SÜÜRLASTEST KOHVIKUPIDAJAD: Eestlased kardavad meid, kui soovime tööd või korterit

Venemaalt talvel üle Narva jõe Eestisse ujunud ja selle eest paar kuud vangis istunud süürlane Mohamad elab nüüd Mustamäel rahulikku elu ja aitab abikaasal kohvikut pidada.

Pilt: Albert Truuväärt

SÜÜRLASTEST KOHVIKUPIDAJAD: Eestlased kardavad meid, kui soovime tööd või korterit (15)

Merje Aus

Venemaalt talvel üle Narva jõe Eestisse ujunud ja selle eest paar kuud vangis istunud süürlane Mohamad elab nüüd Mustamäel rahulikku elu ja aitab abikaasal kohvikut pidada.

Lasnamäe tagaotsas, kõrgete paneelmajade vahel Ümera kaubanduskeskuse teisel korrusel tegutseb idamaine kohvik Ali Baba, kus askeldavad kolm pagulast – abikaasad Nermiin ja Mohamad ning nende sõber Amer.

Tabouli, fattoush, falafelid, hummus, soojendav ja tummine läätsesupp on vaid mõned idamaised söögid, mida alati särav ja naeratav perenaine Nermiin köögis külastajatele valmistab.

Letid on aga lookas kõikvõimalikest kleepuvmagusatest maiustest, mida mõrule Araabia kohvile peale haugata. Jala võtavad tatsuma Araabia rütmid ning rõõmsameelne kolmik võõrustab külalisi.

Tulevad noored rastapatsidega seiklejad, aga ka vanamemmed, lapselapsed käekõrval. Söövad ja kiidavad.

Nermiin pursib püüdlikult eesti keelt: "Soovid teed? Baklavad?" Ta ei saa ju maha jääda vanimast pojast Ahmadist, kes puhtalt eesti keelt räägib ja on kahevahel, kas õppida arstiks või tõlkijaks.

Helesinine Euroopa unistus

Küll aga ei olnud teekond siia sooja ja rõõmsasse kohvikusse  kerge, vaid seda sillutasid kannatused. Süürias rahulikku elu elanud ja remonditöödega perele elatist teeninud Mohamadi ja kodus kolme last kasvatanud Nermiini elu pöörati pea peale, kui algas sõda. Perekond pidi elama pidevas hirmus, et keegi tuleb nende korterisse ja kõik segamini peksab. "Kogu aeg käidi otsimas mu meest, käsuga minna sõjaväkke," meenutab Nermiin. "Me ei suutnud mõelda sellele tapmisele, sõjaväkke minek oli välistatud."

Nii lahkus perekond oma kodust. Uues kohas aga ei olnud palestiinlasest Mohamadil elamisluba. Nad üritasid seal neli aastat kuidagi hakkama saada, Nermiin käis tööl pagariäris, ent elamisloa puudumise pärast ei olnud neil mingeid õigusi, lapsi ei lubatud kooli nagu teisi.

Nii lahkuski mees, et leida Euroopas koht, kus perekond saaks lõpuks elada rahulikku ja stabiilset elu ning pakkuda oma lastele haridust. Teekond ei olnud sugugi mitte lihtne – ta pidi sõitma Venemaale ja ujuma sealt üle piirijõe, et pääseda Eestisse. "Ta arvas, et sureb 2-3 minutiga, vesi oli jääkülm, lumi oli peaaegu maas!" meenutab Nermiin. Hakkaja naine jäi aga Palestiinasse laste eest hoolitsema, lootuses peagi kuulda häid uudiseid, et nemadki võivad mehele järele minna.

Külm vesi meest ei võtnud, küll aga tegid seda politseiametnikud, kes ta kaheks kuuks pokri pistsid ning seejärel Vao pagulaskeskusesse saatsid. "Vanglast rääkis ta jubedaid jutte, ei taha meenutadagi," ütleb sõber Amer, samuti pagulane, kellega pere alles Eestis tuttavaks sai.

Aasta pärast mehe lahkumist astus lõpuks lennukilt maha Nemiir kolme lapsega. "Jube külm oli," naerab ta. Perekond sai kokku Vao pagulaskeskuses, kust nad pärast neli kuud elamist said koos kolida Mustamäe kahetoalisse korterisse.

Nermiini sõnul on eestlased küll väga toredad, ent tal võttis tükk aega, et siin harjuda. "Ta ei tahtnud aasta aega väljagi minna, kõik vaatasid teda hijabi pärast," selgitab Amer. "Nüüd teda enam ei huvita, las vaatavad."

"Eriti vanemad inimesed," naerab Nermiin, kes enam oma hijabi ei häbene. Ta usub, et kõigil on õigus uskuda seda, mida nad ise soovivad.

Saaks vaid koju tagasi

Hakkaja Nermiin ei jäänud käed rüpes istuma ja küpsetas edasi Eestiski. Esialgu oma väikese korteri köögis, kuid hiljem võttis julguse kokku ning avas kohviku. "Mohamad arvas alguses, et see ei ole hea mõte, aga siin me oleme," naerab sõber ja kolleeg Amer.

Nimelt ei taheta Eestis väga välismaalastega koostööd teha. "Kohviku jaoks otsisime kohta neli-viis kuud, aina helistasin, aga kui kuuldi, et me pole Eestist, ei antud. Samamoodi oli mul raske leida üürikorterit. Ei tea, miks, võib-olla kardavad."
Sama kehtib ka töö kohta – Mohamad tahaks väga teha ka muud tööd peale kohvikus aitamise, aga ei leia midagi. "Ta kogu aeg ainult helistab ja otsib," kinnitab Amer.

Küsimuse peale, millisena kohvikupidajad oma tulevikku näevad, ütleb Amer, et igatseb kodumaad Süüriat ning kui sõda läbi saab, tahab koos perega sinna naasta. Praegu on tema perekond üle maailma laiali – onu Rootsis, vanemad Taanis, õde Egiptuses.

"Igal aastal ütlen, et järgmine aasta on sõda kindlasti läbi ja saab tagasi koju minna," ohkab ta. "Juba kaheksandat aastat ütlen seda."

Naine leida ja Eestis perekond luua Amer ei söanda, ent sõpru peab ta oluliseks. "Mul on eestlasest sõpru. Me käime tihti väljas, aga mu sõbrad austavad seda, et ma ei joo alkoholi," mainib ta. Küsimuse peale, kas koraan pidudel käimist ei keela, sõnab mees, et kui loed koraani, saad ise aru, mis on hea ja mis halb. "Mõned inimesed loevad, aga saavad teistmoodi aru, näiteks ISIS. Need inimesed ei ole moslemid!"

Tallinnas elavad pagulased käivad omavahel tihedalt läbi ning kohtuvad Ülemistes asuvas islami keskuses. Ka Ali Baba kohvikus käivad nad sagedasti einestamas, sest seal on nende kodumaa  maitsed.

Kõige rohkem pagulasi pärinebki Süüriast

• Aastatel 1997-2017 andis Eesti rahvusvahelise kaitse 445 inimesele – pagulasstaatuse 217 ja täiendava kaitse 228 inimesele. Kõige enam kaitse saajaid on selle 20 aasta jooksul tulnud Süüriast (165 inimest), Ukrainast (88), Iraagist (34), Sudaanist (26), Venemaalt (26) ja Afganistanist (25).

• Pagulasstaatuse tunnustamisel antakse isikule elamisluba kolmeks aastaks, täiendava kaitse puhul antakse üheaastane elamisluba. Elamisluba on pikendatav, vastavalt kolmeks või kaheks aastaks, juhul kui olukord koduriigis ei ole paranenud.
Statistika pärineb Pagulasabi lehelt

15 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...