"Kui me sõitsime väikese laevaga üle Vahemere, algas jube torm – lained olid nii kõrged, et pidin lapse nööriga enda külge siduma, et ta üle parda ei kukuks. Järsku jäi mootor keset merd seisma ja laev hakkas lekkima," meenutas hirmsat teekonda intervjuus Pealinnale süürlane Mustafa Rihawi, kes juba umbes kümme kuud elab perega Tallinnas.

Kui vaadata Mustafa perekonna praegust rahulikku elu hubases Tallinna korteris, kus tema 8-aastane poeg jälle naerab ja rahulikult magab, on raske ette kujutada, mida need inimesed on kogenud oma teekonnal Süüriast Eestisse.

Kust te pärit olete, milline on teie perekonna lugu?

Oleme pärit Süüriast, Damaskuse linnast, mida sõja alguses hakati kõigepealt pommitama. Esimesel päeval suri üle 2000 inimese, ka praegu surrakse seal iga päev. Kuulsin, et Süürias on surma saanud juba 300 000 inimest. Meie elu muutus košmaarseks – igaöised pommitamised, inimeste vastu kasutati ka keemiarelva. Otsustasime oma kodumaalt lahkuda, et ellu jääda, sest Süürias polnud enam võimalik olla.

Kas teie hinnangul püüab Venemaa süürlasi aidata või vastupidi, ründab Süüriat?

Me arvame, et Venemaa pommitab süürlasi. Kui keegi tõesti tahab süürlasi aidata, siis ta ei tule Bashar al Assadi juurde, sest tema ju alustas seda sõda. Enne polnud Süürias kunagi olnud ISIS-t ega muid äärmusrühmitusi.

Assad on olnud Süüria president 2000. aastast. Meil pole olnud võimalust valida endale teist presidenti ega peaministrit. Meil ei olnud isegi sõnavabadust, ühtegi vale sõna Assadi kohta ei olnud võimalik kõva häälega öelda. Isegi kui lapsed kirjutasid seintele “Assad, mine ära!”, püüti neid selle eest kinni, pandi vanglasse ja piinati seal, näiteks tõmmati küüned välja.

Kuidas te liikusite Euroopasse?

Mina, mu naine Shireen ja meie poeg Omar elasime alguses Liibanonis, kuid elu oli seal süürlaste jaoks väga raske. Olid suured probleemid dokumentide vormistamisega, sest üks tingimustest oli leida kohalik käendaja, kes vastutaks alguses meie eest. See oli peaaegu võimatu ja meid sunniti Liibanonist lahkuma. Siis siirdusime Türki. Soovisime siiralt seal tööd leida ja ka sinna jääda, sest ohtlik merereis Türgist Kreekasse tundus hullumeelne mõte. Probleem oli selles, et minu naine on Süüria, mitte Türgi kurd. Sellepärast algasid jälle probleemid dokumentidega. Seejärel kaotasime jälle lootuse. Me ei teadnud, mis saab homme ja mis meid ootab. Raske südamega otsustasime siiski üle mere sõita.

Kui hullumeelne see merereis siis lõpuks oli?

Kui me sõitsime märtsis väikese laevaga, kus oli rohkem kui 70 inimest, üle Vahemere, algas jube torm. Lained olid nii kõrged, et ma pidin lapse nööriga enda külge siduma, et ta üle parda ei kukuks. Järsku jäi mootor keset merd seisma ja laev hakkas lekkima. See juhtus kell kaheksa hommikul. Seisime umbes tund aega ja arvasime, et see ongi meie lõpp, kui äkki nägime, et Kreeka politsei paat tuleb meile appi – see oli nagu ime!

Jäime Kreekas põgenikelaagrisse ja ootasime, kuni meid suunatakse Euroopas edasi. Lugesime internetis palju Euroopa riikide kohta ja meile meeldis just Eesti, sest tundus, et see riik on hästi arenenud ja siin saab meie laps hea hariduse. Üllatusena avastasime ka, et Skype oli loodud Eestis. Meile oli vaja lootust ja soov uut elu alustada oli väga suur, eriti pärast seda, kui olime olnud viis aastat kodutud.

Kuidas olete kohanenud uue eluga Tallinnas?

Tallinnas saime sotsiaalministeeriumi kaudu väga hubase ja avara korteri. Meie poeg õpib eesti koolis esimeses klassis, kus tal on juba palju sõpru. Õpetajad ütlevad, et tal läheb hästi, ta on andekas poiss ja eesti keelega ei teki ka probleeme. Juba esimesed kuud näitasid, et hääldamine on õige ja ta õpib iga päev uusi sõnu. Omarile meeldib väga koolis käia, ta magab nüüd rahulikult ja kodus on tema naeru kuulda. Mulle on see ülim õnn.

Mis tööd olete perega leidnud, et end ära elatada?

Olen proovinud mitut tööd, nüüd aga töötan Tallinna kesklinnas toitlustuses. Naine pole veel tööd leidnud, ta on kodus.

Meie unistus on oma väike kohvik, kus pakuksime autentseid Süüria toite. Minu naine on suurepärane kokk. Nagu ma tean, ei ole Tallinnas ühtki Süüria söögikohta. Meie köök sarnaneb Liibanoni ja Türgi köögiga, kuid sellel on oma nüansid. Meil õnnestus osaleda ka Tallinna puuetega inimeste koja jõuluturul, kus pakkusime isetehtud maiustusi, hummust ja palju muud.

Kas te igatsete väga kodumaad taga?

Igatseme tõesti, eriti Omar, sest rahuajal oli tal seal palju sõpru. Tema onul oli 12 last, nad mängisid kõik koos. Nüüd elavad meie pereliikmed kõik eri riikides: Egiptuses, Türgis, meie siin Eesti… see on väga raske, kui sa ei näe oma lähedasi. Ma pole oma vanemaid juba kolm aastat näinud.

Kuidas teile Tallinn ja Eesti meeldib – kas olete kogenud ka negatiivset suhtumist?

Tallinn on väga ilus linn, inimesed on äärmiselt sõbralikud, vähemalt need, kellega seni oleme kokku puutunud. Esimestel päevadel toodi meile mööblit, riideid ja muud, mida meil vaja oli. Ma usun, et kõik inimesed on head.

Oleme ülimalt tänulikud, et Eesti on avanud oma piiri inimestele, kes soovivad lihtsalt ellu jääda ja sõjaõuduse eest põgeneda. Mõned suhtuvad pagulastesse negatiivselt, kuid ma arvan, et mitte keegi ei sooviks ise sõjaõudusi kogeda. Mitte keegi ei jookse hea meelega kodumaalt ära. Soovime, nagu kõik teised, et meie sugulased oleks elus ja terved, lastel hea haridus ja kindel tulevik, et meil oleks katus pea kohal ja rahulik taevas. Selle nimel oleme valmis töötama ka Eestis.

Soovin Pealinna kaudu südamest tänada mõnd inimest, kes on meile suureks toeks olnud. Täname teid siiralt, Riina Hanso ja Mart Kuusk. Olgu teie majad alati laste naeru ja õnne täis!

Kas teil on Tallinnas juba mõni lemmikkoht?

Meile meeldib väga jalutada vanalinnas. Tean Oleviste kirikut, Ülemistet, eriti meeldib Pühavaimu kirik ja vanad seinakellad, mida nähes tajud kohe, kui vana on siinne vanalinn… nagu oleksid keskajas. Väga huvitav on vaadata, kuidas keskaja riietes kaunitarid naeratavad ja valmistavad hästi lõhnavaid mandleid. Omarile meeldivad eriti Toompea vaateplatvormid, kust saab binokliga kaugele vaadata.

Mida te arvate Eesti kultuurist? Kas olete valmis omaks võtma meie kombeid ja pühasid?

Meie ise oleme moslemid ja 24. detsembril jõule ei tähista, kuid Süürias on palju kristlasi, kes on meie tuttavad ja keda me tavaliselt õnnitlesime sel päeval, käisime külas ja jagasime kinke. Jõulud on Süüria kristlastele tähtis püha. Meie kristlastest tuttavad samuti õnnitlevad, kui moslemitel tuleb Eid al-Fitr püha, mis on paastu lõpp ja mida tähistatakse pärast ramadani.

Mu poeg Omar oli väga õnnelik, kui sai siin osa võtta ühispeost koolis, jõulud on talle nüüd tore ja rõõmus püha. Keegi ei mõtle religioonist või rahvusest, me oleme tänulikud Eestile, et elame turvalises kohas ja kindlasti tähistame kõiki pühi, mida ka eestimaalased tähtsaks peavad. Ütlen pojale, et kui teised lapsed mängivad mänge, mine mängi koos nendega ja tee sama, mida nemad teevad.

Mustafa: me saaksime ISIS-e hävitamisega ise hakkama

Mustafa Rihawi sõnul kannab Süürias praegu igaüks relva, et ellu jääda.

“Assadi käitumine oligi üks põhjustest, miks see sõda algas,” ütles Mustafa Rihawi. “Inimesed tulid tänavatele meelt avaldama, karjudes “Assad mine ära!”, sest meie soov oli saada endale vabadus nagu teistes riikides. Ja Assadi sõjavägi hakkas inimesi tapma. Enne seda polnud tavainimestel kunagi relvi, nüüd kannab relva igaüks. Assadi isa tappis umbes 30 000 inimest kahe päeva jooksul, see juhtus 1981. aastas Süürias Hama linnas. Ka Venemaa väed aitavad Assadil süürlasi tappa. Assadi soov on peatada inimesi, kes avaldavad meelt, ja Venemaa aitab teda selles.”

Rihawi sõnul suudaksid süürlased ise hävitada äärmusrühmituse ISIS-e, kui ainult sõda lõppeks. “Süüria inimesed ei laseks neil elada meie seas. Suurim probleem süürlaste jaoks on Assadi diktatuur, kui see kaob, kaovad ka kriminaalsed grupid. Ma arvan, et sõda lõpeb siis, kui läbirääkimiste teel, mitte sõjaliste meetmetega, saavutatakse kokkuleppeid, Assad astub tagasi ja Süüria inimesed saavad ise valitsust valida. Inimesed peavad sõjaõudusest puhkama, koju naasma, ja kui me näeme, et need kriminaalsed grupid on veel Süürias, siis peatame neid. Me ei lase neil elada enda seas.”