Sünnitamine käis Moskvast tulnud käskkirjade alusel

"Kaheksa naist sai korraga sünnitada, kogu protsess toimus laual kollektiivselt nagu kolhoositöö," kirjeldas nõukaaja sünnitusmaja olusid kogemustega ämmaemand Ilona Poopuu. "Sünnitusmajas kontrolliti õhku ja põlesid bakteritsiidsed lambid, mis hävitasid mikro-floorat. Kogu sünnitusmaja lehkas desinfektsioonivahendite – kloori, kloramiini, piirituse ja eetri – järele."

Tervis Ajalugu

Sünnitamine käis Moskvast tulnud käskkirjade alusel (4)

Marko Mägi

"Kaheksa naist sai korraga sünnitada, kogu protsess toimus laual kollektiivselt nagu kolhoositöö," kirjeldas nõukaaja sünnitusmaja olusid kogemustega ämmaemand Ilona Poopuu. "Sünnitusmajas kontrolliti õhku ja põlesid bakteritsiidsed lambid, mis hävitasid mikro-floorat. Kogu sünnitusmaja lehkas desinfektsioonivahendite – kloori, kloramiini, piirituse ja eetri – järele."

Ida-Tallinna keskhaigla sünnitusosakond tähistab tänavu oma 215. sünnipäeva. Osakond sündis ise 1804. aastal Tallinnas Ravi tänaval kuuekohalisena. Kuna toona sünnitati kodudes, polnud väike kohtade arv veel probleem. Naine sünnitas ise ennast aidates, abistasid ka pereliikmed, mehed ja külaravitsejad.

Ruumikitsikus kujunes keskhaigla sünnitusmajas suureks probleemiks eelmise sajandi alguses, kui üha rohkem linnas elavaid naisi sünnitas haiglas asjatundjate käe all. Nii tuligi sünnitajad paigutada ka näiteks kirurgia- ja siseosakonda. Et aga kõikjal olid voodid juba hõivatud, lamasid noored emad peamiselt koridorides raamide peal.

1939/40. aasta aruandes on kirja pandud 1699 sündi, millega sündis 1759 last. Võrdlusena olgu öeldud, et 1861. aastal oli haiglas sünnitajaid vaid 33, 2017 aga sündis Ida-Tallinna keskhaiglas 4069 sünnitusega 4175 last.

Naisi ootas teadmatus

Eelmisel sajandil isaks saanud mehed pidid leppima ooteruumiga, kus oli lubatud ka suitsetamine, või isegi haigla ees asuva tänavaga. Nõukogude ajal pidi sünnitaja arvestama, et haiglas võidakse teda hoida nädal või rohkemgi. Niisiis kohtus isagi lapsega kõige varem nädal pärast sünnitust, kui isale ulatati uksel teki sisse mähitud pamp.

Kaks endist ämmaemandat meenutavad, milline oli sünnitamine eelmise sajandi 60. ja 70. aastatel. Tollal ei olnud ultrahelidiagnostikat, mõnikord ei teatud isegi, kas sünnib üks või kaks last. "Kui naisel oli, kellega rääkida, siis ta teadis midagi, muidu infot ei olnud. Naised ei teadnudki, mis neid ees ootab, sest siis sünnitamisest avalikult ei räägitud. See ei olnud tabu, aga sellest lihtsalt ei räägitud, aeg oli selline. Tavaline oli, et naine tuli kohale suhtumisega, et siin ma nüüd olen, ülejäänu on teie töö. Tänapäeval on naised väga teadlikud," rääkis 46 aastat ämmaemandana töötanud Ilona Poopuu.

Alates 1969. aastast Ida-Tallinna keskhaiglas töötanud Poopuu sõnul pole tollast ja tänast aega võimalik võrrelda. "Praegu on ämmaemandatel väga hea töötada, nad saavad kõik teha algusest lõpuni oma kätega. Tollal ei tohtinud ise oma peaga midagi välja mõelda, see ei olnud iseseisev töö."

Poopuust kümme aastat hiljem tööle tulnud ja 20 aastat ämmaemandana töötanud Leili Pärnpuu lisas, et kogu töö käis Moskvast tulnud käskkirjade alusel. "Need kehtisid küll üle kogu Nõukogude Liidu, aga tase oli väga erinev: Kesk-Aasia tingimusi ei saanud Baltikumiga võrrelda," nentis ta.

Rasedatega tegelemine oli haiglas teistsugune, äärmiselt üledesinfitseeritud. Käskkiri nägi ette, et kui naine tuli osakonda, määriti ta kõigepealt kõigist strateegilistest kohtadest joodiga kokku. "Pärast sünnitust tehti ta kokku briljantrohelisega, lapseke samamoodi," kirjeldas Pärnpuu. "Sünnitus toimus steriilsetes tingimustes, kogu inventar – voodid, siibrid, aparatuur – kloramiinitati, põrandad klooritati. See tähendas igal sammul meeletut desinfitseerimist, mis aga ei tähenda, et haigusi poleks olnud."

Madalamad kui muru

Selleks, et tõkestada mikroobide ja bakterite levikut, pidi sünnitamine toimuma nagu operatsioonitoas – kontrolliti õhku, põlesid bakteritsiidsed lambid, mis hävitavad mikrofloorat. "Ämmaemandad käisid ringi nagu tondid, maskid ees, rohelised kitlid seljas ja mütsid peas, ainult silmad paistsid välja," rääkis Pärnpuu. "Desinfitseeriti nii kõvasti, et ei oska öeldagi, kuidas allergikud tollal hakkama said. Kogu sünnitusmaja lehkas  desinfektsioonivahendite – kloori, kloramiini, piirituse ja eetri – järele. See oli üks suur kompott, mida tänapäeval enam ei aktsepteerita."

Kui Poopuu 1969. aastal alustas, oli sünnitusmajas kaks sünnituspalatit, igas neli voodit. "Seega sai kaheksa naist korraga sünnitada, kogu protsess toimus laual ja muud varianti ei olnud. See oli kollektiivne nagu kolhoositöö."

Pärnpuu sõnul on tänastel noortel raske ettegi kujutada, millised olid nõukogude ajal sünnitamise reeglid. "Naised olid madalamad kui muru – nende jaoks olid vaid keelud. Kardeti mikroobe ja palatis ei tohtinud olla lilli ega mingit söögipoolist. Vene ajal oli sünnitus äärmiselt forsseeritud, nii lapse kui ka naise jaoks väga agressiivne. Kui laps oli sündinud, mähiti ta kõvasti nagu väike  vene nukk. Ema nägi last reeglina järgmisel päeval. Kui lapsega oli probleem, siis sellest emale ei teatatud. Emad olid õnnetud: "Miks ta ära viidi? Mis temaga tehakse?"."

"Pärast sünnitust viidi lapsed oma tubadesse. Hiljem toodi nad pika käruga, kuhu mahtus kaheksa last peale, emade juurde sööma," täiendas Poopuu. "Lapsed karjusid lastetoas, laoti nagu halud käru peale ja anti emmedele kätte."

Sünnitamine muutus vene aja lõpus, kui tekkisid eraldi palatid, kus naised valutasid ja sünnitasid. Siis hakkasid ka meesterahvad sünnitusele ligi saama. "Nad ei olnud ette valmistatud ja neile tuli tihti abi anda. Aga hea oli, et nad said juba sünnitusel viibida," rääkis Poopuu, kes nüüd, kodusena, tunneb uhkust oma elutöö üle. "Ämmaemanda roll on muutunud 180 kraadi, aga olin juba toona uhke, et olen ämmaemanda kutse valinud ja nii palju lapsi ilmale aidanud. Hell tunne tekib – ämmaemanda töö on hea töö, raske, aga hingele."

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...