Sass Henno: perevägivallale ei tohi õigustust otsida

"Ärme otsi õigustust lapsepõlvest, alkoholi pruukimisest, valesti otsa vaadatud pilgust või poest toodud valest WC-paberist," sõnas kirjanik Sass Henno. "See, et näägutamine põhjustab vägivalda, on sama debiilne väide, kui et lennuõnnetusi põhjustab gravitatsioon või pussitamist põhjustab ohvri paiknemine vales asukohas."

Pilt: Scanpix

Sass Henno: perevägivallale ei tohi õigustust otsida

"Ärme otsi õigustust lapsepõlvest, alkoholi pruukimisest, valesti otsa vaadatud pilgust või poest toodud valest WC-paberist," sõnas kirjanik Sass Henno. "See, et näägutamine põhjustab vägivalda, on sama debiilne väide, kui et lennuõnnetusi põhjustab gravitatsioon või pussitamist põhjustab ohvri paiknemine vales asukohas."

Teistele haiget tegemine ja veel nii, et ta end kaitsta ei saa, on sigadus, rääkis Henno Vikerraadio saates "Uudis+". "Ärme otsi õigustust lapsepõlvest, alkoholi pruukimisest, valesti otsa vaadatud pilgust või poest toodud valest WC-paberist. Reeglina ei alga perevägivald kohe suhte alguses. Kõige lihtsamalt öeldes on vägivald suhtlusvahend. Kui sõnadest ja dialoogioskusest jääb väheks, tulevad mängu manipulatsioonid ja ähvardused. Kui ähvardused ei aita, järgnevad vägivallatseja poolt reaalsed teod eesmärgiga panna kedagi käituma nii, nagu tema tahab. Perevägivalla ja lähisuhtevägivalla puhul on selle probleemi üks külg ka see, et füüsiline karistamine on tulnud kaasa vanematelt lastele. Mingite piiride seadmine on meil ju veres ja see ei ole alati halb, kui ütleme, mida tohib, mida mitte. Sageli tulevad aga mõttemudelid, mida teine inimene tohib ja mida mitte, lapsepõlvest täiskasvanu ellu kaasa. Vägivallatseja tahab ka oma suhtepartnerile öelda, mida ta tohib teha, mida mitte. Sageli ei saa neid asju väga läbi rääkida, sest vägivaldne pool usub, et tal on õigus."

Lähisuhtevägivalda põhjustab Henno sõnul ka see, et üks suhtepartner haarab tavaliselt n-ö vastutaja rolli. "Algul võib see olla kokkuleppeline. Sealt edasi järgmine tuleb soov ja vajadus kontrollida, kas teine ikka teeb nii, nagu talle öeldud. Seejärel läheb asi kas vaimselt või füüsiliselt vägivaldseks, suhtes toimuvad sanktsioonid. See kontrollitrepp üha kordub."

Henno ei usu, et ükski ohver on nõus ohver olema. "Vägivaldne suhe paneb aja jooksul jõuvahekorrad paika. See on sama, kui keegi on meist tugevam ja hoiab meid kinni. Temast jagu saada ongi keeruline. Vägivaldses suhtes on kinnihoidmine sageli ka vaimset laadi. Tekibki tunne, et karistus on põhjendatud. Õpime vägivalda aktsepteerima. Vägivalla all kannataja ei tule selle pealegi, et ta väärib teistsugust kohtlemist. Vägivald algab sealt, kust kokkulepe rollide jaotuses lõpeb ja tekib tunne, et tahaks sealt välja. Enamasti on vägivalla all kannatajad lapsepõlvest harjunud sellega, et füüsiline vägivald tugevama poolt on midagi, millega reguleeritakse nende käitumist ja see on normaalne. Tegelikult see nii ei ole. Valesti käitumine või arvamine õigustab justkui n-ö terrorit või karistust. See, et näägutamine põhjustab vägivalda, on sama debiilne väide, kui et lennuõnnetusi põhjustab gravitatsioon või pussitamist põhjustab ohvri paiknemine vales asukohas. See on väga lühinägelik vaade. Vägivalda põhjustab soov kontrollida, süsteemne vajadus ennast kellegi üle kehtestada. Vägivallatseja soovib endale luua turvalise süsteemi, et tema juurest ära ei mindaks."

Vägivaldse suhte kõige alus on Henno hinnangul puudulik suhtlemisoskus. "Suhtlusoskust ei ole meile õpetatud. See on meie sajandi küsimus, kuidas õppida suhtlema nii, et teiste huvid oleksid arvestatud, ka suhtes. Vastata näägutamisele füüsilise vägivallaga on rumalus. See on olukord, kus inimene muud ei oska. Selleks, et vältida suhte kontrolli alt väljumist, soovitan kasutada paarisuhte nõustajaid, terapeute ja rääkida nendega punktidest, kus dialoogivõime omavahel katkeb. Vägivaldne suhe võib kesta aastakümneid ka nii, et ei muutu füüsiliselt vägivaldseks. Sellises suhtes tasub endalt küsida, kas ja miks ma olen selles suhtes vabatahtlikult? Perekonnas, kus on pinged, ei tohiks koos olla laste pärast. Traumad tekivad ka vaimsest vägivallast. Suhtlus ja suhtlema õppimine aitab."

Henno hinnang naiste tugikeskuste riiklike teenuste osas on väga kriitiline. "Probleem on selles, et sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalkindlustusameti poolt kirjeldatakse halvemaks muutunud olukorda kui paremaks muutunut. See poliitiline Potjomkini küla või rahvale vale pildi maalimine on väga ebaaus. Selle taga on ametnike hirm tunnistada, et nad on teinud väga vale otsuse. Varem pakkusid tugikeskuste teenust MTÜ-d, mis võitlesid igal aastal selle eest, et saada riigieelarvest rahastust. Nüüd muutus tugikeskuste teenus riiklikult seadusesse kirjutatuks. Teenust hakatakse riigihankega tellima odavaima hinna eest pakkujatelt, kellel pole võib olla isegi piisavat ettevalmistust. See on absurdne, sest tugikeskus ei peaks olema majutusasutus, kuhu minnakse ainult kodust ära. Tugikeskus on koht, mis vajadusel nõustab naist ja lapsi, aitab taastada süsteemselt naise enesekindlust ja esindada naist näiteks kohtus. Iga kahe aasta tagant hangitav teenus ei saa olla jätkusuutlik. Ükskõik, kui palju raha teenusesse panna, ei tea tänased nõustajad, kas kahe aasta pärast ostetakse teenust neilt või kelleltki teiselt. Nõustajad peaksid aga olema nagu arstid, arenemises ja ka kümne aasta pärast arstid. Ainult nii saame pakkuda järjepidevat tuge ja teenust. Teenus tuleb teha riiklikuks, kus tänased nõustajad saavad olla kindlad, et nad on nõustajad ka kahe või kolme aasta pärast. Sel juhul naised mõistavad, et nad on oodatud pöörduma tugikeskusesse mitte ainult voodikoha jaoks, vaid ka selleks, et neid vajadusel tõesti tahetakse aidata."

Halvemaks on läinud Henno sõnul ka see, et erinevates maakondades on tugikeskusesse pöörduvale ohvrile eraldatud rahasummad täiesti erinevad. "Kulumudel, mille on töötanud välja sotsiaalkindlustusameti osakond Olle Selliovi juhtimisel, ei ole jätkusuutlik ega tervemõistuslik. Ei saa tellida hankega teenust, mis peaks tagama nõustajatele näiteks kümneaastase kindluse naiste nõustamiseks. Halvemaks on läinud ka see, et varem koos töötanud MTÜ-d on pandud üksteisega võistlema, neist on tehtud konkurendid. Nad peavad ellujäämiseks vähempakkumisega omavahel võistlema. Selle süsteemi on sotsiaalministeeriumis välja töötanud võrdsuspoliitika osakond, mis võitleb näiteks palgalõhe vastu. Tugiteenuse hanketingimustes on eeldatud aga nii palju vabatahtlikku tööd. Ministeeriumis 2000 ja pluss palkadega istuvad ametnikud otsustavad, et ööpäevaringse valve peab inimene tagama 600 euro eest kuus."

Statistikaandmed on jäämäe veepealne osa, kuna väga tihti perevägivallast ei teatata. Aastal 2015 registreeriti politseis 3000 perevägivalla juhtumit. Registreeritud kuritegudest moodustasid perevägivalla juhtumid hinnanguliselt kümnendiku, vägivallakuritegudest aga lausa 38%. Politsei statistika kohaselt olid 88% perevägivallatsejatest 88% mehed, 12% naised. Neljandikul juhul olid vägivalla tunnistajad või ka ohvrid lapsed.

Laadimine...Laadimine...