SUUR BLUFF: Kas korterite ja majade reklaamitud energiasäästlikkus on sageli vaid õhumüümine?

"Ostu ajal või projektis oli lubatud neile C või B energiaklassi maja, kuid tegelike tarbimiste järgi võib olla tegu E või F energiaklassi hoonega," rääkis energiaaudiitor Vahur Suvi anomaaliast kinnisvaraturul, kus üsna sageli müüakse koos korteri või majaga maha suur tükk sooja õhku ehk olematut energiasäästlikkust. Kui vastne kinnisvaraomanik saab teada oma valduse tegeliku energiaklassi, püüab ta sageli peita vastavad andmed sahtlinurka, et need ehitusregistrisse ei jõuaks – sest muidu kukuks tema kinnisvara turuväärtus ju oluliselt.

Pilt: Scanpix

SUUR BLUFF: Kas korterite ja majade reklaamitud energiasäästlikkus on sageli vaid õhumüümine? (1)

Virkko Lepassalu

"Ostu ajal või projektis oli lubatud neile C või B energiaklassi maja, kuid tegelike tarbimiste järgi võib olla tegu E või F energiaklassi hoonega," rääkis energiaaudiitor Vahur Suvi anomaaliast kinnisvaraturul, kus üsna sageli müüakse koos korteri või majaga maha suur tükk sooja õhku ehk olematut energiasäästlikkust. Kui vastne kinnisvaraomanik saab teada oma valduse tegeliku energiaklassi, püüab ta sageli peita vastavad andmed sahtlinurka, et need ehitusregistrisse ei jõuaks – sest muidu kukuks tema kinnisvara turuväärtus ju oluliselt.

 "Üha rohkem esineb juhtumeid, kus üsna uuele elamule soovitakse saada tarbimisandmete põhist energiamärgist, kui aga tulemused on teada, palutakse neid mitte ehitusregistrisse lisada," rääkis energiaaudiitor Vahur Suvi. Energiamärgiste mõnedest aspektidest rääkides kasutas ta kaht sõna, soovitades viisaka inimesena lisada sinna taha siiski küsimärgi: "suur bluff?".


 Kui energiaklass kukub trepist alla


Kui süveneda selle nn blufi tagamaadesse, tuleks alustada sellest, et energiamärgise mõte on iseenesest lihtne: et kinnisvara soetav inimene teaks arvestada, kui suureks kujunevad näiteks kommunaalkulud. Energiamärgise klassid näitavad kogu hoone kütte, sooja tarbevee, gaasi ja elektri keskmist kulu ruutmeetri kohta aastas.


Konks peitub aga selles, et energiamärgiseid on kaht liiki, kuid ehitusvaldkonnaga mitte kokku puutuvad inimesed seda üldiselt ei tea. Ühed on arvutuslikud märgised, mida eesmärgiks seades maja valmis ehitatakse ja mida välja reklaamides see kliendile või klientidele maha müüakse. Ja teised need, mida võiks nimetada ka päris märgisteks. Need põhinevad mitte arhitekti visioonil, vaid reaalsel elul ehk energia tegelikel tarbimisandmetel. Ja selle nn tegeliku märgise peaks hoonele andma kaks aastat pärast kasutusse võtmist. Ainult  et seda päris märgist kardab osa kinnisvaraomanikest kui välku või tuld. Korteri- või majaomanik on tavaliselt alles äsja ise õudusega avastanud, sageli energiaaudiitori abiga, et arvutuslik energiamärgis, millega maakler tal silmade ees lehvitas, on hajunud kaks aastat pärast uue kinnisvara soetamist silme eest nagu kõrbemiraaž. Hall argipäev aga toonud kaasa märksa hullema pildi – nukra nagu Eestimaa hilissügis.


Arvutusliku märgise paneb arhitekt seega paika juba hoone projekteerimisel. Ehitaja peab omakorda ehitama täpselt nii, nagu projektis kirjas, ehk siis rajama hoone, mis vastaks projekteerimisel ette nähtud energiaklassile või -märgisele. See märgiste süsteem on umbes samasugune kui näiteks kodumasinatel: A on kõige parem ja H kõige kehvem. Alla C klassi ei lubatagi enam üldse ehitada. Siiski võib suur osa uuemapoolsest kinnisvarast olla nn reaalelus alla C klassi.


Kui energiaaudiitor hoone kaks aastat pärast valmimist üle vaatab, siis algavadki probleemid. Ideaalis võiks energiaklass jääda võrreldes maja valmimisajaga samaks või siis ehk astme võrra kukkuda, ent tegelikult langeb see vahel kolinal üsna mitu astet – näiteks B-st E-ni. "Reaalselt kukutakse ikka 2-3 klassi allapoole," tõdes Suvi.


Omanik avastab hiiglaslikud kulukohad


Arhitekt Tõnu Laigu vaataks sellistel puhkudel ehitaja poole: "Peab olema hea ehitusjärelevalve ning ehitamisel tuleb korraldada kontrollmõõtmisi. Sageli tulevad vead just ehitamisel,  võib-olla on jäetud näiteks mõnda kohta nn külmasillad sisse." Laigu ütles, et kui on näiteks tegemist garantiialuse korteri või majaga, võiks omanik lasta energiaauditi juba ühe aasta pärast ära teha: "Siis oleks veel aega ehitajale pretensioon esitada."


"Ma olen kuulnud juhtumist Tartu kandis, kus ühe uue elamu osas tehti samamoodi uued kontrollarvutused ja tulemus oli, et hoone, mis oli lubatud A energiaklassiga, oli sisuliselt 3-4 kuuga ära kulutanud terve aasta küttekulu," rääkis energiaaudiitor Suvi. "Just kütte-, mitte elektrikulu." Suvi sõnul pannakse maja projekteerimisel puusse näiteks elektrikulu arvutustega, või siis osutuvad näiteks ventilatsiooniseadmed olevat oluliselt väiksema kasuteguriga, kui on projektis ette nähtud.


Mis puudutab näiteks elektri tarbimise arvutusi, siis minnakse projekteerimisel energiaklassi paika seades sageli alt sellega, et ei arvestata nn üldalade elektriseadmete ja nende tarbimisega. Selle triki abil, loodetavasti suuremas osas siiski kogemata, "tuletavadki" mõned projekteerijad eriti energiasäästlikke hooneid, mille väljareklaamitud müügiaegne energiaklass ei pruugi tegelikus elus tõele vastata.


Energiaaudiitor Suvi sõnul on siin kõige levinumad igasugused rennikütted, põrandakütted, kaldteede kütted. "Kui need on veel valesti seadistatud, siis võib tegu olla hiiglaslike kulukohtadega," rääkis Suvi. "Mitme sellise asja puhul võib öelda, et tegu ei ole ju hoonesisese tarbimisega – kuid see on siiski osa hoone üldisest elektritarbimisest. Ja vaevalt, et tulevane korteriomanik on rõõmus, kui avastab, et paberite järgi C energiaklassi majas on tema korteri igakuine küttearve 50 eurot, üldelektri tarbimine aga 85 eurot. Siinkohal on kahjuks taas tegemist konkreetse juhtumiga."


Suvi sõnul paneb mõni ühistu suhteliselt kiiresti tähele, et väljareklaamitud energiaklass kuulub pigem ulme valdkonda, ka juba siis, kui hoonel on garantiiaeg. Aga leidub ka selliseid "ärkajaid", kes on garantii mõttes hiljaks jäänud.


Mitte keegi ei vastuta


Suvi sõnul tegeleb tema ettevõte ainult tegelike tarbimiste kindlaksmääramisega. Arvutuslike märgistega nad tegeleda ei taha, sest neid n-ö arvutajaid on ehitusturg juba nendetagi täis.


"Me ei ole veel kohanud sellist hoonet, kus tarbimise põhjal koostatud energiamärgis oleks sama, kui varem väljastatud arvutuslik energiamärgis," tõdes Suvi. "Loodetavasti on siiski tegu meile sattunud juhtumitega ja üldine pilt pole nii hull. Mõnes osas on erinevused kindlasti arusaadavad – sest ei ole olemas nn standardi keskmist perekonda, kelle järgi tarbimine arvutatakse. Mõni perekond kasutab ainult leedlampe, teine ei pööra sellele tähelepanu. Ühele meeldib, et ruumis on 25 kraadi, teine tahab, et oleks 20. Ehk et inimesed on erinevad ja seoses sellega on ka väike kõikumine täiesti loomulik. Aga miks see kõikumine ikkagi nii suur on?"


Suvi tõi veel ühe näite: "Ühe energiaauditiga tuli välja, et projekteerija oli majale ette näinud vähem soojustust kui pidanuks olema, ja kui mina olin kõik andmed üle arvutanud, siis selgus, et see hoone poleks tohtinud saada isegi mitte ehitusluba. Aga leidub ka neid projekteerijaid ja ehitajaid, kes kõike hästi teevad. Tehnilise järelevalve amet ütleb üldiselt, et kui on pretensioone energiamärgise osas, siis on tegemist tsiviilvaidlusega."


Seni pole teada, või vähemalt ei suutnud Pealinn leida ühtki kohtupretsedenti energiamärgisega n-ö puusse panemise küsimuses. Küll on teada, et ühte pretsedenti püütakse luua, kuid asjaosalised ei soovinud sellest veel rääkida.


Kui aga Suvilt küsisin, miks on olukord nii rappa läinud ja kuidas saaks seda parandada, tunnistas ta, et ei oskagi vastata. Võimalike vastutajate ring on lihtsalt niivõrd hajunud. Arhitektid ja arendajad vaatavad ehitajate poole ja vastupidi. Riiklik järelevalve taandab kõik tsiviilvaidluste teemaks. Lisaks teevad arendusfirmad iga arenduse jaoks veel omaette – tavaliselt ajutise – allettevõtte, mis pärast majade valmissaamist "kokku pakitakse", ja seega on üks võimalik süüdlane kohe vähem. Kogu see teema tundub nagu surnud Pontu, mida naabrid raevunult vastastikku teineteise aeda loobivad. Muidugi leidub rohkelt ka neid, kes selle Pontu laiba lihtsalt silme eest ära voodi alla lükkaksid – vähemalt jäi selline mulje, sest tavaliselt tabas ehitajaid ja arhitekte kohe ootamatu sõnaahtrus, kui kuuldi, millest juttu tuleb.


Kuidas pääseda halvast üllatusest?


Ilmselt ei tea aga keegi, kui palju võib ehitusregistris olla n-ö blufitud tarbimisandmetega hooneid. "Ma arvan, et enamiku uute eramute puhul on erimärgised arvutuslikud ehk aegunud, aga  seda uut ei taheta võtta, sest kui on näiteks C-klass, aga praegu annab vaevalt mingisuguse E välja, siis inimesed ei taha, et see  registrisse läheks," rääkis Suvi. "Maaklerid panevad aga kuulutuse välja, et C või E klassi maja – see on väga säästlik."


Kui keegi sellise bluffmärgisega maja või korteri soetab, siis – palju õnne. Juba ostul-müügil võib energiaklasside vahe olla vähemalt kümneid tuhandeid eurosid, mille eest võidakse soetada n-ö tühja õhku. Rääkimata kommunaalkulust. Näiteks energiakulu erinevus C ja D energiaklassi vahel võib olla umbes 208 kWh kuus. Arvestades ligikaudse hinnaga 8 senti kWh, tuleb klasside hinnavaheks 40 senti ruutmeetri kohta kuus. Näiteks 60 m2 korteri puhul võib energia hinnavahe olla 24 eurot kuus.
Kuidas aga n-ö lihtinimene ennast sellistel puhkudel kaitsta saaks? Mõni energiaaudiitor soovitab osta mitte tutt-uut, vaid juba näiteks kolm-neli aastat käigus olnud kinnisvara. Siis peaksid tegeliku energiatarbimise andmed juba selgunud olema ja juhul, kui pole nn päris-energiamärgist saadud, ja ei taheta osta suurt tükki tühja õhku, tuleks omal kulul lasta asjatundjal ära hinnata maja või korteri energiakulu – pääsemaks hilisematest halbadest üllatustest.

 

 

 

Hoone energiaklassi langetavad sageli ehitusvead ja materjali kokkuhoid
 
Maja või korteri tegelik energiatarbimine ei kattu väljareklaamitud kokkuhoidliku energiaklassiga väga paljudel põhjustel, neist põhilised on ehitusvead ja paremate ehitusmaterjalide asendamine kehvematega.


• Väga vilets ehituskvaliteet – soojustust pole pandud korralikult, akende ja uste paled on jäetud korralikult soojustamata ja lihtsalt iluliistudega kaetud.


• Ehitatud ei ole vastavalt projektile – taas väga levinud viga. Projektis on ette nähtud ühed seadmed, kuid paigaldati hoopis teised, mille tehnilised näitajad ei ole võrreldavad.


• Lisatud on täiendavaid energiakulutajaid, mida projektis polnud. Kõige levinumateks on jahutusseadmed – projekt neid tihti ette ei näe, kuid arendaja ja ehitaja lepivad kokku, et paigaldatakse igale poole ka lisaks jahutusseadmed. Tulemuseks on olukord, kus suvel soojaga tõuseb elektritarbimine oluliselt ja energiaklass halveneb.


• Ehitaja on asendanud materjale – taas üks väga levinud probleem. Projektis olid näiteks ette nähtud aknad U arvuga 1,3, kuid ehitaja asendab need U arvuga 1,5. Esmapilgul tundub, et väike vahe, kuid kui võtta arvesse kogu hoone aknad, siis võib see üsna palju mõjutada.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...