Marju ema mäluprobleemid ilmnesid kui välk selgest taevast. "Ükspäev ütles ta mulle, et laenas majaelanikule 30 eurot. Küsimise peale, et kellele laenati, ei osanud ta öelda, kas see oli mees või naine või mis korterist," meenutab Marju. Väidetav laen jäigi tagasi saamata.
Ent see oli alles algus. Seejärel muutus ka pangakaardiga raha väljavõtmine väga riskantseks. “Emal oli tekkinud komme automaadi ees endale kõva häälega PIN-koodi öelda, et mitte valesti numbreid vajutada,” meenutas Marju probleemide kuhjumist. Kord helistas ema ka tütretütrele ja oli väga endast väljas – tal olevat laps kaduma läinud.
“Ta väitis, et oli magama jäänud ja keegi oli sel ajal lapse ära varastanud või oli laps kaduma läinud,” rääkis Marju. “Vanaema oli oma mures nii veenev, et lapselaps jäigi seda uskuma. Tegelikult polnud talle mingit last hoida toodud. Perearst, kellega meelepetete teemal nõu peeti, ütles, et dementsusega vanainimestel juhtub tihti, et nad otsivad taga kadunud beebisid või hoidmiseks toodud lapsi.”
Kiuslikkus võib tähendada dementsust
Rahvastiku eluea tõusuga eakate dementsussündroom Eestis üha sageneb. Hea õmbleja ei suuda äkki teha ka lihtsamat rõivaste parandustööd ja on unustanud varasemad oskused. Pea võimatu on tal uue mobiiltelefoniga hakkama saada ja isiklikku hügieeni ei väärtustata enam nii nagu varem. Seni sõbralik vanainimene muutub riiakaks ja kahtlustavaks ning usub tõemeeli, et lähedased soovivad talle halba.
“Tihtilugu inimesed ei mõista, et ema või isa iseloomu muutumine pole mitte kiusu ajamine, vaid selle taga on haigusseisund, mida tuleb kindlasti diagnoosida, et inimene saaks õigeaegset ja pädevat ravi ning lähedased professionaalset nõustamist,” ütles Tallinna diakooniahaigla tegevusterapeut Hanna-Stiina Heinmets.
Paljudel põhjustab dementsust haigestumine Alzheimeri tõppe, mille olulisim tunnus ongi ajutöö häirumine – kuni aju kärbumiseni välja.
Heinmetsa sõnul avaldub nii Alzheimer kui ka dementsuse sündroom enamasti hiilides: mälu halveneb järk-järgult, unustatakse elementaarseid asju, õpitud oskused lähevad meelest. Isiksus muutub, ollakse kahtlustatav naabrite ja lähedaste suhtes.
Ka Kai, kes põetas kodus pea kümme aastat oma Alzheimeri tõbe põdevat ema, meenutas, et alguses muutus seni väga suhtleja memm kahtlustavaks, süüdistades ümbritsevaid pahatahtlikkuses. “Küll olid memme sõnul sõbrannad varastanud tema kingad ja teki või luuras naaber teda aias – kummalisi kaebusi tekkis aina juurde,” meenutas Kai. “Ega me keegi ei osanud mõelda, et tegu on haigusega, oleksime siis ise targemini käitunud.”
Haigestunud inimene ise on enamasti suures segaduses, sest ümbritsev maailm ei paku talle senist turvatunnet. Lähedastel on sageli raske mõista, et muutunud käitumise taga on eaka ärevus – seda enam, et inimesed kipuvad sellises olukorras varjama oma oskuste ja teadmiste vähenemist. Küsimustele vastatakse põiklevalt ning sageli katkestatakse senised sõprussidemed, jäädes kodu nelja seina vahele isolatsiooni.
Katkutud lillepeenrad ja põgenemised
Samas võib dementne inimene ka väga agaralt hakata tegema kummalisi asju. “Mõnigi kord rohis memm lillepeenrad nii puhtaks, et pärast polnud enam midagi vaadata,” meenutas Kai. “Talle tundus, et tegu oli nõgestega, mis tuli mullast välja sikutada. Samas tahtis ta tohutult abiks olla.”
Naise sõnul tahtis ema ka kogu aeg kuhugi ära minna, kuhugi “oma koju”, kuigi ta elas juba pikemat aega tütre juures. Tihti pakkis ema oma asjad kotti ja tahtis külavaheteele minna. Kai pidi siis ema veenma ja ta aiaväravast tagasi tooma.
Alzheimeri tõve süvenedes muutus ema käitumine veel enam ettearvamatuks. Teda tuli kodus kogu aeg jälgida, et ta endale millegagi viga ei teeks või miskit korda ei saadaks. Tütre sõnul oli peres vähe raha ja ema hooldekodusse saatmine ei tulnud kõne allagi, tema pidev valvamine aga väsitas Kaid väga.
Dementsussündroomi tekkepõhjus võib olla nii Alzheimer kui ka Parkinsoni tõbi, ajukasvajad, toksiinid ja ravimid – loetelu on pikk ja mitmekesine. Ühes on meedikud kindlad: varajane haiguse diagnoosimine aitab palju kaasa, et hilisemaid kannatuse- ja segaduseperioode vältida. Ka on võimalik dementsuse algfaasis õigete rohtudega sümptomite avaldumist pidurdada. Kahjuks ei ole fataalse lõpuga Alzheimeri ja Parkinsoni tõvele ravi veel leitud.
Arstid on veendunud, et dementsussündroom on Eestis praegu aladiagnoositud haigusseisund. Ekspertide hinnangul võib üle riigi abi vajada lausa üle 21 000 selle sündroomiga inimest.
Mälukohvikud toetavad lähedasi
Eelmisel aastal loodi Eestis lõpuks ka riikliku rahalise toega dementsuse kompetentsikeskus, mis püüab abistada nii dementseid haigeid kui ka nende lähedasi. Näiteks on üle Eesti loodud 15 dementsete toetusrühma, kus lähedased saavad üksteisega jagada oma raskeid üleelamisi lähedase haigusega seoses. Rühm koosneb maksimaalselt 15 inimesest.
Lisaks korraldatakse inimestele mälukohvikuid. “Mälukohvikute külalised on väga rõõmsad, et neil on võimalik tulla nähtavale ja saada emotsionaalset toetust olukorras, kus lähedase igapäevane hooldus võib olla väga kurnav töö,” lausus Hanna-Stiina Heinmets (pildil), kes on ka kohvikuid korraldava MTÜ Elu Dementsusega liige.
Kui arvestada, et Eestis on üle 20 000 dementsussündroomiga haige, siis lihtne arvutus ütleb, et ühiskond vajaks sadu nõustamisrühmi.
Euroopa riikides on tegeldud selle kohati epideemiaks kasvanud haigusega viimased paarkümmend aastat. Soome juurutab ellu dementsussõbralikku ühiskonda, kus dementsussündroomiga inimene leiab väärikat kohtlemist.
“Neis riikides keskendutakse dementsusega seotud stigma ja tõrjutuse vähendamisele, et dementsusega inimesed saaksid end turvaliselt ja toetatuna tunda ükskõik kus – poes, ühistranspordis või hobidega tegeldes. Ükspäev võib ka meil olla selline ühiskond,” rääkis Heinmets. “Oluline on seegi, kuidas me probleemist räägime. Kasutame inimestest rääkides alati väljendit “dementsusega”, mitte “dementsed”, sest viimane on stigmatiseeriv ehk häbimärgistav sõna. Inimene on dementne vaid Alzheimeri lõppfaasis, kus ta on täiesti hooldatav, mitte enne. Enamusel on see aga haigus, mis tekitab sümptomeid, mõni päev on kergem ja mõni päev raskem – me näeme nende haiguse taga inimest, see on meie mõte.”
Heinmetsa sõnul on praegu suurim mure nii perearstide kui ka kohaliku omavalitsuse spetsialistide vähene teadlikkus. Omaste hooldajad ei tea aga pahatihti, kust abi otsida.
Kui dementsussündroomiga inimese lähedased ei anna kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnale probleemist teada, pole neil omakorda aimu, kui palju ja millist abi vajatakse. Õnneks on sotsiaalministeerium lubanud, et Euroopa sotsiaalfondi rahaga saab dementsuse sündroomiga inimestele vajalikke teenuseid kohalikes omavalitsustes nüüdisajastada. “Nüüd peavad kõik osapooled ise initsiatiivi üles näitama,” mainis Heinmets.
Dementsuse kompetentsikeskus ühendab praegu nelja organisatsiooni: MTÜ Elu Dementsusega, SA Viljandi Haigla, SA EELK Diakooniahaigla ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool.
Kuidas ennetada dementsusega lähedase “kadumist”?
• Lähedased peaksid kirjutama endale üles mäluhäiretega inimesele tähtsad kohad ja paigad, et otsingu ala oluliselt kitsendada. Olukorras, kus lähedased on mures ja ärevuses, võivad need paigad meelest minna, see aga pikendab oluliselt kadunud inimese leidmise aega.
• Olemas peaks olema ka nimekiri ravimitest, mida mäluhäiretega inimene tarvitab. Jällegi põhjusel, et ärevusega võib meelest minna tähtis info. Näiteks et kadunud inimesel võib olla suhkruhaigus, vererõhuga probleeme jne. See võib tähendada, et kadunud isiku füüsiline seisund võib olla halvenenud, kui ta ei ole saanud ravimeid õigel ajal.
• Kindlasti võiks lemmikriiete külge kleepida, triikida või õmmelda kontaktandmed – kas aadress, kuhu pöörduda, või telefoninumber, kuhu helistada, kui märgatakse segaduses, eksinud inimest.
• Dementsussündroom ei ole kindlasti haruldane ega häbimärgistav. Väga hea oleks, kui kogukond teaks inimese mäluhäiretest, et nad oskaksid jälgida ning teaksid, millistel juhtudel üksinda kõndija poole pöörduda.
Allikas: Elu Dementsusega
Dementsed jäävad telefonimüüjatega kimpu
Agarad telefonimüüjad suudavad dementsetele inimestele korralikku majanduslikku kahju tekitada.
Marju, kelle dementsusega ema viibib praegu hooldekodus, leidis varem ema külastades köögilaualt telefonimüügi ettevõtete tervist edendavaid tooteid alates toidulisanditest vitamiinikapslite või tervendavate teedeni. “Uurisin emalt, miks ta neid tellib, kui ta neid ei kasuta. Kohkumusega sain teada, et väike teepakk, milles kümme joogiportsjonit, maksis üle 40 euro. See summa oli kümnendik ema pensionist, samas neid oste oli palju.”
Suure pahandusega saadi mõned ostud tühistada, avamata kaup tagasi saata ning paluti telefonimüügi ettevõtetel ema kontakt kustutada. Suur oli aga Marju pahameel, kui ema paari kuu pärast rõõmsalt teatas, et talle tuleb pakk, mis osutus jällegi kalliks toidulisandiks. Ema ei mäletanud telefonimüügist enam midagi – rõõmustas vaid paki üle. Suure kemplemise peale oli ettevõte nõus ema andmed andmebaasist kustutama, tegelikult alles siis, kui Marju hakkas neid meediaga hirmutama.
Ema korterit koristades leidis Marju ka suure kotitäie kommipabereid, mis oli kinni keeratud, nagu oleks seal kommid sees. Paberkott oli pandud kappi toiduainete juurde. Lillevaasina oli ema, kellel kenad kristallvaasid puhvetis, võtnud kasutusele puhastuspasta pudeli, millel pudelikael oli kääridega maha nüsitud ja plastpudel viltpliiatsiga üle värvinud. “Selle peale ei osanud ma enam ei naerda ega nutta, olin lihtsalt nõutu,” sõnab naine. Ka oli ema hakanud prügikastidest asju tuppa tooma, kapipõhjas leidus kümneid meeste ja naiste vanu jalatseid ning muid katkisi asju, mida majaelanikud olid ära visanud.
Kust saada abi?
• Dementsusega lähedast hooldades vajab hooldaja tema jaoks eri abivahendeid. Et neid soodsalt osta või rentida, soetada soodushinnaga mähkmeid, tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaalabi osakonda, kes väljastab patsiendile isikliku abivahendi kaardi.
• Omavalitsuse sotsiaalabi osakond osutab või korraldab hooldajale ja hooldatavale transpordiabi.
• Tallinna sotsiaalhoolekanne pakub mäluhäiretega eakatele päevahoiuteenust.
• Eraldi osutatakse neile eakatele ja puuetega inimestele, kes tulenevalt oma tervislikust seisundist võivad sattuda üksinda kodus olles abitusse olukorda, sotsiaalvalveteenust ehk häirenuputeenust. See võimaldab kutsuda abi olukordades, kus klient ei ole võimeline liikuma ja iseseisvalt abistajatele ust avama. Näiteks arstiabi ootamatu vajadus, millele lisandub võimetus liikuda, nn isikuabi ootamatu vajadus (kukkumine, ajutine liikumisvõimetus, siseruumidesse lõksujäämine jmt).
• Dementsuse infoliin tel 644 6440, avatud E,T,N,R kl 12-16 ja K 16-20.
• Dementsuse kompetentsikeskus Tallinnas asub aadressil Sirge 2.
