Salasõltuvusega ärinaine: tahtsin, et lapsed saaksid omale ema tagasi

"Minu perekond ei teadnud minu sõltuvusest midagi, sest olin aktiivne naine - üks firma kerkis teise järel," ütles Lootuse küla naistekeskuses elav Mari (nimi muudetud), kes hakkas pärast lahutust kasutama unetablette, kui mõistis, et tal on tekkinud ravimisõltuvus. "Ma hakkasin oma valu ja hingelist üksindust leevendama alkoholiga, minu kaaslaseks sai valge vein."

Pilt: Albert Truuväärt

Salasõltuvusega ärinaine: tahtsin, et lapsed saaksid omale ema tagasi

Kairi Ervald

"Minu perekond ei teadnud minu sõltuvusest midagi, sest olin aktiivne naine - üks firma kerkis teise järel," ütles Lootuse küla naistekeskuses elav Mari (nimi muudetud), kes hakkas pärast lahutust kasutama unetablette, kui mõistis, et tal on tekkinud ravimisõltuvus. "Ma hakkasin oma valu ja hingelist üksindust leevendama alkoholiga, minu kaaslaseks sai valge vein."

Lootuse küla on rehabilitatsioonikeskusena töötanud pea 18 aastat. Inimesed, kes on alkoholi- või narkosõltuvuses, saavad selles keskuses uue võimaluse vabaneda mõnuainetest.

Naistele ja meestele ühine keskus

Kui 18 aastat tagasi alustati tööd meestega, siis 2016. aastal loodi naistekeskus, mis on hetkel koduks seitsmele naisele. Tulevikus plaanitakse aga nii naiste- kui ka meestekeskus ühendada, sest maailmas levinud praktika näitab, et mehed ja naised ei pea otseselt olema eraldatud selleks, et paraneda.

Lootuse küla asutaja, juhatuse esimehe ja piiskopi Märt Vähi sõnul pole naistekeskuses elavate naiste minevikud aga sugugi roosilised. Nad peavad tihti üle saama süngest minevikust ja väärkohtlemisest. Vähi sõnul peab selleks, et luua ühist keskust, austama naised ja mehed üksteist. "Paljud naised on olnud kuritarvitatud ja nad vihkavad mehi, aga kui naine näeb, et mees on valmis võtma vastutuse enda elu eest ja ei ole huvitatud ainult naisest kui füüsilisest objektist, siis kasvab vastastikune lugupidamine," lisas Vähi.

Varjatud sõltuvus

Naistekeskuses viibiva 41-aastase Mari (nimi muudetud) sõnul tuleb tal iga kord pisar silma, kui ta meenutab seda, et on pidanud pea viis aastat elama ravimi- ja alkoholisõltuvusega, mis on raskelt mõjunud nii talle endale kui ka tema lähedastele. 

Mari on olnud kogu oma elu aktiivne inimene, ettevõtja ja kahe imearmsa poja ema. Ravimid ja alkohol hiilisid tema ellu salamisi. "Ma läksin abikaasast lahku ja hakkasin selleks, et saada magada, tablette tarvitama. Üks asi viis teiseni ja lõpuks ei saanud ma enam tablettideta üldse elada," sõnas Mari.

Tablette tarvitades sai Mari aru, et see on kiire viis allamäge minemiseks, vaja oli midagi, mis kohe ja nüüd hingevalu leevendaks. "Ma hakkasin oma valu ja hingelist üksindust leevendama alkoholiga, minu kaaslaseks sai valge vein," selgitas Mari.

Mari sõnul läks elu edasi umbes aasta või kaks, kus ta ka iseendale oma probleemi ei tunnistanud, põhjendades kõike sellega, et ta saab kõige selle kõrval olla aktiivne ja tegus ja luua ühte ettevõtet teise järel. "Mu perekond ei teadnud sellest probleemist mitte midagi," selgitas Mari.

Asjad hakkasid järjest välja tulema – enam ei jõudnud ega tahtnud ta midagi teha. "Hakkasin ennast üha rohkem sulgema, vältisin ka igasuguseid sotsiaalseid sündmusi," ütles Mari.

Ühel päeval julges ta oma vennale öelda, et tarvitab tugevaid rahusteid ja mitte arsti ettekirjutuste kohaselt, vaid ise retsepte kokku segades. "Mu lähedased hakkasid aru saama, et asjad ei ole hästi, kuigi ma olin väga hea varjaja," selgitas Mari.

Mari enda suurimaks šokiks oli see, kui ta poolteist aastat tagasi läks oma lapse lasteaiapeole veinise peaga, kus tema lapse isa ütles, et nii need asjad ei saa enam edasi minna. "Ma olin siis nõus, et olen mõnda aega unekliinikus, aga sealt soovitas mulle psühhiaater, et on veel üks võimalus, kust abi saaks," jätkas Mari.

Lapsed vajavad ema

Eelmise aasta jaanuaris oligi esimene kord kui Mari naistekeskusesse jõudis. "Ma tulin naistekeskusesse oma vabal tahtel, sest ma sain aru, et ma ei saa enam oma elu nii jätkata. Ma olen noor naine ja mul on kaks poega," lisas Mari.

Mari selgitas, et elas naistekeskuses viis ja pool kuud ja rikkus siis ise programmi reegleid, mille tagajärjel pidi keskusest lahkuma ja elas väljaspool seda kaheksa kuud. "Umbes pärast neljandat kuud, kui olin Naistekeskusest lahkunud, hakkasid ka vanad harjumused tagasi tulema -  tuli üks tablett ja siis teine ning ka sõber vein," selgitas Mari.

Olukorra tõsidusest aru saades helistas Mari naistekeskusesse, saades aru, et on jõudnud veelgi hullemasse kohta kui enne. "Kui ma sain teada, et mind võetakse tagasi, otsustasin ka tulla. Mu perekond toetab mind väga ja pärast esimest viite ja poolt kuud said mu lapsed tagasi naeratava ema, mida neil ammu polnud olnud," ütles Mari.

Mari sõnul on ta nüüd programmis tagasi ja tahab kindlasti käia läbi kohustuslikud kümme kuud.

"Ma tahan, et mu lapsed saaksid omale ema tagasi," sõnas Mari.

Joomine on tavaline

Igapäevaelu keskel ei saanud Mari aga enda sõnul arugi, et see elu, mida ta elab, ei ole normaalne. Inimesed joovad iga päev kogu aeg, aga Mari sõnul ei räägi tihti keegi sellest, et see peaks olema sõltuvus. "Kui inimesed joovad alkoholi koos ravimitega, siis see muutus on nii suur, et nad ei saa enam üldse mitte millestki aru ja emotsioonid on täiesti alla surutud," lisas Mari.

Mari on tänulik, et selline keskus on loodud, kuigi töö iseendaga on väga raske ja vaevaline.

"Kes ikka tahaks oma probleemidele otsa vaadata ja nendega tegeleda? Lihtsam on ikka teiste probleemidega tegeleda," selgitas Mari ja lisas, et tema isiklikult julgustab kõiki abi otsima.

Naistekeskuses viibiva Sirje sõnul on temal olnud alkoholiprobleem juba 15 aastat. "Esimesed kaheksa aastat see mu elu ei seganud. Võtsin iga õhtu kuskil pool liitrit ja läksin magama ning elu kulges edasi," selgitas Sirje.

Pikapeale hakkab Sirje sõnul selline elustiil ikkagi käest ära minema. Tema sõnul oli ta aga abi otsinud pea kõikjalt. "Ma olin kaks kuud psühhiaatriahaiglas, siis olin Paldiski maanteel kaks kuud ja absoluutselt midagi ei mõjunud,"  lisas Sirje.

Naistekeskuses oli viimane võimalus, mida Sirje usaldas. "Ma otsustasin, et ma enam ise ei võitle ja annan ennast Jumala hoolde," lisas Sirje.

Tallinn toetas naistekeskust 5000 euroga

13. aprillil tekkis naistekeskuse peamajas aga tulekahju, mille tagajärjel hävines hoone täielikult. Vähi sõnul on naistekeskuse elumaja piisavalt suur, et korraldada kõik vajalik. "Me ehitame kõik uuesti üles, Eestis on liiga palju naisi, kes vajavad abi," sõnas Vähi.

Uut naistekeskuse maja taastamist toetas ka Tallinna linn 5000 euroga. Lootuse küla naistekeskust külastanud abilinnapea Tõnis Mölder sõnas, et Lootuse küla tegemistest kuuldes on ta aru saanud, et tegemist on väga ainulaadse kohaga.

"See, kuidas inimesi aidatakse siin raskustest läbi koos nende hingehoidmisega, on väga oluline," leidis Mölder. Möldri sõnul on ka paljud Tallinna linna elanikud Lootuse külast abi saanud, mistõttu otsustas linn keskuse tegevust toetada pärast traagilist põlengut. "Me näeme, et inimesed saavad siit abi ja see on kõige tähtsam," lisas Mölder.

Mölder sõnas, et Lootuse küla töötulemused rõõmustava teda väga, sest on näha, et inimesed, kes tulevad keskusesse kurvameelselt, lahkuvad sealt oluliselt rõõmsamalt ja tervemate ühiskonnaliikmetena.

 

Laadimine...Laadimine...