Soost leitud raud muutis 900 aastat tagasi Eesti rikkaimaks Põhjamaaks

"Tallinn võis muinasajal olla küll üks kaubanduse laoplats. Harju- ja Virumaal on olnud palju muinasaegseid mündiaardeid," rääkis Eesti rahanduse ajaloo uurija Ivar Leimus. 

Ajalugu

Soost leitud raud muutis 900 aastat tagasi Eesti rikkaimaks Põhjamaaks

Ivo Karlep

"Tallinn võis muinasajal olla küll üks kaubanduse laoplats. Harju- ja Virumaal on olnud palju muinasaegseid mündiaardeid," rääkis Eesti rahanduse ajaloo uurija Ivar Leimus. 

Arheoloogid on Tallinna ja selle ümbruse vanema ajaloo selgitamisel kidakeelsed, sest hästi säilinud muinasaegseid kultuurkihte pole tänapäeva linna piirides päevavalgele tulnud ning seetõttu ei saagi teha põhjapanevamaid otsuseid siinsete muistsete asukate eluolust. Kuid Põhja-Eestist leitud mündid ja aarded võimaldavad ajaloolastel siiski teha mõningaid järeldusi ka vanema aja kohta, mille kohta puuduvad kirjalikud allikad. Leimus on tuletanud oma ajaloopildi kaugemast ajast just maapõuest välja tulnud müntide põhjal.


Üldteada peaks olema fakt, et kui Taani kuningas Valdemar II oma suure väega 1219. aastal Tallinna saabus ja siin tapluses kohalikega peale jäi, oli tal lisaks kõrgetele usumeestele kaasas  arvatavalt saksa soost müntmeister, kes kuninga käsul valmistas esimesed Tallinna mündid.


"Raha oli Tallinnas muidugi ka enne, kui teda siin lööma hakati," rääkis Leimus. "Tallinn võis muinasajal olla küll üks kaubanduse laoplats. Harju- ja Virumaal on olnud hästi palju muinasaegseid mündiaardeid."


Kui 10. sajandi aardeleiud koonduvad Tallinnast lääne poole Keila kanti, siis 11. sajandi omad ida poole, Pirita ja Jägala jõe lähikonda. Muidugi pole need võrreldavad Virumaa leidudega, sest Leimuse sõnul sealne kant lausa kubiseb muistsetest aaretest. "See on tõeline aarete saar, võrreldav näiteks Ojamaa ehk Gotlandi saarega!"


Tallinlastel tekib nüüd muidugi küsimus, kas meilgi on selliseid muinasaegseid mündileide. Vastuseks meenutas Leimus paari aasta taguseid arheoloogilisi väljakaevamisi Tõnismäel – kohas, kuhu nüüd on kerkinud mitmekordne maja. Ühest varase uusaja kalmest leiti maetu luustiku varba vahelt münt, mis oli löödud Kölnis juba 11. sajandi lõpus peapiiskop Hermanni poolt. Selle kõrvalt leiti teinegi Saksa münt samast ajajärgust. Selle oli löönud mässuline kuningas Hermann von Salm. "Niisugused mündid on aga üsna tüüpilised Eesti 11. sajandi lõpu ja 12. sajandi algupoole aaretele," selgitas Leimus. "See oli see muistse Eesti õitseaeg. Tol ajal oli kaubanduse kuldaeg ja Eesti konkurentsitult Põhja-Euroopa kõige rikkam maa. Rootslased, taanlased, kõik löögu häbelikult silmad maha."


Araabia rahad


Miks aga olid need mündid 17. sajandil maetud inimeste hauas? "See näitab, et mingil ajal, ilmselt selle kalme rajamise käigus löödi laiali üks muinasaegne rahapada," lausus Leimus. See ongi ainuke seni Tallinnast leitud muinasaegne rahapada, millest on järele jäänud ainult kaks münti. Kuid see pada võis sisaldada veel muudki. "Võib-olla on neid münte ka rohkem olnud, sest sealt kõrvalt leiti veel Araabia müntide katkeid, tegemist on Allahi nimel löödud mündiga aastast 300," mainis ajaloolane.


Kesk-Aasiast pärit 10. sajandi münditükikesi on leitud veelgi. Üks tolle aja kohta väga tüüpiline münt on löödud näiteks Samarkandis. Leimus ei välista, et need idamaised rahad võisid pärineda eelpool nimetatud 11. sajandi rahapajast – kuid samas ka ei pruukinud. Pole välistatud, et Tõnismäe kandis elati juba ammu enne Tallinna ametlikku asustamisaega. Araabia rahad kadusid käibelt 11. sajandi jooksul kiiresti ja nende asemele hakkasid tulema Lääne-Euroopa mündid. "Võime järeldada, et mingi asustus võis juba 10. sajandil olla seal Tõnismäe kandis," nentis Leimus. "Me ei räägi muidugi linnast, aga asustust oli Eestimaal palju igal pool."


Kevadel tuli Pärnu mnt 41 kaevamiselt muinasaegsest kihist välja üks väike mündike, mille peal näeb risti ja väikest mummukest, ühes nurgas on ka täheke. Leimus selgitas Saksa kolleegide abiga välja, et tegu on 12. sajandi haruldase mündiga, milliseid pole õieti uuritud.  Need on hästi pisikesed, kaaludes 0,2 grammi, ja tekkisid 12. sajandi teisel veerandil. "See on nüüd väga põnev leid, sellepärast et neid münte kusagil aaretes pole leitud. Vaid üks selline on leitud Norrast. See ei ole aardemünt, vaid viitab pigem taas mingile asustusele Tõnismäe ja praeguse Pärnu maantee kandis," rääkis Leimus. "On võimalik, et just sel ajal hakkas ka Tallinna ümbrusse aardeid tulema. Kuna enne oli leide Tallinnast ühel ja siis teisel pool, võib oletada, et sellest ajast hakkas elu koonduma Tallinna juurde."


Raud rändas Ojamaa seppadele


Ajavahemikust 1060-1130 on meil Eestis leitud isegi 80 või rohkemgi mündiaaret. "See on rohkem kui ühelgi teisel maal Põhja-Euroopas," kinnitas Leimus. "Nende hulgas on ka väga suuri, kiloseid kuni paarikiloseid aardeleide. Väga paljudest aaretest on jäänud ainult riismed, sest need on kas laiali küntud või maha müüdud, ära varastatud vms. Tekib küsimus, kust see rikkus tuli, mille eest siis seda hõbedat saadi. Selles osas on arheoloogid viimasel ajal jõudnud ühisele seisukohale, et kindlasti üks väljaveo kaup oli meil raud."


Sooraua sulatus oli Eestis väga levinud. On teada väga suured rauasulatuskohad. Vastupidiselt varem levinud arvamusele oskasid meie esivanematest rauasulatajad toota mangaanirikast rauda, mida sepad väga kõrgelt hindasid. Mangaan aitas parandada relvade plastilisust ja sitkust ja mingil määral ka kõvadust. Nähtavasti veeti rauda Ojamaale, kus asusid tolle aja suurimad sepatöökojad, kohapeal aga rauda ei toodetud. Eestis seevastu toodeti seda tonnide viisi, nii et jätkus oma tarbeks ja välja  vedamiseks. Võib arvata, et ka vilja võidi eksportida, kuid selle kohta tulevad kindlamad andmed alles 13. sajandil.


On oletatud, et hea sepistatud mõõga sai muinasajal 100 grammi, hea hobuse aga 300 grammi hõbeda eest. Sama raha eest võis osta ka orjatari, aga nooremad neist võisid maksta isegi kilo hõbedat. Oravanahk oli väärt vaid üks gramm hõbedat. Muinasaegne münt dinaar kaaluski umbes ühe grammi. Lehm õnnestus ehk soetada 60-80 g hõbeda eest, niisiis võis kena orjatari vastu saada terve loomakarja.


12. sajandi lõpul võeti Saksamaal kasutusele uued kohalikud hõbedaleiukohad Meisseni ääres Freiburgis. See andis Saksa majandusele suure tõuke ning võimaldas ka alustada tungi itta, mille käigus hävis muinasaegne elu Eestis. Tallinna kui tüüpilise keskaegse linna asutamine oli siiski omamoodi majanduslik edulugu. Keskaegne Tallinn puhkes õitsele tänu vilkale kaubandusele ja linna suhtelisele iseseisvusele.

Laadimine...Laadimine...