SOTSIAALKODU: Nõustab võlgadest vabaks ja tõstab elule jalgu jäänu taas püsti

"Enne sotsiaalmajutusüksust elasin väga viletsates tingimustes, korterit ei saanud kütta, sooja saime tänu sellele, et naaber küttis," ütles Männiku üksuses peatuv kahe lapse ema Kaire Veerme, kes mõnda aega oli koos väikese lapsega ka ema ja lapse varjupaigas

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv

SOTSIAALKODU: Nõustab võlgadest vabaks ja tõstab elule jalgu jäänu taas püsti

Vesta Reest

"Enne sotsiaalmajutusüksust elasin väga viletsates tingimustes, korterit ei saanud kütta, sooja saime tänu sellele, et naaber küttis," ütles Männiku üksuses peatuv kahe lapse ema Kaire Veerme, kes mõnda aega oli koos väikese lapsega ka ema ja lapse varjupaigas

Männiku sotsiaalmajutusüksuses (SMÜ) on keset päeva vaikne, vaid köögis askeldab kaks meest. Üksuse juhi Reet Laose sõnul on neil kord majas: enda järelt tuleb kõik jätta nii, et teised saaksid tulla kööki toimetama. Ukse peal on kiri, mis päeval  ja mis kell kööki koristama peab.

Männiku üksuses elavad ka lastega pered. Laos näitas tuba, kus alles hiljuti elas ema nelja eri vanuses lapsega. Pärast nende väljakolimist läheb ruum täielikku remonti.

Koos abikaasa ja kahe lapsega peretoas elav Kaire Veerme on üksuses selle alguspäevist 2012. aastal. "Enne SMÜ-sse sattumist elasin väga viletsates tingimustes, korteris ei saanud kütta, sooja saime tänu sellele, et naaber küttis," rääkis Veerme. Mõnda aega peatus ta koos oma väikese lapsega ka ema ja lapse varjupaigas, sealt viis tee juba SMÜ-sse.

"Veerme on meil korrusevanem, õpetab uutele tulijatele, kuidas asjad käivad," selgitas Laos. Veerme enda sõnul on uued tavaliselt esimesed kuud kohmetud, kuni harjuma hakkavad. Naisel on kaks last, kümne- ja seitsmeaastane, ja tema sõnul pole elul viga midagi: lapsed teavad, et kui tahavad sõpradega suhelda, lähevad pigem neile külla. Veerme laste sünnipäevi peetakse tavaliselt mõnes mängutoas, kuhu sõbrad ja klassikaaslased tulla saavad. Kui mõnel üksuses elaval lapsel on sünnipäev, jäetakse laua peale kauss kommidega teistele võtmiseks. Õhtuti algab lastel öörahu kell 21, pärast seda tuleb minna oma tuppa ning koridoris jooksmist ega üldkasutatavas toas telekavaatamist enam ei ole.

Toas, kus Veerme pere elab, on ruum maksimaalselt ära kasutatud. See on jaotatud kaheks korruseks – alumisel on laste narivoodi, kööginurk koos kraamikausi ja pliidiga ja suur riiul kuivainetega. Peretubades on ka omaette vannituba koos tualeti ja dušiga. Ülakorrusele viib trepp ja seal on vanemate magamistuba. "Üldiselt teevad lapsed koolitöid igaüks oma kodus, mitte üldkasutatavates ruumides," mainis Laos. Praegu elab Männiku üksuses 23 last.

Perekond Veerme sissetulek koosneb Kaire ja abikaasa invaliidsuspensionist ning mõnikord käib naine ka Juksis (toetuskeskus intellektipuudega inimestele – V.R.) toimetamas – sealt tuleb pensionile väike lisa.

Iseseisvus algab võlanõustamisest

SMÜ-des osutatav resotsialiseerimisteenus aitab elu hammasrataste vahele jäänud inimesi taas jalule. Nii mõnedki sotsiaaltöötajad on aga kurtnud, et osa kodutuid ei tahagi linna pakutavat tuge vastu võtta, sest neile ei meeldi SMÜ-des nõutav kord. Koduta jäänud inimesed eelistavad pigem elu oma äranägemise järgi.

Männiku keskuses on üle 80 voodikoha, ja sealne elanik Konstantin Zahharov kinnitas, et temale küll meeldib SMÜ-s elada. "Täitsa head tingimused, kõik on puhas, ma ei tunne, nagu oleksin mingis asutuses, kus on kõik rangelt keelatud," rääkis Zahharov, kiites Männiku üksuse miljööd ja inimlikku sotsiaaltuge. Männikul elab Zahharov kolmandat kuud, enne seda elas ta aasta hooldekodus. Mehe toas on arvuti ja laptop – ta ei istu käed rüpes, vaid teeb tõlketöid eesti keelest vene keelde ja vastupidi. "Selline olukord rahuldab mind, pensionist maksan üüri, mille suurus on minu hinnangul normaalne, jääb piisavalt üle, et süüa ja riideid osta," selgitas  optimistlik härra.

Männiku üksuse sotsiaaltöötaja Iris Vabamäe nentis, et paljudel nende juurde sattunud inimestel on suured võlad ning neid kimbutavad kohtutäiturid. Sel juhul teevad keskuse töötajad esmalt plaani, kuidas oleks inimesel võimalik võlgadest vabaneda. "Paljud SMÜ-de elanikud vajavadki tuge, neil on tarvis  suunamist, juhendamist ja nõu," rääkis Vabamäe.

Üksuse töötajad käivad vajadusel kaasas arsti juures ning sotsiaalkindlustusametis asju ajamas. "Siin on pidev kontroll, siis nad ka natuke distsiplineerivad ennast," lausus Vabamäe. "Paljudel klientidel võtab aega, kuni nad lõpuks teevad, mida neil soovitati. Kõige raskemad kliendid on need, kellel on näiteks psüühikahäire kombineeritud alkoholismiga. Neid saab aidata sel määral, et nad säilitavad oma elustandardi ega lange allapoole."  Üksuses elavate inimeste suur probleem on see, et nad on väga üksi. "Siin nad teavad, et alati on keegi, kes neid märkab," mainis Laos.

Teise sotsiaaltöötaja, Jelena Tarletskaja juures istub klient, kes saab juba ise hakkama ja valmistub koos kahe lapsega üksusest iseseisvasse ellu kolima. "Ma kolin munitsipaalkorterisse, ootasin mitu aastat järjekorras ja nüüd saan lõpuks selle kätte," selgitas Natali. "Siin on väga mõnus koht, aga oma korter on ikka parem".

Nii ongi linn oma abi planeerinud. Kodutu inimene, kes soovib oma elujärge parandada, võib kõigepealt minna kodutute varjupaika ja sealt SMÜ-sse. Kui inimesel on juba kindel töö ja korralikum sissetulek, võib ta saada linnalt munitsipaalkorteri. Või kolida eraomaniku üürikorterisse.

Indialane SMÜ-s

Tallinna sotsiaaltöö keskuse juhi Kersti Põldemaa sõnul käivad paljud SMÜ-de kliendid tööl.

Mahtra SMÜ asub Mahtra hotelli keldris. Üksuse juht Monika Reini ning sotsiaaltöötaja Mare Sarapi jutu järgi on neil eraldi meeste ja naiste pool, ka köögid ja pesuruumid on kummalgi poolel eraldi. Eriliseks luksuseks võib pidada Mahtra üksuse  sauna, mida saab külastada laupäeviti.

Mahtra üksuse elanik Toivo on varasemas elus pidanud eri  ameteid, olnud nii autojuht kui ka keevitaja. Mehe elu hakkas alla käima, kui tema ja abikaasa lahutasid abielu ning müüsid maha ühise kolmetoalise korteri. Toivol oli mõte osta ühetoaline, kuid enne kui ta tegudeni jõudis, oli raha otsas. Vastuseks, kuhu raha kadus, kehitab Toivo häbelikult õlgu. Mehel on ka poeg, aga too elab Soomes ning omavahel nad ei suhtle. "Mul on selg ka haige, saan invaliidsuspensioni," rääkis Toivo, kes käib usinasti raamatukogudes endale lugemisvara otsimas. "Kriminullid mulle meeldivad, loen nii eesti kui ka vene keeles!" Kuna mehel on üle linna palju tuttavaid, siis on tal vaja alailma kuhugi külla minna ja igavust pole põhjust kurta. Pühade ajal käib ta külas eksabikaasal.

Sarap ja Reini rääkisid, et eksootiliste rahvuste esindajatest on nende juurde sattunud üks indialane. "Neil on väga suur ja kokkuhoidev kogukond Eestis," mainis Sarap. Varjupaika sattus India mees pärast seda, kui sai insuldi ning oli haiglas. Kogukond seisis tema eest ja aitas nii palju, kui nad jaksasid. Praegu elab India mees SMÜ töötajate andmetel Koplis ja tarvitab koos teiste elule jalgu jäänud inimestega vägijooke.

Põldemaa kinnitusel jääb inimesi, kes vajavad voodikohta SMÜ-s, aina vähemaks. Keskus tervitab seda suundumust kahel käel,  iseäranis suur rõõm on, kui inimesed tahavad tööle minna ja leida endale päris oma kodu. Positiivse märgina näeb Põldemaa sedagi, et peretubadesse ei ole viimasel ajal suurt tungi olnud. Tallinnas leidub vabu peretubasid ning ka SMÜ-des on vabu voodikohti.

Põldemaa selgitas, et SMÜ pakub inimesele majutuskoha koos sotsiaalteenusega. Sotsiaalteenus ongi see, et klient saab voodikoha ja individuaalse juhendamise, nõustamise ja abi vastavalt tema vajadustele. Oma isikliku pesu peab inimene ise pesema, samuti ei ole sotsiaalmajutusüksuse teenuse sees toitlustamist.

"Majutusüksustes on köögid, nii et süüa saavad nad ise teha," selgitas Põldemaa ja lisas, et toiduga aitab SMÜ-sid ka toidupank, kes toob kindlatel päevadel õhtuti väikese bussitäie head ja paremat. "Meil on selline kord ka, et kes vähegi suudab ja jaksab, käib toidupangas abiks – et ei oleks sellist suhtumist, et mina ainult tahan ja saan, käsi pikal, vaid ma pean midagi vastu andma," rääkis Põldemaa. Tema lähtub põhimõttest, et inimene ei ole ainult saaja, vaid ka andja ning igaüks peaks andma oma panuse ühiskonna toimimisse. SMÜsse suunavad inimesi linnaosad.

Psüühilised häired teevad muret

Viimastel aastatel on väga palju juurde tulnud psüühiliste häiretega inimesi. Nii või teisiti  on see kindel seltskond, kes vajab hooldamist. Nende kohta öeldakse "püsiva hooldusvajadusega isiku teenus". Siia alla kuuluvad puuetega inimesed, kes ei saa ise näiteks liikuda või kellel on psüühiline häire, mis ei lase tal ühiskonnast osa saada.

"Läbiv ideoloogia on resotsialiseerimine, kindlasti aitame ka neid, kes tahavad iseseisva toimetuleku oskust säilitada," lausus Põldemaa. "Ei ole võimalik tavaellu tagasi pöörduda, kui inimesed elavad n-ö puu all või mitte-elamisväärsetes tingimustes."

Iga SMÜ-sse tuleva inimesega sõlmitakse leping. "Lisaks tehakse kliendist lähtuvalt individuaalne plaan, me nimetame seda resotsialiseerumisplaaniks," rääkis Põldemaa. Plaan hõlmab kliendi võimeid, soove, unistusi ja võimalusi. Kui kellelgi on huvi, on võimalik ka koolitustel käia, näiteks arvutiõpe on üks populaarsemaid. Et inimesed päevad läbi lihtsalt käed rüpes ei istuks, mõeldi sotsiaaltöö keskuses välja projekt, et kliendid valmistavad paberist kinkekotte. Nüüd saavadki need, kellel ei ole tööd, kõigis üksustes kindlal nädalapäeval kokku ja teevad üheskoos kinkekotte taaskasutud paberist.

Enamasti SMÜ-de elanikele huvitegevus meeldib. Neil on võimalus musitseerida, ja kui õnnestub toetajaid leida, käiakse ekskursioonidel Tallinnast kaugemalgi. Nii on käidud Kohtla-Järve kaevanduspiirkonnas ning loodusparkides.

ABILINNAPEA BEŠKINA: Igaüks võiks mõelda, kuidas saab ligimesele abiks olla

"SMÜ on koht, kus kaaselanike hoolivus ja märkamine toetab õigel ajal ka abivajavat last," lausus abilinnapea Betina Beškina. "Just nagu vanasti, kui laste kasvatamises lõi kaasa kogu pere, ja kui vaja, siis kogu suguvõsa."  

Abivajajal tuleb taotleda linnaosa SMÜ-sse pääsemiseks kohta. "Linnaosa sotsiaalhoolekande osakond hindab inimese abivajadust, nii näeb ette ka seadus," selgitas Beškina ja lisas, et samal ajal on võimalik taotleda kohta sotsiaal- ja munitsipaalmajas.

Beškina sõnul on Tallinnas praegu umbes 190 inimest, kes vajaksid kohta SMÜ-s. Lähikuudel lisandub Sõpruse pst 5 üksuses 45 tuba, kuid kohti on seal rohkem.

SMÜ-d pakuvad professionaalset tuge, juhendamist ja nõustamist inimese iseseisva toimetulekuni, vajadusel ka võla- ja majandamisnõu. "Nii on ka hea võimalus SMÜ-s elavate inimeste lastel silma peal hoida ja vajadusel midagi ette võtta," rääkis abilinnapea. "Sealjuures on oluline ka kaaselanike hoolivus ja märkamine. Just nagu vanasti, kui laste kasvatamises lõi kaasa kogu pere,  ja kui vaja, siis kogu suguvõsa."

Eelmisel aastal suutis linna abiga tavaellu tagasi pöörduda 28 inimest.

Eri tüüpi eluasemeid

• Sotsiaalmajutusüksus ehk SMÜ on ühiselamu tüüpi eluase, kus inimesele antakse voodikoht ja sotsiaaltöötajad tegelevad temaga individuaalselt. Võimalik on saada abi võlgadest vabanemiseks töö- või elukoha leidmisel. Kõige muuga peab klient ise toime tulema: hankima toiduained, endale süüa valmistama, oma eluaset korras pidama, täitma kohustusi tööandja või oma pere ees.

• SMÜ-sse suunab inimese linnaosa sotsiaaltöötaja. Seal elamine ei ole tasuta. Ühe inimese toa eest tuleb SMÜ-s tasuda inimese peale 90 eurot kuus, kaheses toas on tavaline taks 60 eurot. Akadeemia teel on hinnaks 30 eurot kuus. Mahtra SMÜ-s maksab koht kahekohalises toas 60 eurot, kolmekohalises toas 50 eurot ning viiekohalises toas 40 eurot kuus.

• SMÜ-s ei saa peatuda igavesti, selle eesmärk on inimesed iseseisva eluga toime tulevaks harjutada. Tallinnas on alates 18. veebruarist kaheksa SMÜ-d.

• Sotsiaalmaja erineb SMÜ-st, seal on sotsiaalkorterid, mida järjekorra alusel jagab linn. Sotsiaalmaja aga ei paku isiklikke sotsiaalteenuseid, mõnel puhul on majades küll sotsiaaltöötaja, kelle poole saab vajadusel muredega pöörduda. Elanikel on üürilepingud ja sellest tulenevad kohustused.

• Munitsipaalkorter on korter Tallinna ehitatud munitsipaalmajas. Kortereid jagavad linnaosavalitsuste eluasemekomisjonid järjekorra alusel. Järjekorda saavad asuda inimesed, kellel ei ole mujal elada. Munitsipaalkorter on lihtsalt korter, mida inimene üürib Tallinna linnalt, sellega ei kaasne mingeid muid teenuseid või hüvesid.

Linn aitab vajadusel leida ka sobiva üürikorteri ning tasub selle tagatisraha

Kuni 600 eurot abi saavad näiteks pensionärid ja üksikemad, kel pole kusagil elada.

Sotsiaalmajutusüksuste koormust on kindlasti vähendanud edukalt käivitunud üürikorterite programm. Linn aitab leida sobiva elamispinna ning tasub esimese kuu üüri ja tagatisraha. Edasi peab inimene ise hakkama saama.

Üürikorterite projekti juht Alina Levina teeb omamoodi sotsiaaltööd. Ta otsib inimesi, kes on eluraskustest üle saanud ja kellel on nii vaimu- kui ka finantsjõudu, et iseseisvalt elada. Levina ei oota, et tema poole pöördutaks, vaid leiab ise need inimesed. "Kõigepealt võtab sotsiaaltöötaja ühendust minuga, et inimene on valmis korterit üürima," mainis Levina. Et iseseisvaks saada, on vaja täita resotsialiseerimisplaani eesmärk ning omada sissetulekut, sest inimene peab pärast korterisse kolimist eluga ise toime tulema, maksma üüri ning kommunaalkulud.

Levina teeb esmalt kindlaks kliendi soovid ja võime ning otsustab, kas too on valmis iseseisvalt elama ja oma eluga toime tulema. Siis algab raskeim osa: sobiva korteri leidmine. Kui klient ei oska ise korterit otsida, surfab Levina läbi kõik kinnisvaraportaalid, et leida sobilik kodu. Levina klientidele sobivad 16-17 m² suurused korterid. "Vaatame korterit koos, ja kui see inimesele meeldib,  pean mina omaniku või maakleriga tingimustest rääkima. Meil on ka oma tingimused, raha tuleb kümne päeva jooksul omaniku arvele."

Summa, mille linn kompenseerib, on kuni 600 eurot. "See, et linn annab esimese kuu üüri ja tagatisraha, on linna kingitus," lausus sotsiaalkeskuse direktor Kersti Põldemaa. "Tegelikult ootavad kõik võimalust minna sotsiaal- või munitsipaalkorterisse, aga seal on sõltuvalt linnaosast järjekorrad väga pikad."

2019. aastal oli Levinal 28 klienti – tema hinnangul enamasti üksikud inimesed, kes üürivad väikesi kortereid, ning kuus peret, kes üürivad suurema. Üürileping tehakse vähemalt aastaks,  lühemaks ajaks ei ole mõtet. Levina kliendid on ka pensionärid ning üksikud emad lastega, kellel ei ole kusagil elada.

Hetkest, kui klient läheb üüripinnale elama, lõpeb ka sotsiaalabi. "Ma helistan neile esimesed kolm kuud ja küsin, kuidas läheb,  ning kui on probleeme, aitan neid lahendada," rääkis Levina. Sageli lahendab ta väga olmelisi probleeme, näiteks käis üks klient puhkusel, raiskas kogu raha ära ja kurtis siis Levinale, et tal pole millegi eest makse maksta. Levina rääkis tööandjaga läbi ja tema kliendile anti avanssi.

Laadimine...Laadimine...