Suurim vihakõneleja enne sõda oli president Konstantin Päts ise

Sõjaeelne Postimees süüdistas Tööerakonna juhti Ado Anderkoppi mõnuga selles, et too oli enamlaste võimu ajal rahvakohtunik ning rekvireeris Rakvere erapoest paari kalosse.

Pilt: Scanpix

Suurim vihakõneleja enne sõda oli president Konstantin Päts ise (1)

Ivo Karlep

Sõjaeelne Postimees süüdistas Tööerakonna juhti Ado Anderkoppi mõnuga selles, et too oli enamlaste võimu ajal rahvakohtunik ning rekvireeris Rakvere erapoest paari kalosse.

Kui otsida sõjaeelsest Eestist tänases mõttes vihakõnet, siis ei saa me kahjuks mööda kauaaegsest riigivanemast ja presidendist Konstantin Pätsist. Riigi pööramisega lükkas omaaegne julge Eesti riigi rajaja sellesama riigi ka allakäigutrepile, mis päädis 1940. aasta sündmustega.

Suhted soomlastega sassis

Oma vihakõne pidas Päts 15. märtsil 1934. aastal riigikogu ees. Ta väitis, et Eesti rahvas on propagandast pimestatud ja haige ega suuda täita kõrgeima võimu kohuseid, mistõttu peab valitsus võtma mõneks ajaks kõrgeima võimu enda kätte.

"Meie peame oma rahva tahtmise järgi tööd tegema ja peame viima riigi sinna välja, et ta võiks põhiseaduse järgi jätkata tööd rahva elu edendamiseks ja õnneks," lausus Päts. Ta suutis kogu rahvale diagnoosi pannes ja tulevikuks lootust andes maha rahustada nii rahva kui ka erakonnad. Kuid see jutt osutus mänguri osavaks pettemanöövriks. Pätsi lühiajalisest abinõust sai terve pikk vaikiv ajastu, mis kummitab meid veel tänagi. Vihakõnet võib pidada ka täiesti rahulikult ja küüniliselt valetades.

Vabadussõjalaste toetaja William Tomingas on seda aega tabavalt nimetanud kurbmänguks, milles Päts heitles omaenda rahvaga. Riigipöörde kiitsid kahjuks heaks ka erakondade ajalehed. Kas tõesti oligi eesti rahvas haige, et ei näinud läbi, milleni Pätsi diktaatorlik ja põhiseadust jalge alla tallanud võimuhaaramine viia võib? Miks muidu nõustuti diktatuuriga?

Rääkides vihakõnest sõjaeelsel ajal, ei saa me mööda veel ühest näitest. Kurvastaval kombel läksid meie suhted soomlastega pärast baaside lepingu sõlmimist täiesti sassi. Kõvasti valas õli tulle veel Laidoneri tuntud uusaastakõne ohvitseridele 1940. aasta saabudes. See oli kantud vihast Soome vastu, kes talitas teisiti kui allaandmiskursi valinud Eesti ladvik.

Sõjaeelses vabariigis võitlesid inimesed oma seisukohtade eest kirglikumalt kui nüüd. Kui midagi oli tarvis öelda, öeldi see välja otse ja eriliselt keerutamata. Kuid üldine õhustik oli ometi väljapeetud, isegi väikekodanlikum kui tänapäeval, arvab ajaloolane Rein Ruutsoo. Samas oli esimene ilmasõda oma koledustega muutnud inimesed üsna kalgiks, kohati isegi tooreks.

"Aga teatud inimrühmade vastu suunatud viha oli tolles ühiskonnas siiski üsna vähe," nentis Ruutsoo. "Seda enam torkasid silma üksikud vahejuhtumid, mis üldise rahu taustal eriti esile tõusid."

Ruutsoo toonitas, et avalik keelekasutus oli sõjaeelsel ajal üsnagi soliidne ja kontrollitud, kuigi väljaspool ametiruume, eriti purjus peaga, juhtus nii mõndagi. "Öeldi halvasti ja vahel mindi karvupidi kokkugi, ja nokastatud olekus tehti sigadusi ka. Võis tõesti juhtuda, et sõimati tänaval ebameeldivat persooni, halvemal juhul mindi isegi kallale. Aga väga levinud see polnud ning erilist probleemi endast ei kujutanud."

Teravused leheveergudel

Kui jutumärkides teravad olid sõjaeelses vabariigis igapäevased vaidlusküsimused, seda on oma mälestustes tabavalt kirjeldanud ajakirjanik Arno Raag. Postimees sai kätte ühe vana kohtukutse, mis oli välja antud 1917. aasta lõpul, enamlaste võimutsemise ajal, ja pani selle mõnuga lehte, küsides, kas Tööerakonna juhtiv tegelane ja Vaba Maa peatoimetaja Ado Anderkopp on sama isik, kes enamlaste ajal Rakveres rahvakohtunik oli.Selline sõnum osutus suureks sensatsiooniks ja leht sai lugejailt teisegi dokumendi samast ajast. See oli order paari kalosside rekvireerimiseks ühest Rakvere ärist ja kandis samuti Anderkopi allkirja. Seegi dokument ilmus Postimehes.

Muidugi kasutas Anderkopp ka oma võimalusi. Kui riigivanem Tõnisson 1928. aastal Rootsi kuningale külla sõitis, kirjutas Anderkopp oma Vabas Maas, et riigivanem ei peaks sõitma Rootsi suure sõjalaevaga. Postimees vastas karikatuuriga, kuidas riigipea visiit siis peaks toimuma Vaba Maa arvates: Anderkopp süstas, aer peos, ja sõiduki ninas karp kirjaga "Tallinna kilud". Niimoodi vahetati teravusi sõjaeelses vabariigis.

Rassism polnud veel probleem

Rahvustevahelises suhtlemises tänapäevast poliitkorrektsust tollal ei tuntud. "Üksikuid ütlemisi ikka tuli ette," nentis Ruutsoo. "Võib öelda, et seda, mida tänapäeval nimetatakse rassismiks, ei peetud tol ajal eriliseks ühiskondlik-poliitiliseks probleemiks. Tol ajal mõeldi just bioloogilistes terminites." Nii võis vabalt öelda neeger, ilma et keegi oleks ütlejat noominud, veel vähem vastutusele püüdnud võtta. "Omaette suhe oli muidugi baltisakslastega," tähendas Ruutsoo. "Eriti Vabadussõja järel levisid jutud ja lauldi parunile tule ja tina vastu nina andmisest. Tolle aja kontekstis ei olnud see vihakõne, sest tegemist oli äsja võidetud vaenlasega. Vaenlased olid ikka sakslased ja kommunistid, ja neid võis sõimata küll."

Ajakirjanik Voldemar Kures on meenutanud, kuidas 1929. aasta algul kõneles riigikogu ees Saksa parlamendi esimees Paul Loebe, kes kiitis eestlaste sitkust ja energiat uue riigi loomisel ja laitis tublisti endise aadli ülemvõimu, rõhutades Euroopa solidaarsuse vajadust. Kõne lõppedes löönud kohalikud sakslased pead kokku ja tähendanud irooniliselt, et Saksa parlamendi esimees pole targem kui mõni harilik käsitööline. Baltisakslased polnud ikka veel harjunud tõsiasjaga, et Eesti on riik nagu Saksamaagi.

Kommunistid vangi

"Meie kaasaegne avalik suhtlus on poliitkorrektsem, kui oli möödunud sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel," nentis Ruutsoo. "Kommunistidega oli muidugi omaette probleem. Neid pandi aeg-ajalt vangi, kui selgus, et tegemist on otseselt naaberriigi huve teenivate isikutega, bolševike agentidega. Nad ei läinud kinni mitte selle pärast, et olid vaadetelt kommunistid, vaid kuna nad tegutsesid teise riigi huvides. Küll võis tõelist vihakõnet kohata idapiiri tagant. Kui lugeda Lenini teoseid, siis seal juba väljendeid ei valita. Nagu näiteks kodanluse ilalakkujad jne. Sama võis mööndusega öelda ka meie sotside kohta, kelle keelekasutus oli võrdlemisi räige."

Poliitiliste vaenlaste sildistamist ja sõimu tuli ikka ette. "Aga üldiselt peeti headest kommetest kinni ja väärikuse kaotamist peeti alandavaks," selgitas Ruutsoo. "Tõelise põlguse juurde kuulub ju ka väärikus, aga seda tänapäeval riigikogus alati ei näe."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...