Strandberg: maapõue süvauuringud on täiesti uus temaatika Eesti jaoks

Eesti Geoloogiateenistuse Arbavere kompleksis asub puursüdamike hoidla.

Pilt: Scanpix
Majandus Eesti

Strandberg: maapõue süvauuringud on täiesti uus temaatika Eesti jaoks

Juuli Nemvalts

"Ma tahaks väga loota, et sellest süvageoloogilisest uurimisest, mida Geoloogiakeskus on täna ette võtmas, ei kujune rituaalset vihmatantsu, et õigustada taas fosforiidi massilist kasutusele võtmist, mis paikneb tundlikus piirkonnas, kus põhjavesi on ohustatud," sõnas endine Roheliste partei esikõneleja Marek Strandberg.

Virumaal tehakse geoloogilisis süvapuurimisi, et kaardistada veelkord piirkonna maavarad. Endine Eesti Geoloogiateenistuse asedirektor Kalev Kallemets ütles, et kaasaegsed puurimisandmed on vajalikud juba seetõttu, et nõukogude ajal 60ndatel puuritud puuraukude tehnoloogia ei võimaldanud teada saada, millises suunas, millise nurga all puuriti. "Õnnetuseks need puursüdamikud hävisid ühes tulekahjus 60ndate lõpus ja nad ei ole täna kasutatavad. Tol ajal oli küll magneetiliselt ja gravitameetriliselt võimalik midagi teada saada, kuid praegune tehnoloogia on oluliselt edasi arenenud. Maagikeha geomeetriat ei ole võimalik ilma puurimata teada saada. Et sa tead täpselt, mis nurga all ja kuhu sa puurid, kui suur, millise kujuga see on, kus on rikkamad tsoonid, mis on kaevandamisväärsed. Neid ei ole võimalik modelleerida. Seega on möödapääsmatult vajalik nii Jõhvi, kui ka teistes leiukohtades kaasaegsate tehnoloogiatega uurimist teha," kinnitas Kallemets. "Võrdluseks võiks tuua, mis oli 60ndate arstiteaduse tase ja milline praegu – siis ei olnud MR skänne. Tol ajal polnud ka maapõue uurimiseks sellist tehnoloogiat."

Maapõue sügavuse uurimine on vajalik

Materjaliteadlane ja endine Roheliste partei esinumber Marek Standberg ütles, et enne veel kui tahaksime hakata midagi kaevandama, on möödapääsmatu, et me peaksime teadma, mis meil maa sees on. "Aeg-ajalt on räägitud, et peaksime oma fosforit uurima, et saaksime ehk midagi uut teada. Samas sellised uuringud on juba ammu  tehtud, aga maapõue süvauuringud on täiesti uus hingamine ja temaatika Eesti jaoks. Me ei peaks otsima ainult rauamaaki, vaid otsima väga sügavatest puuraukudest erinevaid mineraale, sest mõned neist võivad osutada väga huvitavateks. Näiteks haruldased muldmetallid, mis on kasulikud uuemate elektroonika tehnoloogiate, päikesepaneelide ja akude valmistamiseks – need võiksid olla väga huvipakkuvad," sõnasta ta.

Kallemets enda sõnul selles küsimuses liiga entusiastlik ei oleks. "Võimalik et, uuringud meid üllatavad aga niipalju, kui mina aluskorra kivimitest tean, mis meie Fennoskandia kilbi peal, sellist suurt ilmingut nagu oli Outokumpus, kus on suur vasekaevandus, ei ole. Jätkuvalt meie Soome kolleegid leiavad kulla ja hõbeda leiukohti aga selleks, et neid leida ja tõenäoliselt võib ka neid aluskorras olla, on meil paksud settekihid peal. Soomlasi aitab väga see, et neil ei ole sellist settekihti. Neil on leiukohad maapinna lähedal ja nende leidmine on oluliselt lihtsam. Võib olla meil tuleb ka mingeid üllatusi aga ma ei ole selle leidmisel liiga optimistlik."   

Kallemets, kes töötas pikalt ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis sõnas, et praegu saadav  uuringute info tuleb kokku panna kvaliteetsel 3D kujul. Alles siis selgub potentsiaalne maagikeha tonni kohta ja kas maagiväärtust kokkuvõttes on piisavalt, et selle kasutamine täna ja milliste hindade juures põhjendatuks muutub.

"Minu arust on Jõhvi puhu huvitav küsimus, et kui seal on konsistentselt ehk järjepidevalt võimalik leida 0,5-1% vaske, mis on palju väärtuslikum kui tsink. Just vase sisaldus on see, mis võib viia rauamaagi väärtuse kõrgele või kaevandamisväärseks. Raua enda sisaldus maagis, mis on 30-45%, ei ole vist hetkel kaevandamiseks atraktiivne. Kui võrrelda seda Rootsis Kirunas kaevandatava maagiga, siis nende magnetiidi rauasisaldus on 55%. Rootsis rikastatakse maak kuni 61-65%ni. Erinevad rauamaagid on erineva sisaldusega ja Rootsi maagikeha on konsistentne.

Maasoojus tuleb kilomeetrite sügavuselt

Starndbergi sõnul on loomulikumaid asju, mida tuleks süvapuurimisega otsida, maasoojuse allikaid. Geotermaalse energia kättesaamise kohad on näiteks Saksamaal kasutuses. "Täiesti tavaline on, et Alpide jalamil saadakse kuni kuue kilomeetri sügavuselt sooja vett ja soojusenergiat, et kütta terveid väikeseid linnakesi ja külasid. Seda kasutatakse nüüd ka Soomes. Espoos puuritakse päris korralikku auku, et maasoojus kätte saada," arutles Strandberg. "Meil on see lugu, et kuna jääajast saati on maapind läbi külmunud päris mitmesaja meetri sügavuselt, siis maapinnalt me ei näe, et seal sügaval võiks midagi sooja olla. Jahtunud pind varjestab päris edukalt ära ja me peame sügavamale puurima. Kui nüüd õnnestub leida selliseid kohti, mida geoloogi nimetavad "rikkekohaks", kus saab ligipääsu soojusenergiale, siis see oleks väga huvipakkuv. Selle pealt saaks üliodavalt talviti kütet – võib olla isegi eksisteeriks võimalus, et saaksime soojusenergia niiviisi käima panna nagu Islandil."

Standbergi sõnul oleks Eestil isegi teadmiste võimekust, et seda tehnoloogiat kasutada. "Korraldasime juba 2009. aastal Roheliste parteiga maasoojusenergia teemalisi rahvusvahelisi konverentse. Seal olid kohal Saksa puurimisettevõtted, kes olid oma oskuse välja treeninud keerukate nafta- ja gaasipuuraukudega. Nad on täna suutelised puurima nii vertikaalselt kui horisontaalselt, sest puuri saab suunata sinna kuhu vaja, siis nende jaoks pole 5-6 kilomeetrisügavune puurauk mingi probleem. Kui nüüd seada eesmärgiks, et otsime maasoojust, siis kõik need puurisüdamikud, mis välja tulevad, annavad meile infot milline on geoloogiline pilt seal vahepeal. Usun, et nii võib leida päris palju huvitavat," jääb Strandberg salapäraseks.

Teadlaste vaimustust ei kipu toetama

"Ma tahaks väga loota, et sellest süvageoloogilisest uurimisest, mida Geoloogiakeskus on täna ette võtmas, ei kujune rituaalset vihmatantsu, et õigustada taas fosforiidi massilist kasutusele võtmist, mis paikneb tundlikus piirkonnas, kus põhjavesi on ohustatud. Võib küsida, kas sügavamal kaevamisel pole siis põhjavesi ohustatud, kui on vaja põhjaveekiht läbida? Selle kaitsmiseks on tehnoloogia olemas, seda tehakse väga edukalt kõikvõimalike betoonist ja jääst hülssidega, millega tõepoolest saab põhjavett kaitsta. Problemaatiline on see, kui tuleb kaevandada samas sügavusel, kus põhjavesi paikneb, seal ei osata midagi teha," hoiatas Strandberg. "Teadmise mõttes on väga oluline uurida, mis meil on. Lihtsalt eesmärk peab selge olema, et tõepoolest me soovime leida uusi mineraale ja tõepoolest soovime muuta seda majandust. Kui keegi ütleb: "jah, me hakkame fosforiiti kaevandama ja väetise järgi on nõudlust, siis tähendab rööbiti peame ehitama happetehase. Peame tekitama suurel hulgal tavalist keemiatööstuse tootmist, mis mujal maailmas on juba kümneid-kümneid aastaid eksisteerinud ja teeninud oma omanikele puhast kasu. Meil tähendab see, et tuleb teha kallis kapitalipaigutus ja keegi ei tea, millal see tasuma hakkab – siin on see erinevus."

"Rauamaagi puhul ei oska ma öelda, kas rauamaak on see, mis võiks meid rikkaks teha. Võrrelda ennast Rootsiga, kes on endale sõdade ja kaubandusega tekitanud hoopis teise kaubanduspositsiooni, on liiga lihtsakoeline. Rootslased, kes on väga osavalt kombineerinud pangandust ja tööstust – meil on raske sinna kõrvale midagi panna. Meil puudub selline riiklik organiseeritus nagu on rootslastel. Selle valguses ma teadlaste vaimustust ei kipuks toetama," jäi Standberg tagasihoidlikuks. "Siin on väga palju majanduse sügavamapoole mittemõistmisega seotud naiivsust. Rootslastel on ka väga palju muud, neil on oma rootsi kroon, millega nad oma majandust juhivad. Nad ei kaevanda ainuüksi rauda vaid sulatavad terast! See võrdlus, et Rootsi on rikas kuna seal on rauamaak on poolik. Öelda, et saame rauamaagiga sama rikkaks, kui Rootsi, on puhas naivism."

Laadimine...Laadimine...