SÜNNE VALTRI: Annan endast kõik, et olla teistega mõistev ja sõbralik

"Annan endast kõik, et olla mõistev ja sõbralik. Kurjus, kadedus, vaenulikkus ei kuulu minu olemusse," räägib intervjuus Pealinnale poplaulja Sünne Valtri. "Eesti inimesed tihti nukrameelsed, sest neile ei anta aega ega võimalust elu nautida. Iga pisemagi liigutuse eest peame olema valmis kukrut kergendama."

Pilt: Scanpix

SÜNNE VALTRI: Annan endast kõik, et olla teistega mõistev ja sõbralik

Ivo Karlep

"Annan endast kõik, et olla mõistev ja sõbralik. Kurjus, kadedus, vaenulikkus ei kuulu minu olemusse," räägib intervjuus Pealinnale poplaulja Sünne Valtri. "Eesti inimesed tihti nukrameelsed, sest neile ei anta aega ega võimalust elu nautida. Iga pisemagi liigutuse eest peame olema valmis kukrut kergendama."

Teie ümber hõljub ka mingi paha tüdruku oreool. Seda loetakse vist nende laulude sõnadest, mis olid Patuse Poole repertuaaris. Mis elu te tegelikult elate?


Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi ja uskumusi, kuid paha tüdruk ma kohe kindlasti ei ole. Vastupidi, annan endast kõik, et olla kõikidega mõistev ja sõbralik. Kurjus, kadedus, vaenulikkus ei kuulu minu olemusse. Selle kõige kohta on väga hea bestselleri kirjutanud Paul Arden (edukas Inglise mänedžer, Saatchi & Saatchi  loovjuht ja paljude raamatute autor – toim). See kannab pealkirja "It´s not how good you are, It´s how good you want to be" ehk Tähtis on, kui hea sa tahad olla. Laulusõnad on minu jaoks olnud alati nähtu, kuuldu ja fantaasia sümbioos.


Kõige tähtsamad siin elus on armastus, sõprus ja usaldus. Aususega teenitakse välja usaldus ning see on ühe tugeva suhte oluline osa.


Olete ikka olnud rõõmus ja ebaeestlaslikult särav lauldes, niimoodi on seni suutnud vast ainult Anne Veski. Milles on selle rõõmu saladus?


Seda, et olen ebaeestlaslikult õnnelik ja energiline, on mulle palju öeldud. Mingit saladust siin ei olegi. Selline ma lihtsalt olen. Meil kõikidel on omad raskused ja mured, kuid leian, et need ei tohiks üldpildis inimest muuta. Kõigest saab ju üle.


Kas lauljana tegutsemine ja laval olemine tuleb pereelule kasuks või ikkagi segab harmoonilist abielu? Teil on kuuldavasti väga hoolitsev mees…


Mul on abikaasa ja 14-aastane tütar Sandriin. Minu pere elab mu töödele ja tegemistele tulihingeliselt kaasa ning nad toetavad mind kõiges. Meie pere jaoks on minu lauljatee meie elu osa ja pere harmooniat see ei kõiguta. Meil on tõesti kõik väga hästi, aga  ma ei oska kõikide Eesti meeste eest rääkida. Loodan, et ükski naine ei pea ennast mitte ühelgi tähtpäeval üksijäetuna tundma. Kuid ma püüan alati kõike ka teise poole silme läbi vaadata ja leian, et  meestelegi tuleb hoolivust välja näidata ning ka nendele "Aitäh!", ütelda. Meestepäeval ei tasu neid unustada.


Olete käinud väga palju Eestit mööda esinemas. Kus on kõige parem publik?


Minu arvates parima publiku auhinda konkreetsetele linnadele või  asulatele küll välja anda ei saa, kuna publik peegeldab artisti olemust. Kui artist peab oma publikust lugu ja annab talle  esinemise jooksul kõik, mis tal anda on, siis käitub ka kuulaja sellele vastavalt. Hea publik on avatud ja heasoovlik.


Mille üle teie ringsõitudel inimesed kurdavad? Kas näiteks, et meie hinnad on liiga kõrged? Tihti tundub küll, et kaupmehed püüavad ostjatelt saada rohkem raha kui Šveitsis, aga elatustase Eestis on ikka rohkem nagu Lätis…


Olen nõus. Eesti rahvalt nõutakse palju. Iga pisemagi liigutuse eest peame olema valmis kukrut kergendama, toodete soetamisest rääkimata. Siit ka põhjus, miks minu arvamuse järgi on Eesti inimesed tihti nukrameelsed. Meile ei anta aega ega võimalust elu nautida. Kõik, mille nimel me rabeleme, kes kahes vahetuses, kes mitmel töökohal, pudeneb maksude ja kohustuste tasumiseks sõrmede vahelt. Loomulikult ei ela kõik sellise mustri järgi.


Lükkasite ise mullu käima oma disainkäekottide äri. Teie kõige odavam ridikül maksab 110 ja kõige kallim 240 eurot, mis on pool miinimumpalgast. Miks siis on teie enda kotid nii kallid?


Jah, hinnad on paraku sellised, sest kahjuks ei ole võimalik käsitööd odavamalt teha ega müüa. Ei ole meie kauni käsitööna valminud rahvusmustrites kampsunid ja sokid, mida Viru väravates müüakse, samuti kõikidele taskukohased. Aeg, vahendid ja hing, mis sinna sisse pannakse, on väärtuslikud. Käekottide kavandite ja teostuse eest vastutab minu ema Vilja Tõnning. Ettevõtlusega tegelemine ei ole kerge, kuid eks ma protsessi käigus õpin.


Võtsite aastaga kaalust maha 40 kilo. Kui raske see oli ja kuidas mõjutas teie kui laulja tegemisi?


Jah, oli küll raske, kuid kaalunumber on üks paljudest numbritest inimese elus. See ei defineeri inimese olemust ega iseloomu ja seega ei pea ma seda just kõige olulisemaks aspektiks isiku määratlemisel.


Saite Eesti Laulu konkursil seitsmenda koha. Kas lootsite omakirjutatud lauluga konkursi võita ja pääseda Eurovisioonile?


Aus vastus on, et ei. Lootsin saada poolfinaali, sealt edasi finaali,  ja nii täpselt ka läks. Kohaga olen väga rahul ja minu jaoks oli retk ise oluline. Sain laulda Saku suurhalli laval ja leidsin enda ümber palju toredaid ja ilusaid inimesi. Olen Eesti Laulu eest väga tänulik, nagu ka kogu Eesti Laulu tiimile ja enda tiimile, kes mind aitas, toetas ja motoveeris. Aitäh!


Esinemisel veidi kobistamist oli, kuid mis tehtud, see tehtud. Olin veidi kahevahel, kas minna võistlusele eestikeelse või võõrkeelse versiooniga. Jäin endale kindlaks, et ingliskeelne leiaks rahvusvahelise kuulajaskonna hulgas paremat vastuvõttu, kuid samal hetkel ka otsustasin, et meie oma inimene peab ka eestikeelse versiooni saama, ja nii saigi tehtud. Olen ise kirjutanud nii sõnu kui ka viise. Seda, kui head need on, peaks otsustama publik. Loomulikult olen ma avatud Eesti heliloojate-laulukirjutajate ideedele.


Kas teid solvas, kui maestro Neeme Järvi ütles ühes intervjuus: "Patune Pool? Need on hullud, kes muusikast midagi ei tea!"?


Olen enam kui veendunud, et maestro Neeme Järvil ei olnud aimugi, kes või mis on Patune Pool. Ei, ma ei ole solvunud. Ma olen väga kehvake solvuja üldse. Olen lisaks Patusele Poolele oma elus läbinud mitmeid muusikažanre. Näiteks löönud kaasa bändides Toomapojad ja Horre Zeigeri BigBand. Igalt etapilt olen kaasa saanud palju teadmisi, oskusi ja tõekspidamisi. Iga etapp on täiustanud minu maailmapilti ja kinnistanud mu soove. Iga etapp on olnud oluline.


Miks otsustasite Patuse Poolega lõpparve teha ja mida nüüd kavatsete tegema hakata?


Iga lõpp on ju teatavasti uue algus. Minu järgmine eesmärk on rõõmustada Eesti publikut oma uue kollektiiviga Synne Valtri Band. Loodan, et see hakkab rahvale meeldima. Praegu töötame repertuaari kallal ning loodetavasti saab meid kuulata ja vaadata Eestimaa lavadel juba aprillis. Märtsikuu jooksul püüame välja anda oma esimese singli.

Laadimine...Laadimine...