SUNDÜÜRNIK: Hinges kriipis ja endist kodutänavat vältisin aastaid

"Minu sügav soov on, et õiglus pääseks lõpuks võidule ja nende umbes 100 000 inimese kannatused, kes omandireformiga allavett lasti, saaksid rahaliselt kompenseeritud," ütles sundüürnik Urmas Michelis. Omandireformi valitsuskomisjon kavatseb kokku panna sundüürnike nimekirja, et uurida tekitatud kahjusid.

Pilt: Scanpix
Eesti

SUNDÜÜRNIK: Hinges kriipis ja endist kodutänavat vältisin aastaid (8)

Virkko Lepassalu

"Minu sügav soov on, et õiglus pääseks lõpuks võidule ja nende umbes 100 000 inimese kannatused, kes omandireformiga allavett lasti, saaksid rahaliselt kompenseeritud," ütles sundüürnik Urmas Michelis. Omandireformi valitsuskomisjon kavatseb kokku panna sundüürnike nimekirja, et uurida tekitatud kahjusid.

Sundüürnik Urmas Michelis käis oma kunagisele kodumajale Liivalaia tänavas pilku peale heitmas 12. juunil ehk päev enne omandireformi seaduse (ORAS) aastapäeva. 13. juunil 1991 võeti teatavasti vastu ORAS-e esimene versioon. See kurikuulus õigusakt tekitas terve omaette ühiskonnakihi või -klassi, andes hiljem põhjuse rääkida nn teisest Eestist: 75 000-100 000 sundüürnikku, kes pidid omanikele tagastatavalt kinnisvaralt välja kolima. Kuigi ettevõtja Michelise toob kunagise kodu juurde kohale uus ja noobel Mercedes, on esialgne pilt petlik: omandireformis on ta kannatanu, mitte võitja. Ta on end suutnud üles töötada mitte tänu omandireformile, vaid selle kiuste.


Aeg on haavu parandanud


"Ma ei sõitnud sellest majast kaua aega mööda, sest hinges lihtsalt kriipis," ütles Michelis Liivalaia 3 eestiaegse korrusmaja tuttavat fassaadi silmitsedes. Paraku on Liivalaia tänavat kui Tallinna üht  olulisemat liiklussoont võimatu lõpmatuseni vältida. Aeg on haavu parandanud ning Michelise sõnul saab ta nüüd juhtunule tagasi vaadata mõnevõrra emotsioonivabamalt. "Ma ei jõudnud ennast vahepeal ära kiruda, sest olin sinna eestiaegsesse majja korteri vahetanud Stalini-aegsest majast Liivalaia 28 – seal ei saanud – keegi midagi tagasi nõuda," rääkis Michelis.


Hiljem käest võetud korteri eelmine peremees oli Armin Karu, kellega Michelis korterid vahetas ja keda ta teadis juba nooruspäevist. Tema jaoks on hilisem kasiinokuningas tänini "siitkandi Armin". "Eks igaüks tahab ikka paremat, ja muidugi oli eestiaegses majas elamine ikka prestiiživärk," muigas Michelis väikese kibedusega oma ebaõnne ning kurbade tagajärgedega edevuse üle.


Järgnes pikk ja segane, ligi kümme aastat kestnud n-ö nõeltel elamise periood. Omanik suri ja pärija müüs Michelise korteri kinnisvarabüroole. "Nõukogude ajal polnud ma ühtegi elamispinda saanud, kõik tuli osta omateenitud raha eest," mainis Michelis.
Kuna ta polnud nõus korterit täie turuhinna eest kinnisvaramüüjatelt ära ostma, sest juba nõukogude ajal oli ta enesele sunnitud korteri soetama oma rahaga, algatati tema vastu kohtuasi. Protsessi kaotanud Michelis pidi kandma veel ka menetlus- jm kulud ning kolima sotsiaalpinnale. Samal ajal erastas suur osa rahvast endale sümboolsete EVP-dega kunagi nõukogude ajal tasuta saadud elamispinna. Selles, miks Michelis ENSV ajal riigilt korterit ei saanud, mängis ilmselt oma osa ankeet, sest on ta ju SS-is teeninud allohvitseri poeg. "Paljud võitsid sellest omandireformist ja olid õnnelikud ja rõõmsad, aga väikese Eesti rahva kohta tekkis kõigest sellest ikka liiga palju kannatanuid," tõdes Michelis.


Üürnike liitu nõustav Vello Rekkaro, kes on ka ise sundüürnik, tõmbas omandireformi puhul paralleeli mustkunstiga. Tema sõnul lõid toonased võimulolijad oskuslike manipulatsioonide kaudu illusiooni omandireformist kui mingist vara õiglasest tagastamisest. Üks põhilisi kurja juuri seisnes pärijate ringi väga laiaks ajamises, mis muutis rahva hulgas käibeväljendiks sõnad "lehma lellepoeg". Mõnda toonast seadustki nimetati sügavalt segaselt: "Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadus" – kui nüüd keegi mõttest aru suutis saada.


Riigikogu liige Liina Tõnisson märkis jaanuaris 1993 parlamendi kõnepuldist: "Minu arvates aetakse siin kõnepuldis täna segamini tagastamine ning võtmine ja andmine. Pange tähele, me räägime ju… varade tagastamisest. Andke andeks, need varad ei ole kunagi neile kuulunud. Neile ei saa midagi tagastada, neile saab anda. Neile antakse ja nad võtavad. Neile ei tagastata mitte midagi, järelikult ei ole tegemist ajaloolise õiglusega." Tõnisson viitas seega, et vahepeal on 50 aastat järjest keegi teine tagastatava vara alles- või püstihoidmiseks raha kulutanud.


Võrdsemad koormad


Septembris 1997 ütles toonase, Tiit Vähi valitsuse majandusminister Jaak Leimann riigikogus, et diskrimineerimise ohvriks langes umbes 100 000 inimest, kes ei saanud kasutada oma erastamisväärtpabereid ehk EVP-sid üldistel võrdsetel alustel enda korteri ära ostmiseks. Toona hinnati selle niinimetatud teise Eesti ehk sundüürnike kahjudeks kokku suurusjärk 10 miljardit krooni. Praegusesse rahasse mehaaniliselt ümber arvutatuna jääks see 600-700 mln euro kanti.


Vabariigi valitsuse eestvõttel moodustatud omandireformi komisjoni kuuluvad valitsuserakondi esindavad ministrid ning nende liitude esindajad, keda see teema puudutab, sh sundüürnike ja omanike liitudest.  


Rekkaro sõnul toimus 22. mail vabariigi valitsuse omandireformi komisjoni istung, mida juhatas riigihalduse minister Janek Mäggi. Istungil otsustati, et rahandusministeerium hakkab tegelema erastamisõigusest ilma jäänud isikute ja represseeritute, sealhulgas sundüürnike andmekogu ettevalmistamisega. "Ülekohtu heastamise rahastamisallikate otsimisel meenutasin, et Saksamaal nimetati sarnast tegevust koormate võrdsustamiseks," rääkis omandireformi komisjoni istungil osalenud Rekkaro. "Arvestades EL-i poolseid korduvaid soovitusi, tuleks Eestis kehtestada kinnisvaramaks. See sobiks omandireformi käigus varade tagastamisega tekitatud ülekohtu ehk siis moraalse ja materiaalse kahju heastamiseks."

 

 

 

HEIMAR LENK: Tegemist oli inimõiguste rikkumisega


"Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus austada Euroopa inimõiguste konventsiooni sätteid, sealhulgas iga isiku koduõigust," ütles üks sundüürnike eestkõnelejatest, riigikogu liige Heimar Lenk.


Lenk on omandireformi pärast ise koguni kaks korda kodust välja tõstetud. "Meie riik läks sättega vastuollu, kui riigikogu tegi 13. märtsil 1996. aastal inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel reservatsiooni selle konventsiooni esimese protokolli artikkel 1 sätetele, välistades nende laienemise omandireformi seadustele," märkis Lenk.


Lengi sõnul on sundüürnike probleem seega seotud inimõiguste konventsiooni teadliku rikkumisega. Sisuliselt on inimeselt kodu võtmine sundvõõrandamine, küüditamine või deporteerimine. Et taastada õiglus, tuleks Lengi sõnul heastada sundüürnikele tehtud ülekohus ning taastada riigi usaldusväärsus oma kodanike ees. Õigusriik peab austama inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust, ja kohtlema sundüürnikke õigusriigile kohaselt nii materiaalsest kui ka moraalsest küljest. "Omandireformi ülekohus tuleb selgeks rääkida ja otsus reformi ohvrite andmebaasi koostamiseks on samm selles suunas," märkis Lenk.

 

ANTO RAUKAS: Sundüürnike probleem pole enam lahendatav

"Olen ka varem öelnud, et omandireform viidi läbi andetult ja uut ülekohut poleks tohtinud juurde tekitada," leidis Eesti omanike keskliidu volikogu esimees, teadlane Anto Raukas.

Tema sõnul tehakse omandireformi kannatanute nimekiri ilmselt ära, aga tõenäoliselt midagi ei kompenseerita. Tegemist pole mitte ainult hiigelsummaga, vaid ka korralduslik-bürokraatlikust küljest on kahju väljamaksmine väga keeruline. Ainuüksi sundüürnike ja represseeritute nimekirja koostamise näol on tegemist gigantse tööga, sest omandireformi tulemusena kaotajaks jäänud inimesed tuleks ükshaaval läbi küsitleda, et kas neil on pretensioone.


"Olen ka varem öelnud, et omandireform viidi läbi andetult ja uut ülekohut poleks tohtinud juurde tekitada," rääkis Raukas. "Olen ka ise toetanud sundüürnikke, aga siiski ei ole see küsimus ülekohtu heastamise kohta praeguse seisuga enam lahendatav."


Nii-öelda vägisi ei saa kedagi kuhugi registrisse paigutada ega kannatanuks kuulutada. Osa on saanud Raukase sõnul elamispinnalt lahkumise eest rahalist või varalist kompensatsiooni, osa  lihtsalt ei taha enam minevikuhaavu lahti kiskuda jne. "Kõige targem, mida praegu võib teha, on kuulutada omandireform lõppenuks – kui mõned üksikud erandid kõrvale jätta," ütles Raukas. "Lisaks on siin tegemist ainult Tallinna probleemiga, sest väiksemates omavalitsustes on kogu sellele teemale juba ammu joon alla tõmmatud."

8 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...