavad: “Põhiliselt hoiavad eesti inimesed kogu seda asja üleval, ja mitte ainult küla toimimist, annetatakse ka suuremateks projektideks. Sama teevad firmad. Paljud ütlevad, et eestlane ei löö asjadele väga kergesti kaasa, aga meie näeme, et eestlane on tegelikult väga suure südamega.”
Praegu käimasoleva kampaania raames kutsutakse inimesi annetama iga kuu kindel summa ühe konkreetse inimese külas viibimise kulude katteks. Vähi sõnul annab see hea võimaluse igaühele, kes soovib aidata ja toetada inimesi sõltuvusprobleemidest vabanemisel. “Otsime ligemale 150 partnerit üle Eestimaa, kes aitaksid üht kindlat inimest, mitte ainult Lootuse küla.”
Lootuse küla rajamist Laitse lähistel alustati 2003. aastal, enne 2000. aastat tegutseti paranduskodu Suurupi Sild nime all. Lootuse küla asub selle rajaja Märt Vähi poolt keskusele annetatud maadel (tegu on tema vanaisa endiste maadega), kus alguses oli ainult ilus mets ja jõgi. Nüüdseks on siia rajatud teed, majad programmis osalejatele ja personalile, administratiiv- ja õppehoone, puidutööstus, vabatahtliku tuletõrjekomando depoo, veevarustuse süsteem, puurkaev.
Tõnis Mölder: aitame inimestel paraneda
Lootuse küla otsib 150 partnerit üle Eestimaa, kes aitaksid ühte konkreetset Lootuse külas elavat inimest ta paranemise teel. Ka Tallinn toetas naistekeskust tänavu 5000 euroga.
Praegu käimasoleva kampaania raames kutsutakse inimesi iga kuu annetama kindla summa ühe kindla inimese külas viibimise kuludeks. Lootuse küla toetamiseks vaata veebilehekülge www.lootusekula.ee või kirjuta aadressile info@lootusekula.ee
13. aprillil puhkes naistekeskuse peamajas tulekahju, mille tagajärjel hävis hoone täielikult. Tallinna linn toetas maja taastamist 5000 euroga. Lootuse küla naistekeskust külastanud abilinnapea Tõnis Mölder (pildil) ütles, et keskuse tegemistest kuuldes on ta aru saanud, et tegemist on väga ainulaadse kohaga.
“See, kuidas seal inimesi aidatakse raskustest läbi koos nende hinge hoidmisega, on väga oluline,” ütles Mölder. “Ka paljud Tallinna linna elanikud on Lootuse külast abi saanud ja seetõttu otsustas linn keskuse tegevust pärast põlengut toetada. Me näeme, et inimesed saavad siit abi, ja see on kõige tähtsam. Lootuse küla töötulemused rõõmustavad mind väga, sest on näha, et inimesed, kes tulevad siia kurvameelselt, lahkuvad oluliselt rõõmsamalt ja tervete ühiskonnaliikmetena.”
